Day after day after day...

Millegi pärast on välja kujunenud, et ma kirjutan blogi üle päeva. 

Aga vahepeal pole lihtsalt aega kirjutada :D busy, very busy olen olnud. Aga see selleks, liigun edasi.

Emnnam... eile oli pikk ja hard päev. Helina oli hommikul ikka minu juures (ta ei läinudki öösel ära :D )  ja siis me läksime koos kooli ka. Funny, poleks kunagi uskunud, et ma Helinaga koos kooli lähen. See tundus nii ulme :D 

Mul endal läks koolis väga muhedalt. Sotsiaaltööd olid lambimad. Ühes sotsis ma lihtsalt naesrin ja trololosin ja teises kirjutasin tuimalt konspekti. Kool on huvitav. Seal on iga päev midagi huvitavat. :D

Ja peale kooli sadas jälle vihma. Nagu, nii trolo, et pidevalt vihma sajab... eriti siis kui ma hakkan koolist koju minema.. aga jah, siis ma pidin jalutama Virru.. Ostsin palju õhupalle õhtu jaoks, ballooooons :D :D wiii.

Õhtul läksin kodukasse. Nõmmele. Sõitsin bussiga siis sinna ja helistasin Evale, et teada saada, et kus siis see Vardjate segasummasuvila on. Aga nad olid õnneks üle tee poes. Coool. Ostsime head ja paremat ja siis läksime Vardjate juurde. Ja kuna Anetel oli möödunud pühapäeval sünna, siis otsustasime talle väikese üllatuspeo teha. Tegime pitsat ja kooki. Nii lahe oli. Ja kui vanasti ma kellegi juures olles üldse ei julgenud ise söögitegemisele käppa külge panna, siis nüüd ma täiega hakkan ise askeldama. :D 

Täiega feil oli ka. Me Eva-Liisaga nagu sajaga feilisime. Nagu... me mõtlesime hakkliha sibulaga praadida ja siis ta otsis sibulaid ja leidis mingid. Aga need olid tulbi sibulad. Trololololo  nagu :D :D Ja järgmine olin mina. Kui ma olin hakkliha ära praadinud, siis ma tahtsin pliiti välja saada, aga ma pmst ei leidnud seda nuppu ja arvasin, et see on mingi touchimisega kusagilt sealt ja siis ma nagu täiega toksisin seda pliiti ja Eva kõrval oli naerukrampides :D ..  tegelt oli see nupp kusagil all pool. Ja üldse mitte pliidi peal nagu ma arvasin. Trololo :D :D 

Ja kui Anete tuli, siis me kargasime pimedast toast õhupallidega välja. Jeei :D 

Ja siis kui me olime Kaidiga Nõmme bussikas, siis me nägime kuidas äkitselt hakkas Nõmme turu signa tööle. Nagu sajaga üürgas seal. G4S tuli kohale. Mingi kahtlane onu jalutas ka seal ringi... 

Aga see selleks. Kui ma bussilt maha tulin, siis mul oli täiega, et nagu.. oo.. mul on vaja pikk tänav kõndida koju. Ainult otse õnneks. Aga seal on kahtlased aiad.. ja ma tahaks kellegagi rääkida... Hoho. võtsin siis telo ja tegin kõne Annule. Hakkaski kohe kindlam tunne. Ma olin küll 5 minuti pärast juba kodus (ma ei tea, mis kiirkõndi ma jälle tegin...), aga me jätkasime ikkagist Annuga oma kõnet ja me tegime uue rekordi. 1 tund ja 2 minutit. :D woppa :D 

Lõpuks olin ma väga väsinud ja ma olin suht kurb, sest mul oli vaja veel nii palju õppida, aga ma oleks tahtnud täiega magada hoopiski. Ja siis ma võtsin õpikud ette ja siis tuli südamesse tunne palvetada. Ja siis ma palvetasin. Õppimise eest. Ja siis mul tuli vastuseks selline teadmine, et "ära karda. Lihtsalt korda tähtsamad asjad üle ja mine magama. Lihtsalt usalda Mind". Jepp, ja selle peale ma jäingi lootma.  Vaatasin paar asja läbi ja siis läksingi magama. 

Magada oli nii hea. Poole parem, kui õppimine. Esimene tund oli vaba ka, niiet.. sain rohkem magada, kui tavaliselt. Ja siis esimene oligi kohe mata KT. JA nagu, wow, ma oskasin seda. :D lihtsalt see on nii Jumala ime, et ta tõesti aitas mul selle edukalt ära teha. Kuigi ma osasid asju poleks pidanud ülse jagama. Aga Jumal on suur. Ning nii nagu ta andis mulle tarkust matas, andis ta ka inkas ja teistes ainetes. Aah.. see on minu jaoks lihtsalt nii suur tunnistus, kuidas lihtsalt Jumalat usaldades kõik ikka hästi läheb. Wii  :D 

Mingil vahetunnil koorus mõte, et Marleen ja Paula tulevad peale tunde minu juurde. Aga enne nad käivad koorilaulus 10 minutit. Ma siis passisin ka seal. Seal olle ma mõtlesin, et teen suu lahti ja ümisen ka kaasa, aga õpetaja ütles, et ee.. ära praegu laula. Ma ajan kõik neil sassi. No okei : D :D trolo. 

Vahepeal selgus ka, et Marleen ei saagi tulla.. ja siis me läksime Paulaga kahekesti. Ma tegin talle süüa. Pastat. nomnom. Ja siis ta "vähe" trolos mu fb-s.. nagu argh.. ta lisas mulle mingi sada uut sõpra juurde.. ja kirjutas ja kommenteeris igast värki.. lol lol lol

Pärast saatsin ta bussile ja jätkasin üksi trolomist. :D 

Aga muidu oli väga lahe ja kordaläinud päev. Õhtu tuleb ka lahe... i hope.. 

Aga muidu on täiega lahe, et mul on see nädal nii palju külalisi olnud. Wiii :D 

Okay, be cool and love your school. 

Ingrid 

wuz trolo

Heippp!!! 

Nädala algus on olnud väga mitmepalgeline. Ehk siis on olnud nii paremaid kui halvemaid hetki.  Hetkel on asjad liikunud halvemast paremuse poole ning võrreldes 48 tunni eest olnud hetke, naeratan ma praegu.

Aga ikkagist..  

Esmaspäeva hommik oli masendav. Magasin 53 minutit sisse. Okei, minu süü, öösel läksin kell pool kolm magama ja ma panin endale äratuse ka esmaspäevaks varasemaks kui tavaliselt, sest meil oli pildistamine. Aga tänu kiiretele jalgadele ja kätele jõudsin ma ikkagist õigeks ajaks bussile ning oleksin ka saanud tulla järgmise bussiga, sest Vabakal ma niikuinii ootasin veidi aega. Ja siis ma jälle kirusin ennast.. 

Koolis oli pildistamine. Klassipildid ja portreepildid ja sõbrapildid. Wuz trolo :D 

Peale kooli istusin veidi Apollos, trehvasin Vaidoga ja siis sõitsin Mustamääääääääle. Pidin jälle lasteaeda minema, aga kuna mul oli mingi pool tundi aega, siis otsustasin Magistrali minna. Jalutan sinnapoole ja leian enda eest suured liivahunnikud. Alguses oli mul nagu whaaat, et kuhu pood kadus, aga siis tuli meelde, et selle ees oli ju suur parkla. Jalutasin siis mööda võreaeda edasi ja vaatasin, et ei saa kusagilt parkla äärest sisse. Jalutasin veel, lootuses kusagilt poe tagant sisse saada. Aga kui ma olin poele juba ringi peale jalutanud, nägin suurt kollast silti, mis teavitas, et Magistrali pood on suletud alates 5. septembrist. Massive... aga teilegi teadmiseks, et Magistrali ei saa enam. 

Kui ma olin koos lapsega tagasi Kosmose juurde jõudnud ja sealt ka läbi väsimuse enda koju Pelgulinna, olin ma nii õnnelik, et saan veidi puhata. Veidi, kõigest mingi pool tundi kuni tund, sest siis hakkasin juba Olli poole liikuma. Jaa, mu päevakava on väga tihe. :D

Aga Ollis oli siiski lahe. Paula oli ka. Ja kõik head tuttavad. Alfa ise oli ka hea. Meid jaotati gruppidesse. Ja siis oli grupiaeg meil. Tutvusime, arutasime ja rääkisime. Ja mul kukkus saabas koguaeg jalast ära.. 

Eniweis, pärast liikusime väikese rahvaga Vabakale. Vanalinnas nägin muidugi oma armsat klassivenda, like always :D Ja kodus oli niii hea puhata. 

Teisipäev algas nagu mingi megasajuga.. massiivselt. Raske oli pimedas õue minna...

Ja koolipäev oli nagu niii pikk.. ja esimesed tunnid ma olin  niii väsinud ka.. nii väsinud, et kirjanduse tunnis, kui õpetaja rääkis midagi, siis mina, keskmises reas, teises pingis, panin täiega sliipi. Nagu reaalselt ma magasingi pool tundi maha. Pinginaaber ütles, et ma vaikselt norisesin ka juba. :D nagu massive.. ma polnud never ever nii sügavalt tunnis maganud. Aga hea uni oli vähemalt. Peale seda ma enam väsinud polnud. Ja külmavärinad läksid ka üle, niiet winn :D ( õpetaja btw, ei teinud midagi. Meil on hea õps. Mõistab laste vajadusi. ) 

A, keka on ka mainimisväärt. Meil oli poistega koos. Alguses oli nagu appikene.. karm ja kuri ja mida kõike veel on see mees, aga lõpuks ta lasi meid väga palju varem tunnist ära. GUUUUD :D 

Lõpuks said need 8 õnnetut tundi läbi ning Tutaga saime kooli ees kokku. Sõitsime Selvust läbi ja minu juurde. Tegime pitsat. See oli niiiiiiii häääää. Praeguseks on ainult 2 tükki alles. Terve õhtu sõime seda ja jõime kokat pealekaks. Ohjah.. polnud ammu pitsat saanud.  

Ja nii palju polnud naerda ka saanud. Kõik algas bussis, kui sõitsime poodi ja peale selle oleme me vist enam-vähem all the time naernud millegi üle. 

Jeah.. me õppimisest ei tulnud ka midagi välja.. pigem vaatasime telkat ja ajasime mu msni inimestega suvakat teemat. "Viimase võimaluse" DVD-d vaatasime ka. See oli ka üks põhjus, miks Helina praegu minu juures on. Jaa.. ta magab praegu mu diivanil.. :D ja mina ise ka laskun varsti sliipi. 

Ohjah.. seda ma ootasingi, et keegi tuleks ja veedaks minuga ühe hää õhtu ja et ma tunneks, et mul on jälle sõbrad.

Tänud, Helina. 

Jep. Muidugi pole kõik nii kena ja ilus, kui ma kirjeldan, kuid .. negatiivseid asju on alati olnud mu elus. Aga selle teema ma jätan tänaseks oma südame varjukambrisse ning võitlen edasi oma tunnetega. 

Mõradest saavad praod

Täna on pühapäeva õhtu... ma kuulan nyan cat-i. Ma käisin reedel Ollis noortekal, laupäeva õhtul Tapal megavinges noortekas ja pühapäeva hommikul Tapal kirikus ja mul oli hea poe chill M&J -ga ja ma tulin nüüd õhtul linna, aga ma olen ikkagist nii kurb, et varsti lõhken.
Ma tõesti ei suuda seletada neid äkilisi kurbusehooge ja depressiooni laineid, kuigi ma ainult oskan aimata, millest need tekivad.
Täna terve tee linna tulles ka vend päris, et mis mul viga on ja puuris igatmoodi.. arvas, et kõik poisid ajavad mulle ligi.. wtf.. Aga ma lihtsalt vaikisin. Nii tuim annab vahest olla, kui mina. Ta siis pani mingit kõige hullemat lammutamise ja transi seisundi muusikat üldse ja siis keeras selle totaalselt põhja ja siis vaikselt piilus, kuidas ma reageerin. Kas hakkan naeratama või kommenteerima..aga ei. Ma isegi ei mäleta mida ma tegin.. iPodi näppisin ja mõtlesin ja nautisin seda trans-seisundit mis mul tekkis.. mõtlesin, et peaks korra mõnda kraami tarvitama.. tahaks pilvedes olla ja reaalselt transsi sattuda. I know, olen vist kõige imelikum inimene keda te teate, või siis teine järjekorras..
Ilmselgelt ei ole minuga enam kõik korras. Ma mäletan, et üks tuttav rääkis, et kui tema sugulane läks linna, siis tema esimene kuu aega iga õhtu nuttis patja. Kuid mul tundub, et mul on nii, et esimene kuu on rõõmsalt sisse elatud ja nüüd teine kuu tuleb nutuõhtute kuu.
Kui praegu ükskõik kes minu käest küsib midagi või palub mul teha, siis mu vastus oleks sama. Et kas praegu pole õige aeg või siis, et ma praegu lihtsalt ei jõua. See vastus oleks sama olnud ka üleeile ja see vastus oleks sama ka paari päeva pärast. Sest ma tunnen, et mitte millekski pole praegu õige aeg. Mitte millekski. Praegu pole õige aeg koolis käia, elukohta vahetada. Ja praegu ma lihtsalt ei jõua ka mitte midagi. Mul on vaja motivatsiooni. Kuhjaga motivatsiooni. Ja mul on vaja, et keegi tuleks ja hakkaks ise minu asju korraldama, sest ma ei jõua enam ise. Sunniks mind tegema seda ja seda ja seda ja kõike mida ma pean tegema.Sest ma ise tahaksin puhata, olla vaba. Ja et keegi tuleks ja sunniks mind. Sest tõesti. Oma tahtest ei saa ma enam midagi tehtud.
Mulle endale meeldib praegu ainult muusikat kuulata, kirjutada ja lugeda. Jah, lugenud olen ma viimastel päevadel väga palju. Raamatud on lihtsalt uued maailmad, kuhu ma saan sisse sukelduda ja unustada enda feilid armumised ja leida uusi unistusi. Ning seal saan ma unustada kooli, õppimised ja üksinduse. Raamatutes on nii palju tegelasi ja nendega pole kunagi igav ega üksik. Yeah.. freak.
Ja ma igatsen inimesi enda ümber. See 24 tunnine aeg, mis ma maal olen ja sellest mingi about 17 tundi olen kodus ja sellest veel 11-12 tundi magan maha, siis ma tõesti tunnen, et see aeg ei rahulda mind. Sest siis on mingid muud tegemised kõigil ja nii polegi ma näiteks ema saanud kallistada mingi kolm nädalat.
Ning kõik need teised inimesed.. ohjah.. ma ei tea. Suht hapuks on olukord läinud. Ma isegi ei tea mida ma enam tahan. Selgust, puhkust, hellitusi, motivatsiooni... -neid vist enim.

Aga .. ma lahkun. Olen täna juba piisavalt kuri olnud ja segadust tekitanud. Andke andeks..................

suvi on ametlikult möödas...

Eile kell 12.05, või oli see 12.04, algas sügis. Muidugi ma ei mõista, et kuidas saab nii minutitäpsusega aastaaja vahetumist määrata, aga noh.. järelikult saab..  Täna on rahvusvaheline kurtide päev.

Eile oli reede. Reede nagu reede ikka. 2 esimest tundi vabad. Ja siis 4 lebot tundi. Peale tunde rõõmsalt kodu poole. Aga bussis ma otsustasin, et ma käin ennem ühest vabrikupoest läbi. Ja siis tegin väikese jalutuskäigu, kuid see ei tasunud ennast ära, sest tagasi ma tulin ikka samade tühjade kätega. Aga selle eest sain ma teada, et päris mu kodu lähedal on mäkk :D
Kodus oli mõnus rahulik olla. Tegin süüa ja kuulasin muusikat ja nautsin ilusat päikesepaistet, mis paistis mulle tuppa. wääov.
Kuue aeg hakkasin Olli poole liikuma. Helina oli ka seal. Jooksis mulle kohe vastu. Nii lahe. Polnud teda ammu näinud. Üksi ma mõtlen. Igatahes oli väga positiivne teda näha.
Noortekas oli seekord küll täiega lahe. Nagu megavinge lihtsalt. Õhtujuht oli Veljo. Ja jutluse tegi Anna. Ja see oli üks parimatest jutlustest. Arvatavasti sellepärast, et ma tunnen teda juba pikka aega ja nende perekonda ja kui ta tõi näiteid siis ma täiega elasin teemasse sisse ja mõistsin, mida ta öelda tahtis. Ja tema slideshow oli ka kuidagi nii kena kujundusega ja nii lihtne. Ja tema jutu sisu ja mõte oli ka nii selge ja lihtne, aga samas jällegist nii sügavamõtteline. Teemaks oli muide Jumala usaldamine. Ja väga hea oli see, kuidas ta rääkis usaldamisest siis, kui kõik on hästi; kui kõik on normaalne või kui kui kõik on hull. Väga lahe. Ta oskab rahvaga suhelda. Seda oli näha :D
Ja ülistus. See oli ka nii võimas. Täiega puudutas. Ammu polnud nii võimast ülistust olnud. Kõik rahvas plaksutas ja ülistas ja laulis südamest. Awesome.
Täiega pikale läks ka noortekas. Tavaliselt lõppeb ju mingi 20 aeg, kuid eile lõppes mingi 20.45 vms..
Laua ääres ma tegin täiesti lambist Helinale ettepaneku minu juurde ööseks tulla. Sest noh, tavaliselt on iga reede mul keegi külas olnud ju :D
Ta tegi siis mingi 5 sekundilise kõne ja oligi diil.
Jalutasime koju. Mulle on täiega hakanud jalutamine meeldima :)
Kodus tegime kakaod ja siis küünlavalgel sõime küpsiseid. Ja btw, küünaldega on nüüd nii, et kui keegi mulle külla tuleb, siis saab ta oma nimelise küünla ja seda põletame iga kord kui too isik külas on. =)

Õhtul arutasime veel asju minu ümarlaua taga. Ja siis läksid unekotid magama.

Hommik oli suht varajane. Tegime teed ja sõime vorstileiba ja siis ma tegin veel teed, sest Helinale täiega maitses mu tee. Ta täitis mu muusika tv-d ka päris korralikult ja mudis veidi mu käsi ja õlgu. Mõnna.
Jepjep.. ja nii oligi. Kui ta lahkus, oli ilm veel ilus. Kuid nüüd vahepeal oli täiega sadu.. nagu ärrrgh..  väga kohutav. Ja nüüd on jälle vihmavaba.. uuh, ma loodan, et seda vihmavaba ilma hoiab veel pool päeva, sest paari tunni pärast juba maale ja siis õhtul Taputškale ka. ohjah.. pikk päev ootab ees :)

Be cool.

Ingrid.

kusagil minu mulli sees

Täna on neljapäev. Ja neljapäevad on kujunenud selliseks, et koolis ja päeval on täiega lahe, sest suht lebod tunnid on ja nädalalõpp on ka kohe-kohe saabumas ja siis on kõik alati nii fun ja ilus. Aga õhtuti kodus olen ma kõige sügavamas masenduses. Üleliigne info, i know..

Kurjaks olen ka muutunud. Laisaks. Ja väga lampe otsuseid teen ka. Või siis mõtlen lampi, et oh, jätaks nüüd selle ja teise ja lööks kõigele käega ja keskenduks asjadele, millele ma varem pole nii palju aega kulutanud. Nüüd on oma elu. Otsustan ise mida teen.

Täiega palju on küsimusi. Täiega palju on mõtteid. Täiega palju on seda inimest minu mõtetes. Ning täiega palju on monolooge minu elus. Ja nii palju on negatiivseid mõtteid. Positiivseid on ka, aga negatiivseid on vist rohkem. Rahulolu tahaks. Ma ei tahaks olla nii, et õhtul istun voodis, kaisukad kaenlas ja valan pisaraid. Raske on vahel. Tahaks puhkust. Tahaks suve. Või siis ilusat kevadet. Või just külma ja kalki talve, kus kõik käivad nagu kubujussid riides, näod punased. Sügis on ka kena, aga... liiga palju on vihma ja tusaseid nägusid. That´s not cool at all. Aga eks aeg teeb oma töö. Ning varsti ongi jälle see pikk talv käes, mida me iga hinna eest tahaksime kevadeks vahetada. On ju nii.

Olukord on vahest nii masendav. Ning isegi ei aita isegi šokolaad ning suur klaasitäis magustoitu küllusliku vahukoorega. Sest see on ainult väline. Me võime ju sellega oma suud ja kõhud paremaks teha, aga see ei paranda ikkagist meie hingevalu. Hingevalu vastu ei aita isegi valuvaigisti. Või kui, siis ainult üledoosi korral. Muidu mitte.
Aga vähemalt on see hea, et siin saan ma oma masenduse ajal süüa nii palju magusat ja soolast kui palju mul sisse läheb. Ning pole kedagi, kes jälgiks, et oi-oi tüdruk, miks sa öösel pool tassi vahukoort ära sööd...?? paksuks lähed ju nii !!! nevermind, las lähen. Vahukoor ja šokolaad me gusta.


Suhtlus on täiega ära kadunud. Mul on selline tunne, nagu puuris oleksin. Või siis täiesti üksi siin maailmas. Nagu mingi imelik erand teiste inimkondade sees. Kõik lähedased inimesed on kaugel ja selline tunne on, nagu oleks lähenemis- ja rääkismiskeeld peale pandud, sest lihtsalt vahest teeb nii kurvaks, kuidas inimesed su nii kiiresti unustavad ja oma eluga iseseisvalt edasi lähevad. Ning üldse ei tunne huvi, kuidas läheb ka teistel. Jah, ka mina olen oma eluga iseseisvalt edasi läinud, kuid ma pole teisi unustanud. Ma mõtlen peaaegu iga päev nendele inimestele kes on Läpil, Tapal ja Jänedal. Nemad on minu südames.

Oh, kuidas ma unistan, et keegi tuleks mulle külla. Lihtsalt sellepärast, et ta armastab mind või et ma olen talle oluline. Mitte sellepärast, et saaks linnas kusagil olla või korterit näha või öö üle magatud. Vahest võiks keegi midagi oma südame järgi ka teha. Või siis pole ma lihtsalt kellegi südames.. :(
 Iga päev trepist üles astudes ma loodan näha sind oma ukse taga. Kuid sind pole ja sind ei tule. Ja ma ei väsi ootamast.  Sest sa ju lubasid.. !

Ma tunnen ennast üksikuna...

päevad mööduvad liiga kiirelt...

Heiii!

Täna on kolmapäeva õhtu ja ma olen väsinud. Läheksin hea meelega magama, aga mul lihtsalt on selline kirjutamise tuju peal, et ma kasutan juhust ja kirjutan siis rutuga viimase kolme päeva eventid ära. 

Esmaspäev oli täiega lahe. Hommikul magasin tuimalt sisse mingi pool tundi.. Aga kooli jõudsin õigeks ajaks. Peale kooli veidi puhkasin ja siis läksin Olli. Noortealfa oli. Minu esimene alfa. Täiega lahe oli. Tervitus oli ka nii ilus. Esimest korda käisin Olevistes teisel korrusel ka. Awesome. Aga muidu oli alfa täiega tore. Ja kes veel ei tea, siis Alfa on kristluse põhiteemasid käsitlev kursus. Videosid näidati. Ja Veljo ja Gerly rääkisid. Nete rääkis ka. Hästi mõnus ja chill õhkkond oli. Pärast sai salatit ka ja torti. Nomnom.   Ning siis läksime Laura ja Becky ja kahe väikese poisiga Vabaka poole minema. Aga me jäime Lauraga lõpuks  ikka kahkesti, sest teised kadusid ära. :D  Ahtot nägin ka vanalinnas. Tuus. Vabakal oli siis öölaulupidu. See tudengite oma. Olime ka siis veidi seal ja trollisime ringi. Aga mingi aeg läks seltskond laiali ja mina, Helena ja Berta jäime kolmekesti. Jalutasime seal veel ringi. Saime tasuta Red Bulli. Ning varbad hakkasid külmetama ja niiskus tuli ligi. Ma siis astusin ka bussika poole, aga ma ei viitsinud kohe bussile minna ja siis veel pool tundi kuulasin kusagil ääre peal istudes kontserti. Koju jõudes ja maja ust avades avastasin, et muusika ning isegi sõnad, kostuvad ka minu majani. Awesome. Läksin tuppa, aga siis kohe helistati kella ja vend oli kohal. Minu telefoni tühi aku oli parajalt pahandust tekitanud ja see pani inimesed muretsema. Aga jah, olin õnnelikult kodus juba siis. 

Minu nommikas magustoit. Vahukoor ja kompott ja biskviit

Teisipäev oli vast kõige rahulikum päev. Kuigi see sakkis täiega. Nagu argh.. hommikust saadik. Ärkasin täiesti normaalselt ja jõudsin kõik väga õigeaegselt tehtud. Kuid kui ma hakkasin juba välja minema, siis avastasin, et võtmed on kadunud. Nagu argh.. Ja ma ei leidnud neid mitte kusagilt. Ma otsisin enda toa täiega läbi, köögi otsisin ja koridori ka. Vaatasin külmkappi, pesumasinasse, diivani vahele, laua all, prügikotti ja mujalegi veel. Isegi vennale helistasin, sest tema käis esmaspäeva õhtul külas. Aga tema ütles, et nägi ka neid viimati minu toas kirjutuslaua peal. Seal kus minagi. Nutsin ja olin täiega närvis. Palvetasin ka sajaga. Ning lõpuks püha vaim ütles, et vaata pinalisse. Võtsin siis koti jällegist kõik asjad välja ja pinali ka. Ning pliiatsite all olidki mu võtmed. Jess. Ma otsisin neid 40 minutit.. Massive. Matasse suutsin ka päris ilusti hilineda. -.-  Tunnid läbi said, siis läksin oma viha välja magama. Ärgates tegin kõhule süüa. Ning meelelahutuseks vaatasin telkut. õppima, arvutisse ja magama. Suutsin koristada ka veidikene. Ja tegin endale magustoitu ka. See oli niii hea. Tegin sellest pildi ka kohe. Vot. Ja vahukoort mugisin ka endale suust sisse.

Kolmapäeval mul vedas. Hommikul ei läinud mitte midagi vussi. See oli hea. Koolis läks ka normaalselt. Sotsiaaltöö tunnid jäid ära ja siis ma sain koju poole varem. Mingi peale ühte olin kodus juba. Võtsin siis oma kapsapea välja ja tegin temast ilusa potitäie kapsahautist. Hakklihaga muidugi. Kartuleid keetsin ka ja siis ma istusingi jälle mitu mitu tundi köögis. Enamus ajast laua taga raamatut lugedes. 

Kesklinna liikudes sain Roosiga kokku ja koos sõitsime Nõmmele Palmiku juurde kodugruppi. Tipptund oli kahjuks ja me sõitsime seda maad väga kaua, aga kohale jõudsime. :)

Ja seal oli niii palju süüa. Vinkupirukad, juustulootsikud, õunakook1 ja õunakook2 (kõik olid ise tehtud) ja palju krõpsu. Kommi kaa. Ja pähkleid. Njomnjom. 

Ja täiega vaffa oli. Istusime, rääkisime, arutasime, palvetasime ja nsm.. chilli. Anetel on niiiiii lahe tuba. Nagu päriselt ka. Lihtsalt megavinge. Tal on nii palju kleite seal ja kotte ja ehteid ja kõike-kõike-kõike. Seinad ja lagi on tal ka superilusasti tehtud. Awesome. 

Aga muidu kodugrupist.. siis, ma arvan, et seda ongi mul vaja. Kohta, kus ma saan täiega rääkida ja palvetada ja süüa teiste sööki ja naerda ja olla vabalt seltskonnas. Ses suhtes, et kodus mul ju pole seltskonda ja msn ei asenda vestlusi. Kui keegi üldse vaevub minuga msnis juttu alustamagi.. Aga muidu ainuke miinus ongi see, et see on nii kaugel. Ma olen põhja-Tallinnas ja kodukas on Nõmmel. Ja siis pimedas ongi veidi surramurra tulla. Täna tulin küll rongiga, kuid Baltast pidin ikka jala tulema. Ja siis oli mu kiirkõnd tõesti abiks ma loodan, sest ma nii meeletult kardan igast kurjameid ja siis veel nende tänavate vahel...õõõh.. õnneks ma laulsin enda mõttes "Keda peaksin kartma, kui sina minugaaa-aa-aa. Keda peaksin kartma, miks lootust kaotamaaa-aa-aa.  ... " See siis üks kristlik lugu. Mis annab täiega palju julgust juurde. Ning nagu näha, jõudsin ma ka õnnelikult koju ;) 

Ja ma olen väsinud.

 Kõik see nädal on olnud päris suur liikumine ja siblimine. Õppimine on jäänud tahaplaanile ja keskendun pigem muudele asjadele. Sügis on ka käes ja sügismasendus on vist peal. Igatsen täiega vanu asju. Ja nii paljut tahaksin ümber muuta. Tunded ka täiega mässavad ja siis igatsus. 

Ning üks tühi nurgake minu südames, mida pole suutnud keegi ega miski veel täita. See teeb ka kurvaks.

Tema on viimaste päevade jooksul suureks sõbraks saanud.
Kogu aeg istub ta mul süles või kuulab minu haletsemist.
Väike positiivne pallikene. 

Ja nii ma siin siis olengi iga päev olnud. Rutiinis. Muusikas. Mõtetes. Oma täitmata augus. 

Aga ma saan hakkama. Pean saama. !!! 

Nii palju tahaks öelda, aga nii vähe on aega. Ja nii vähe on inimesi, kes mind mõistavad. Aga need, kes mind mõistavad, on kaugel. Lähedal olen ainult mina ise. Ja minu õhk ja ego. 

ÖÖÖÖD !!!