putukamutukasitikaputukas

"Keegi ei näe, kuidas elu mu viib.

Mu keha on siin, aga mu hing..."

Finally leidsin ka aega istuda siia. Olen vist blogisõltuvuses. Tahan kõik siia kohe kirjutada. Kohutav. Aga ma igatahes olen enda kohta palju teada saanud. Näiteks avastasin ma seda, et öösiti või hilisõhtuti olen ma üksi olles palju tasakaalukam kui muidu. Õhtuti teistega koos olles hakkan ma lolli juttu ajama ja koledaid asju tegema. Aga üksi. Üksi ma koristan. Õpin. Kuulan rahulikku muusikat. Mõtlen oma asju ja olen täitsa teistsugune. Teen kõike aeglaselt ja läbimõeldud. Vastupidiselt päevale, kui ma tavaliselt olen ebanormaalne. Lollitan. Teen kohutavaid asju. Jne jne jne jne jne... Eks see, kes teab, see teab.

Ja ma olen ka leidnud endas nende päevade jooksul selle rahuliku poole. Sellise, mis on sisemises rahulik, kuid väljast võib olla märatsev. Sellise, kes vaatab nüüd inimesi teise pilguga. Ma ei mõtle ainult välimust, ka sisemist. Ja kõige selle juures ma mõtlesin, et ma peaks pausi tegema ja kõigest sellest põgenema. Oma mõtetes ja oma tunnetega. Kõik maha jätma ja lihtsalt olema see, kes ma tegelikult olen. Ilma kestata. Ma tean et see on raske. Selleks võib minne terve suvi või rohkemgi veel. Ja miks ma seda teen on see, et ma olen liiga palju saanud pettuda ja liiga palju talunud valu. Ja see, et ma olen palju kannatanud, on mõjunud sellega, et ma olen endale ehitanud ümber kaitsemüüri. Oma kaitsemüüri. Sellise müüri, millega ma kõik tagasi lükkan, et ma ei saaks rohkem haiget. Ja ma tean, et selle kaitsemüüriga olen ka mina teistele inimestele vahest palju haiget teinud. Ma tahan sellest vabaneda. Ma ei taha enam teistele valu teha ja endale samamoodi. Sellepärast ma tahangi pausi teha. Vot nii.

Aga tegemistest niipalju, et nüüd hakkas mul jälle kiire. Kool-kool-kool. Kirjandid-Kontrolltööd-Kodutööd. Ja siis ma pean veel neid fotosesiooni asju ajama. Järgmine nädal on ka ekskursioon. See toimub sellel aastal meil Aegnal. Telkides. Mererannal. Ja kuuldavasti pidi seal ka olema teisi inimesi. Igatahes praegusel hetkel magame mina, valeria ja annu, Annu telgis. Loodame, et see tuleb tore ja normaalne tripp, kuigi kui hulgas on 6,7, ja 8.klassi õpilased, siis võib seda toredust ja normaalsust ootama jäädagi ...