Mõtted ei mahu kehasse

Ma alustan väga negatiivselt. Ma olen enesega nii läbi. Isegi vihma vaatamine mis vanasti pani mind sügavatesse mõttevoogudesse ujuma, ei aita enam. Aknast välja vaadates vaataksin nagu mingit musta kasti ilma variatsioonideta ja värvide liikumisteta. Ma olen tihti mõelnud, et mis on minu sagedaste raevuhoogude põhjus. Või mis on äkitselt naerma hakkamise põhjus. Meeleolud muudavad suunda kiiremini temple runi jooksija (temple run on app store mäng). Ainuke, kes mu mossitamist näeb ja seda tajub, on mu vend, kes vahest isegi helistab hommikul kella 8 ajal ja teeb mu päeva alguse kenamaks. Ning õhtul enne magama minekut helistab mulle ja siis räägime jälle. Kas pole mitte hoolitsev? Kas mitte polegi vend hetkel see kõige hoolitsevam inimene minu hinge eest.

Nädala aja pärast on PP... oeh, miks ma küll nüüd soovin et see oleks veel kaugemal. 

Ma kardan kõige rohkem seda, et kui ma sinna lähen, siis ma ei saa seal olla mina ise. Ma kardan, et kõik see suur seltskond ja lahe melu varjutab mu mossitamise ja siis ma olen kõigi jaoks naeratav positiivne, aga südames tunnen suurt muretsemist. Lisaks pole ma veel oma suhteid korda saanud tolle inimesega. Kuidas ma küll suudan niimoodi hakkama saada.  Igal aastal mõtlen ma, et okei järgmine PP on asjalood teisiti. Aga ei, aastast aastasse korduvad samad asjad. Põgenen, mõtlen üle, viin oma mõtted põhipunktist kaugemale. 

Ma ei suuda kirjeldada tunnet ja neid vihahooge koos mossitamistega, mis mind tabavad. Neile lihtsalt pole seletust. Ma lihtsalt pean neid kannatama ning nende eest pole mitte kuhugi joosta. Ainult jään lootma, et ehk kasvan ma sellest välja ning minu tõesti lapselikuna näivad jonnimised ükskord oma lõpu saavad ja lasevad mul normaalseks täiskasvaniud inimeseks saada. 

Nõmedik Mina.