no tglt ka MIKS ?

Häh. No miks ma olen selline ? Täiesti pekkis
ikka. Ma ju lubasin endale, et ma unustan su ära. Jah, ma suutsin seda, kuid
ainult mõned päevad, sest juba sa oled roninud minu unenägudesse ja vallutad
mind seal oma pilkudega. Ja ma ei saa aru, kuidas saab see juhtuda. Ma ju
proovin kõigest väest sind unustada. Kuid siis äkitselt ilmud sa minu
alateadvusesse. See ajab närvi. Selle vastu ei aita mitte ükski
rohi. Okei. Üks öö ju võib. Proovin selle unustada, kuid järgmisel ööl
magama minnes oled sina jälle seal ja ootad mind. Ja sa pole üldse muutunud. Sa
oled unes ka samasugune. Ükskõikne ja külm. Ei tee minust välja. Tegeled ainult
oma nõmte asjadega. Sul pole minu jaoks silmi. Kuid kui sa oled
selline, siis miks sa üldse oled minu unenäos seda rikkumas ? Ning
miks peab see Eesti nii väike olema? Kui eesti oleks suur nagu ameerika või
venemaa, siis ma ei kuuleks sinust nii palju kui praegu. Siis sa ei hullutaks
mind. Ma suudaks su siis kergemini unustada. Kuid ükskõik kuhu ma vaatan.
Sa oled seal. Sinu pilt. Sinu nimi. Sinu sõnad. Sinu teod. Ma olin su juba
peaaegu unustanud, ma olin leppinud teadmisega, et olen kaotanud. Kuid
siis äkitselt ilmud sa välja ja räägid minuga nagu midagi polekski
juhtunud. Ja sa tuletasid end sellega jälle meelde. Sa kerkisid jälle mu
mälestustes esile. Ja enne sa ei unune, kui keegi pole sind
varjutanud. Kuid niikaua sa püsid mu sees. Ja ma mõtlen millega sa tegeled. Sina
tegeled arvatavasti millegi huvitavaga. Kuid mina samal ajal olen kuskil
pommiaugus ja mõtlen sinu peale. Ja mida ma teeks, kui ma
elaks seal kus sina. Kas me teeksime koos midagi põnevat? Ma mõtlen
su näo peale. Ma mõtlen su hääle peale. Ja kui ma mõtlen, kellega sa võid
koos olla, siis tihtipeale kipuvad pisarad mu silmist alla veerema. Kuid ma
pühin need ära ja viskan nurka. Ma ei tohi nutta. Eriti sinu pärast. Sa pole ju
mulle mitte keegi.
...kahjuks... Sul oli võimalus. Lausa 2
võimalust. Kuid sa ei kasutanud neid. Aga kui ma saaks, annaks ma sulle
kolmanda võimaluse ka. Aga eks sa ise tead. Ma proovin juba leppida
sellega et sul on oma ja minul oma elu. Kuid minus püsib väke lootusekiir
ikkagist. Võta või Jäta. Ma arvan, et ma tean juba vastust, kuid ikkagi,
Miks siis ?