bueno

Sry, et mul pole aega olnud teie jaoks, kes seda loevad. Igatahes tere pühapäeva hilisõhtut või siis esmaspäeva varahommikut. Jutustan siis kiiresti, mida ma olen siis nii põnevat teinud, et pole isegi arvutisse pääsenud. Kuigi tegelt mul pole aega erit jutustada, kuna uni kipub silma...

Aga siis reedel. Reedel käisin noortekas nagu tavaliselt. Vaatasime filmi. Sõime puuvilju ja niisama vaikisime. Koju jõudsin üsna varakult. Ja siis läksin rattaga sõitma. Te ei kujuta ette, kui tore oli sõita. Päike loojus. Õues oli soe. Asfalt oli sile. Autosid ei sõitnud. Linnud laulsid. Oleksin hea meelega Jänedale välja sõitnud, aga vanemad oleksid muretsema hakanud. Aga reede päeval oli eriti toredad tunnid meil. Kuna meil on keemia ja geograafia järjest, siis me olime nende tundide ajal Kalijärvel. Igavesti vahva oli. Mängisime võrku ja niisama päevitasin. Teised ujusid ka, aga mul oli kurk haige ja nina kinni ja sellepärast ma ei hakanud riskima uuesti haigeks jäämisega. No vot. Laupäev möödus valusalt. Sääsed sõid mu ära. Ma vihkan sääski. Nende pärast oli mul terve keha punaseid punne täis. Mutandid sellised !!! Laupäeva õhtu möödus ka kiiresti. vaatasime telekat ja juba oligi kell südaöö.

Pühapäev oli ikka täiega nõme päev. Alates öösest. Ma sain ainult mõned tunnid magada ja siis mul ka nina oli kinni ja kurk valutas ja õudukad kummitasid. Pühapäeva hommikul pidin ma südamerabanduse saama. Vaatasin möödaminnes peeglisse ja MIDA ASJA?!???!!!?!?!?!?!?!?!? Mu parem silm (teie poolt vaadates vasak) oli täiesti suur pall ja kinni. ühesõnaga mu silm oli paistes ja pool-lilla. MA nägin välja nagu mingi tont, kes oleks peksa saanud. Mu silm oli täiesti paistes ja valulik. Jooksin siis kähku toast välja ja esimesena jäi mu teele isa, kellele mu esimene küsimus oligi, et mis mu silmaga juhtus. Lõpuks ma mõistsin, et keegi on mind öösel vist hammustanud või nõelanud. Hakkasin kiiruga otsima endale mingeid salve ja kreeme ja määrdeid ja mida kõike veel, et see paistetus alaneks. Pärast köögis olles ma nägin seal ühte herilast. Jobu oli kusagilt tuppa pääsenud. Ma väga loodan, et tema mind ei nõelanud. Igatahes ma muidugi istusin terve hommik peegli ees ja "imetlesin" end. Õnneks läks päeva peale see mööda ja õhtuks polnud midagi näha, ainult valutab siiamaani. Ja sellega mu probleemid ei lõppenud. Õhtul koju sõites ma kriimustasin kogematta auto ka ära. Loll olen. Lähengi magama ära.

Muide, täna on A2 nimepäev :D