leidsin aja

Just have to say, et täna on 30aprill. Homme on 1.mai.
Aasta tagasi samal ajal oli Pärnus PP. Yea, mäletan seda päeva, seda ilma, neid mõtteid, tundeid, hetki. Kalliralli oli samal päeval. Saime J-R tuttavaks. Ahto mängis oma kitra ning murdis tüdrukute südameid. Vihma sadas... ma ootasin täiega ühe inimesega kohtumist. Lucyga sai koos oldud.. mäletan neid feile momente.. hihiii :D  Ning õhtul toimus suuuuuuur ülistus, kust me Angelicaga ära haihtusime ja üleval rõdudel mõlemad nutsime. Õhtul sai palju ja vaikselt itsitatud.
Eijah.. tore oli...  H.H tegi meist ühe lahedaima pildi Angelicaga Pärnu Spordihalli ees.
Jääb nii palju öelda, et selle aasta PP on veel alles ees. 39 päeva ainult.
Ja see kõik oli aasta tagasi..  Pole vist tarvis öelda, et aeg läheb kiiresti :D

2 päeva tagasi sai ka minul 8 kuud täis. Siin. Linnas.Üksi. Korteris. Mul oleks palju rääkida, mis selle 8 kuuga toimunud on ja mis mõtted praeguseks mu peas tiirlevad. Lihtsalt ma ei tunne, et ma peaksin sellest rääkima...
Aga ikkagist, ma olen Jumalale tänulik, et ma olen need 8 kuud üle elanud ilma suuremate raskusteta.

Ja kuu aja pärast, siis on 30 mai ja põhimõtteliselt on minu 10 klass läbi. Ma ei hakka siin kirjutama, et kui palju ma seda ootan, sest ma ei taha valetada. Ausalt öeldes, on mul suht must-valge, kas kool kestab kuu aega või kolm kuud veel. Elu küll muutub sellest, aga minu ootused-lootused on kadunud ja ma lihtsalt elan ühes päevas, sest nii on mul kergem hakkama saada. Arvatavasti olen sellepärast ka siiamaani edukalt (või siis mitte nii edukalt) edasi liikunud oma eluga.


See oli siis minevik-olevik-tulevik

so who are you?

On teil vahest tunne, et kogu maailm on teie vastu ja sõbrad on muutunud vastasteks, kelle eest peab end kaitsma??? 

Kas te olete vahest mõelnud, et äkki olete te ... vaimuhaige??? 

dät sky

nunnupunnu 

Kõige parem asi selle nv juures oligi see, et ma sain SELLE kätte. Ma olin seda niiii kaua oodanud ja nüüd see saabus. Megahäpp lihtsalt. :) 

run for the weekend

Terä. Nädala raske osa on möödas ja nüüd on nädalavahetus, mis minu jaoks tähendabki nädala vahetust. Praeguseks olen juba linnakorteri seljataha jätnud ja olen nüüd tuuliste metsade vahel maakodus. Siin on tohutult hea olla. 

Koolinädal lõppes reie-ja jalalihaste valuga, mis siiani annab tunda. 

Reede kaheks märksõnaks võiksidki olla "jooksmine" ja "äpardused bussidega" 

Hommik algas reedel sissesliipimisega, kuigi endiselt oli koolis vaja olla kolmandaks tunniks. Bussist jäin 2 mintaga  maha ja kooli jõudsin täpselt kellaks. Meedia oli suhtekorralduse teemadel ja järgnevad sotshoolekande tunnid tundusid seda jätkavat. Mingi lektor oli jälle rääkimas. Suht nolamine oli meil seal tagaridades. iPodid, töövihikute ümberkirjutamised jms. 

Vahepeal tuli hea uudis, et keka on viimane ning kunst jääb ära. Oujeešh. Läksime kekasse ja õps tuli "nunii, kähku-kähku riidesse ja üle tee Kalevi staadioni parki". Tõmblesime siis sinna.. ja pidime hakkama jooksma, kõigepealt 500m sörki, et hingamine lahti saaks. Ja siis aja peale 1km joosta.  Kuidagi suutsin lõpus oma jalgu tööle sundida ning lõpetada kolmandana. Aeg oli samuti midagi 3 minutiga vist..  

Hakkasime majade ja haigla vahelt tagasi kooli poole jalutama. Vihma tibutas mõnusalt. Jalad olid üliläbi ja kuna ma teadsin, et nüüd on mul veel üks vaba pooltunnikest, ennem kui pean arstile minema, siis läksime rahulikult koolini. Kui olime juba kooli ees tänaval küsisin nii muuseas klassiõelt, et palju kell on. Ta vastas, et 13.38. Ma reageerisin väga lärmakalt ja vihaselt, sest 13.35 läks buss, millega ma pidin minema... Edasi ma ei mõelnud mida mu jalad tunnevad, vaid jooksin gartsa, vahetasin riided ära ja tee peal üleriided näpu vahele võttes jooksin kooli ette bussikasse lootuses jõudes järgmisele bussile. Vihma tibutas endiselt ja ma olin täiega närvis, sest ma kartsin, et kas ma jõuan õigeks ajaks. Buss hilines, mina üritasin rahuneda ja end riide pakkida, et ma külma ei saaks. Täpselt kell 14 olin Tallinn-Väikse peatuses. Tänu eelmisel õhtul saadud Helina koordinaatidele teadsin kohe kuhu poole pean jooksma. Püksid porisin mõnusalt ära. Lõpuks leidsin õige maja ja õige ukse samuti. Jõudsin õigeks ajaks ja hingeldasin nüüd veel hullemini.

Arstionu oli sõbralik ja peale selle kui ta sai teada et ma olen Jäneda lähedalt, muutus ta veel sõbralikumaks, sest talle on see kant ja need teed tuttavad. 

Veendusin selles, et Eestimaa on tõepoolest väike ja kui kaks võõrast inimest leiavad sellest väikesest Eestimaast koha, mida nad mõlemad tunnevad, muutub nende suhtlemine märgatavalt. 

Varsti jõudsin koju ja viskasin mõnuga pikali, sest nüüd ootas mind ees paar tundi puhkust enne noortekat. Või siiski mitte... sain telefonikõne, mis muutis kõike. 

Korraks sain ikka silma looja lasta aga siis tõustes pidin jälle bussile jooksma. Läksin enda arvates enam-vähem normaalsel ajal välja, aga ümber nurga pöörates nägin juba bussi tulevat. See oli nii masendav hetk. Siis nägin aga eemalt tänaval üht meest jooksmas. Tundsin meie vahel sarnasust. Mõtlesin, et kui tema jookseb siis võin ka mina joosta. Tema jõudis bussile, mina jõudsin peatusesse kui bussi uksed juba kinni olid ja buss liikus. Aga läbi ime jäi buss seisma ja uksed avanesid minu jaoks. Me gusta >) 

Kosmosesse jõudsin täpselt minutipealt jälle. Siis tripping tädi juurde. Ning hiljem sealt Baltasse. Ohjah, olin jälle hiljaks jäänud kergelt, aga joosta ei jõudnud enam. Tegin kiirkõndi. 

Helina ja Julia olid juba kohal. Lahe. Noortekas oli täiega hea. Jutlus oli mõnus ja ülistus vägev. Polnud ammu-ammu laulnud juba neid laule ja see tekitas hea fiilingu. 

Peale noortekat chillisime õues Balta lähedal. "Jõusaalis" ning hiljem lihtsalt perroonil inimesi passides. Lahe õhtu oli. 

Kuigi jalad olid juba mõtetult väsinud, otsustasin ikkagist sooja õhtut nautida ja pool teed koduni kõndida. 

Mõnus oli. 

yummi kummitab, eh?

Mis mul ikka öelda on... laulan juba viimased 3 päeva koolis iga tund ja iga vahetund oma yummi-yummit ja olen sellega kõiki juba punaseks ärritanud, sest see jääb ka neid kummitama.

Elu ei veere üldse.. tundub nagu oleks see kandiline kuubik, mis on oma formaadilt 2D ja mis kukub vaikselt ühele küljele ja siis teisele küljele ja siis jälle esimesele küljele tagasi.

Eeskuju mõtlemisele

YO.

Hetkel olen lugemas raamatut pealkirjaga "Poiss, kes pöördus tagasi taevast". Tegu on kristliku raamatuga ja tõestisündinud looga, kuidas poiss sattus autoõnnetusse ning sel ajal, kui ta oli koomas, käis ta taevas. Arstid ütlesid, et sellistest vigastustest ei tule eluga välja ning isegi see oleks ime, kui ta ei sureks. Kuid nüüdseks on ta pea-aegu tervenenud läbi taevaste vägede.

Ning sellest raamatust jäi üks lõik kohe väga eriliselt silma. Kui te nüüd arvate, et siin on mingi järjekordne mõtetu Jumala jutt, siis lugege alljärgnev lõik läbi ning veenduge, et see pole. See on väike mõtlemiskoht inimestele, kes ei näe milleski positiivsust ja üks vingulaul käib kogu aeg. 

" Kui Kevin mulle tagasi helistas ja tema majale langenud puust rääkis, pidin alguses naerma puhkema - mitte kaastundmuseta kalki naeru, vaid rõõmunaeru Jumala helduse pärast. Ma mõtlen seda tõsiselt. Minu jaoks pole küsimus: "Miks juhtuvad headele inimestele halvad asjad?" vaid: "Miks meile üldse juhtubmidagi head?" Kindlasti ei ole me seda ära teeninud. 

Ma ütlesin Kevinile: "Esmalt mõtle sellele, et elekter läks ära. Milline õnnistus! Kui elektrivalgus poleks kustunud, oleksid sa koos lastega majas olnud ka ajal, mil puu langes katusele. Teiseks, sul oli nii või teisiti hädasti vaja katust parandada. Nüüd saad täiesti uue katuse ja kindlustusfirma maksab selle kinni! Ja kolmandaks küsin ma sinult: "Millised puud selles tormis murdusid? Kõik nõrgad ja vigased puud! Tugevad ja terved puud seisavad endiselt püsti. Sinu krundil toimus looduslik puudelangetus, mis muutis su kinnistu turvalisemaks ja tervemaks, jättes tervemad puud kasvama rõõmuks su perele. Järgmise aasta juulikuus ei saa sa öelda, et ainult üks puu võeti maha."

Jumala kätt võib näha kogu selles olukorras, aga nagu ma ka Kevinile ütlesin, me peame tahtma seda näha ja vastu võtta kui Jumala helduse ilmingut meie elus. "  

-Suudaks ka meie nii kristlaslikult kogu aeg mõelda.. see oleks saavutus ja eeskuju. 

Kirjandus, muusika, kunst

Kirjandus, muusika, kunst - nende kolme asja vahel on üks suur sild, mis neid ühendab. Selle silla nimi on: eneseväljendus. 

Kirjandussse saame me põimida muinasjutte oma peast. Kirjutades loome maailma, kus kõik käib meie reeglite järgi. Seal saame abielluda, tappa, muuta end maailmakuulsaks või siis hoopis nähtamatuks. 

Muusikasse saame me peita oma tunded, viha, rõõmu, ängistuse. Mis iganes hääled, mida igapäevaselt ei saa välja lasta. Me saame on halvad emotsioonid panna muusikasse ning muuta need ilusaks.  

Kunsti abil saame joonistades tõmmata kõige tumedamad või kõige värvilisemad jooned, mis meie meeltes paeluvad. Joonistades saame luua visuaalse pildi enda maailmast. 

Ning kui me ei paneks need tunded millegi muu sisse elama vaid jätaksime enda sisse, siis võiksime sellega hoopiski teha füüsiliselt inimestele haiget. Näiteks kuulus kirjanik E.A. Poe, kes kirjutas õudusjutte. Tema panigi kogu oma õudukate sisse selle viha ja tapahimu, tappes kirjanikulugudes oma kaasmaalasi. Selle arvel ta kindlasti säästis nii mõnegi reaalse inimelu. 

Kõigi nende kolme puhul saame me luua uued maailmad. Jagada mitte-avalikult oma sisemisi jooni ning samas luues midagi ilusat, hämmastavat, uut. 

Sellepärast me neid kolme asja armastamegi.  

Väike linn

Seal on üks väike linn, mida nähes tuleb südamesse soe tunne. Autod selles linnas tuttavad, inimesed nende istmetel veel tuttavamad. Üle tänavate lehvitavad sõbrad üksteisele ning hõikavad lühikesi tervitusväljendeid. Kõik teed on selles linnas läbi käidud. Iga teelõik toob kaasa mälestusi selle kulutamisest. Kõikides nurgatagustes on oldud. Majad on kutsuvad ja korterid nendes on läbi käidud. Sinna on läbi aegade kogunenud inimeste poolt miljoneid mälestusi alates sellest, kui väikese rahvahulgaga hakkas see alles tekkima. Seal võib kõike teha, sest see on kodu. Pole mupot, kes jõllitab oma kakarohelises mundris ja tusased porisevad vene tädikesed on päevavalguse eest peidus. Päikese saabudes jooksevad kõik õues, naudivad ilma. 

Seal väikeses linnas pole üksildust. Seal on kõik omad ning alati on seal keegi lähedane, kelle juurde pöörduda. 

Aeg selles linnas möödub omasoodu. Pole kiirustajad, vaid on nautijad. Nad istuvad rahulikult kääksuvatel pinkidel ning hingavad sõõm-sõõmu järel õhku. 

Inimesed selles linnas elavad seal, sest nad armastavad seda linna. Nad kasvatavad seal oma lapsi, veedavad abikaasaga koos aega. Tööl käivad nad seal samas linnas, sest nad ei pea kaugselt otsima kohta, kus saaks teha seda millega hing nõustub. 

Oma igapäevastes tegemistes ei vaevu nad riietuma moe tipu kohaselt. Neile piisab, kui tagumik on kaetud ja kõhtu katab värviline riie, mis vastavalt ilmale peab sooja/külma.

Jah, nende väikelinnaelanike elu võib tunduda küll vähem paremal järjel, kui teistel. Kuid nemad on just sellega rahul. Neile tuleb anda respect, sest nad on rahul oma väikese eluga. 

Nemad on need, kes teevad väikesest linnast selle, mis ei unune kunagi. Ükskõik kui kaua aega hiljem sinna minna.

Respect!