23

Panin arvuti kinni, olin voodis ning viivuks otstustasin aknast välja vaadata, et näha mida ilm pakub kella 2 ajal öösel. Läbi lumise udu nägin ma vastasmaja trepil komberdamas üht naabrinaise kuju, kes ei pääsenud tuppa. Ta komberdas ukse juures ning kukkus trepil pikali. Lõpuks ta roomas uksest sisse. Umbes minuti möödudes oli ta ukse juures tagasi, et seda kinni tõmmata. Pikalt küünitades sai silmnähtavaks proovikiviks talle lingi leidmine. Lõpuks sai ta ka sellest kinni ning mürtsatusega tõmmati uks kinni.

Kahjuks pole see esimene kord, kui ma näen naabreid seinast kinni hoides tuppa minemas (passin vist liiga palju akendel). Põhjus: alkohol. Miks joovad inimesed seda. Valu, kibestuse, murede, leina, lohutuse, üksinduse või harjumuse pärast. Hetkel jätan nimetamata tähistamised ja just-for-fun nädalalõpu dringitamised.

Miks peab keerulise olukordi lahendama alkoholiga. Kõigil asjadel on ju kaks otsa, rohkem valikuvõimalusi kui ainult üks. Probleemi unustamine ei lahenda probleemi. Järgmine hommik ärkad endiselt oma probleemiga. Ja kui joogid pole aidanud siis ehk võiks proovida lahendada asju teise nurga alt? Liiga vähe üritame me parandada asju selge mõistusega ja alandlikkusega.

Mõni võib arvata, et mida ma siin kobisen, kui ma ise olen olnud sama must lammas ning väljapääsu otsides endale suuremat auku kaevanud. Aga mina olen oma kogemused läbi elanud ja minu südametunnistus on öelnud mulle millal on piir. Ma pole alati olnud oma tegude üle uhke. Õigemini, ma polegi kunagi endaga piisavalt rahul olnud. Kuid ma ei lase sellepärast end käest ning ei anna alla. Ka mitte rasketel hetkedel.

Ma ei tea mida ma täpselt tahan öelda, kuid lihtsalt proovige lahendada muresid teistmoodi. Ja ma arvan, et te ei tahaks kunagi ühelegi naabrile silma jääda tuigerdades koju jõudmisega.

Ma tean, et see kõik oli siin kulunud jutt. Ega ma ei tahtnudki millegagi teid üllatada. Lihtsalt tahtsin need mõtted peast välja saada, et rahulikult uinuda.