I love Winnie the Pooh

Pool minu riidekapi sisust ja asjadest on jälle maale sõitnud. Ise pole ma seda märganudki, aga vist on see tingitud minu tihedast liikumisest Tallinna ja teiste linnade vahet. Päris tihti on nii, et asi mida vaja oleks, on maal või siis vastupidi just linnas. Minu endaga on ka nii. Maal olles küsivad inimesed, et kas ma võiks külla tulla või kokku saada. Kahjuks pole mind aga just siis linnas. Aga küll jõuab. Juuni olen maal ja reisin ringi ning juulist tahaks ka tööle minna. Jep, mõtlen pidevalt sellele, et kui ma saan selle raha ja ma saaksingi selle vidina endale osta...
Selline on see elukene hetkel.
Maal on päevad pikad ja karged. Tahtmine on tööd teha ja aidata kõiki. Loomade seltsis on ka tore istuda.
Ideaal oleks tegelikult selline, et päeval olen tegus noor, kes teeb lahedaid maatöid või naudib niisama murul istumist. Öösel aga tahaks olla oma korteris pehmel toolil ja kõllidest musa kuulata. Või siis niisama poole ööni telkut vaadata. Noh, reaalsus on selline, et maa läpakal on kõllid katki ja isegi kõrvaklappidega ei saa muusikat kuulata sellest. Suht jama värk. Tool on ka kõva. Telekat isegi vast saaks vaadata koos ema "mine magama" ja "mida sa siit passid" lausetega, aga ma päeval niikuinii vaatasin sealt Puhhi filmi ja muude lahedate kanalite programme, mida linnas mul ei eksisteeri. Aga see selleks. Väljaspool linnamulli on tore ka õhtuti olla.

Igatahes, see mõtlemise periood hakkab vaikselt jälle tulema, kus ma kujutan endale printse ja losse kokku ning reaalsus samal ajal ajab mind närvi.
Ootan seda aega mis on pooleteise nädala pärast ja mõtlen et mida põnevat ma teen samal ajal kahe nädala pärast.
Unistusi on mul. Aga paljud unistused ei saa endale toetust ning varisevad vaikselt nagu ilma tsemendita kivid.  Võibolla olen ma ka liiga pessimistlik ning kui ma hakkan oma unistustele reaalse pilguga otsa passima, üritan ma need piinlikkusega maha unustada.


- kirjutas keegi tume kuju toa nurgas väikese kollase valguse taustal, kel nimeks Ingrid.