3003

Vajadused vajavad rahuldamist. Kirjutamisvajadus vajab samuti rahuldamist... Te ei pea seda läbi lugema, sest ma lihtsalt tahan kirjutada midagi. Lihtsalt tänase päeva tegevustikuline kirjeldus..  just sayin. :)

Hommikul veidi enne 9-t vaevaline äratus.. pea valutas, keha valutas, kõhulihased tõmbusid. Tunne oli nagu pohkamas oleks, kuigi pole üle poole aasta tilkagi alkoholi tarvitanud. Paramax sisse.. jooki peale. Riided selga ja piima-müsli segu samuti.  Selline.. väga tuim reede hommik. Jalutasin välja ning buuum ja olingi äkitselt koolis.   Tundides oli täna kuidagi kerge istuda. Meedia läks suhhtekorralduse teemasid arutades, sotstöödes oli külaline, kes rääkis oma tööst ja erinevatest juhtumitest, millega ta tegelenud on. Selle tunni ajal mõtlesin ka mina mitmeid kordi kuulamise vahel, et äkki valiks ka enda elu kandvaks ametiks midagi sotstööga seonduvat. Kuulasin, kuulasin ja mõtlesin et päris narkomaanide ja joodikutega tänavalt ei tahaks tegelda ning kodus käivaks sotsiaaltöötajaks ka mitte. Niisiis.. kuulasin edasi ja sain teada, et selle valdkonnaga on seotud ka paljud terapeudid, psühholoogid, nõustajad ja sellised oma teemat jagavad inimesed, kes aitavad suheldes inimese mõttemaailma lahti muukida. Nu see mõte juba meeldis. Rääkida on tore. Inimesi kuulata meeldib ja inimesi aidata samuti. Ainult et veidi suurte inimeste elu uurides sain aru, et palk väga tasemel pole. Kuid.. kui töökoht meeldib, siis mis see palk ikka loeb. :)

Keka... oli mõnus. Kõik olime valmistunud võrkpalliks, aga saali jõudes nägime saalihoki väravaid ja siis oli küll nagu whaat.. Saalihoki. Poisid-tüdrukud pandi kokku. Aga jama oli selles, et kuidagi oli osa võtvaid poisse ainult 2. Ja siis õpetajad küsisid, et kas teeme segavõistkonnad või poisid-tüdrukute vastu. Nad valisid teise variandi. Lootsid kahekesi 5 tüdruku vastu saada. Hah.. Lõpuks oli skoor 15-4. Meie võit. Ma enda löödud väravaid ei lugenud, kuid tundub et Jänedal salka mängimisest on ikka abi ka olnud. Ajeah. Tuju oli täiega up. Keha oli ka väga võimekas. Jooksime seal kogu aeg ringi ja lõpuks tegime veel võrguharjutusi ka. Ning kui tund lõppes, siis oli selline adrekas ja spordikas sees, et oleks kunsta asemel veel ühe tunni kekat teinud. 

Kunstas lasime lebo.. Kelli laulis vahetpidamata "sunshine reggage" :)

Tunne oli hea. Liigagi hea. No stress, no väss. Klaver pidi ka olema. Otsisin õpetaja koolimaja pealt ülesse, aga täna oli tema 4 tunnisest scrabbeli turniirist nii väss, et lükkasime edasi. 

Fain.. siis veidi linna peal poodides ringi jooksmist ja täditütrele kingi vaatamist. Vahepeal ostsin Starteri ja sõna otseses mõttes kallasin pool sellest automaatselt kurku poest väljumisel. Teine pool kahaneb ka hetkel. Jõudsin veidi aega tagasi koju. Hull energilaks on peal. 10 minuti pärast liigungi välja. Sünnale ja eks vaatab kas jõuab täna Ollist ka korra läbi astuda or not. Kui ei jõua, siis ega pole ka midagi hullu. Mõtted selles suhtes on muutunud veidikene.. 

Aga olks, viimane starteri põhi sisse ja kihutame jälle edasi oma energiat tühjendama. Chao. 

soovid

Ilmselgelt ootan ma sellelt elult liiga palju. Näiteks:

• Inimeste suhtumist minu vastu inimlikul viisil
• Tunnustust
• Õpetajate teavitust tunniplaani muudatuste korral
• Leebemat hindamist
• Klaveripalade kohest välja tulemist
• Olla milleski tõsiselt hea
• Armastust minu vastu
• Vahel kurvas meeleolus olemist
• Abi pakkumist ja koostööd
• Laiskuse lõppemist
• Haavade kiiret paranemist 
• Kedagi enda kõrvale

 Aga ilmselgelt on need liiga suured soovid....

Mitte elu ei väsita, vaid rumalused.

don´t tell GOD how big your storm is. Tell your storm how big your GOD is.

Üks, kaks, kolm. On kolmapäev. Istun põrandal korteris ühe seina ääres, toetan pea vastu valget seina ja kogun mõtteid. Muusika aitab sellele jõudsasti kaasa. 

Ma tunnen, et üha enam hakkab tekkima neid hetki, mil ma tahangi istuda ükskõik kuhu saab ja kuulata muusikat. Viimasel ajal olengi nii teinud. 

*

Teate, mis on kõige halvem küsimus mida minu käest küsida selle nädala ja lähiaja jooksul? See on see kõige iidsem küsimus "kuidas sul läheb?" 

Kui ma seda küsimust kuulen, siis ma tahaks kohe teha soliidse kannapöörde ning kaunil liugleval sammul eemalduda. Ilmselgelt on selle küsimuse sisuline mõte kuhugi kaugele ära jooksnud, sest see on juba liiga retooriline küsimus. 

Aga kui minult seda küsitakse ja ma ära pole jooksnud, siis ma hoiangi veidi 3-4 sekundit pausi ja lasen kähku viimased emotsioonid ajusoontest läbi. Ning kui ma jõuan kiirjärelduseni, siis tihtipeale tundub, et kohe üldse ei tahaks valetada ja öelda, et hästi läheb. Kuid alati pole ju kõik ka halb. Aga kui tõesti juhtud teinekord inimestele ütlema, et ei lähe kõige paremini, siis nad leiavad kohe vestluse jätkamiseks uuringu, et miks siis ei lähe hästi. Ning siinkohal tekibki nii mõnikord tunne, et doup.. miks ma pidin seda ütlema, sest alati ei taha ju kõigile kohe oma muredest kurta. Mõndasid teravamaid asju tahaks teinekord just enda sees hoides siledamaks saada enne kui neid jagada. 

tegin endale pop-porni

 Nädala algus on sujunud siiruviiruliselt. Esmaspäev oli tore. Liiga tore isegi, sest olin ju oma pea ära löönud ja seetõttu ei tundnud naeru ega lolluste ega rõõmu piire. Kuid.. millegipärast pole maailmas ikka muutunud asjaolu, et peale head tuleb midagi halba. Ning seetõttu oli teisipäev üks nõmedamaid. Juba enne seda, kui jõudsin magama, aga kuupäev näitas teisipäeva, oli kõik sassis. Ja päev tõi üha uusi ebameeldivaid üllatusi. 

Ma arvan, et ma oleks ehk sellest päevast ka midagi positiivset suutnud noppida, kui mul oleks selleks tahtmist olnud. 

Täna on olnud keskeltläbi päev. Praeguseni on naeratusi-mossitusi olnud samapalju. 

Koolis olid kõik lahedad kadunud ja siis oli vahetunnil nii massiv olla. Sõin ja pelasin oma tiny towerit. Lõpuks sai ka sellest kopp ette päeva lõpuks ja viimaseks tunniks valisin enda ohvriks Andree, kellega ma terve tunni jutustasin ja teda segasin. Tuletasin eelmisest aastast "wink-wink", "oink-oink", "puiakaa" ja suuga põristamise hääli meelde.  Vähemalt oli mul lõbus, kui temal polnud :) 

Kohutavalt kurb nägu.. Aga pmst.. näen välja ju nagu ploom :) 

Olen kaks viimast päeva üritanud oma mõtteid eemale viia kõigest, mis võiks meenutada seda lollust, mida ma korda saatsin. Selle jaoks leidsin endale kooli ja õppimise. Viib päris hästi mõtted mujale ja on kasulik ka, yeah. 

Nüüd aga kodukasse. Kirjutame mõni teine päev, kui sa seda hetkel näed.


I.

mingi viirus tüütab. on kolmapäeva hommik

Sõnad on need, mis jäävad kummitama..

 I can´t be your superman, yo

Raggamuffin

Hellooo.. jälle siin. Jälle oma muresid ja rõõme kurtmas. 

Nädalavahetus oli paar päeva tagasi. Olin laupäeva ja pühapäeva Tapal Isa süda konverentsil. TEUK-is.  Hästi tore aeg oli. Soomest olid külalised ja Paidest. Jagasid sõna ja ülistust ja täiega worshipp oli. Kaks megalahedat päeva oli. Oma lahedate tapakatega sain ka koos olla. Mõnus. Nad on nii armastavad ja hoidvad. :)

 

Kodus oli mõnus olla. Armastavad vanemad ümberringi, koer minu kaisus ja soojad mõtted peas. Ise ei pidanud süüa tegema. Aega oli palju, et teha seda mida tahtsin. 

Aga kuna vaheaeg oli läbi saamas, siis tulin ka mina pühapäeval linna tagasi. Kuigi peale mitmepäevast mujal olemist mõjus see suure hüppena. Ja mitte väga positiivse, kuigi üksindus ja rahu olid kohati ka mõnusad. 

Kuna pühapäeva öösel keerati kella tund aega ette, siis oli ajavahe jälle pekkis ning lisades veel vaheaja, siis.. und ei tulnud. Ja kui see öösel ka tuli, siis see polnud väga kosutav. Õudukad koolist, hirm sissemagamise ees, Maasu kadus kogu aeg käevahelt ära, telefon lendas padja alt nagu tuumapomm põrandale ja palju muud. Jube öö oli. Aga kui oli vaja tõusta, siis oli väsimus laes. 

Koolis lõin ma teise tunni ajal pea vastu lauda ära.. ja siis.. peale seda ma naersin ja tegin igast feile nii palju, et te ei kujuta ette kui rõõmsaks äkki mul see esmaspäev muutus. Marleen samal ajal kogu aeg rääkis teistele, et ma lõin täna pea ära. Ilmselgelt lõin ma vist midagi rohkemat, kui ainult pea...

Igatahes neid väikeseid "ämbreid" oli mul päris palju. Näiteks viimases tunnis füüsikas ma teatasin üle klassi, et see rakett on nagu inimene, kui õpetaja rääkis miniraketil tagant vabanevatest gaasidest.. oo ja siis ma veel vahepeal rääkisin, et mu käsi ei liigu (kohast, kust ta ei peagi liikuma). Jne.. :D Teate küll ju mind.

Õues päike paistis, ilm oli soe ja nii see päev mööduski. Kuni hetkeni, mil päike kadus ära... 

Õhtu on jube olnud. Jubedad õppimised, kordamised, kodutööd. Ilmselgelt see maa haaras mu mõtted nii sügavale maapõue sisse, et ma isegi ei mäletanud hommikul mis kell bussid läksid... -.-

Nüüd on aga kõik tehtud, kuigi kell on juba 1 läbi.. ja ma tahan iga hetk magama minna. 

Ainult, et .. mu väike must seinakell lõpetas täna töötamise.. ja kui nüüd seda kõrvutada mu praeguse olukorra ja mõttemaailmaga.. siis see ajab mu aju nii sassi, et ma ei tea enam mida ja miks ma kellelegi öelnud olen. 

 

Nägens. 

Last friday

Mul oli täiesti selge, et täna on reede. Aga kui ma nägin Valeria blogist lauset, et täna on reede ja ees on lühike nädalavahetus, siis mu nägu oli vist umbes selline --> O-O
Appikene.. homme on laupäev, siis pühapäeval lähen juba linna tagasi ja esmaspäeval on ju kool !!! apppi, Inksu??

Minu päevad mööduvad väga sisutihedalt. Magan, söön, mängin tiny towerit  ja muid iPodi mänge ning passin tuimalt oma kirjanduse kodutööd, mis seisab juba teist päeva laua peal tuimalt lahti.. Oh vaene mina, miks peaksin ma tahtma vaheajal tööd teha..  Ega tahagi. Sellepärast olingi suurema osa ajast täna hoopiski teisel korrusel. Vaatasin rõdul horisondilt paistvat Jänedat ja mõtlesin roheliste mälestuste peale. Selline vaikne ja väheste mõtetega päev oli.

Helina helistas vahepeal. Siis, kui olin võtnud esta õpiku kätte, et mõnigi küsimus ära vastata. Hea meelega vestlesin ma temaga. Naeratus ilmus mu silmile, kui kuulsin oma muhedat vana värisemas. Imelik, kui kaua pole Helinat, seda Tuta-mutakest näinud. Ta on nii energiline ja mul on tema üle hea meel. Aga tore oli tema häält kuulda ja seda, et ta igatseb mind. Kas tõesti polegi ma nii kasutu?

Õhtu muutus küll veidi kurvemaks. Kell sai pool seitse.. mina olin telekat vaatamas ja mõtlesin, et kui ma ainult saaksin praegu hoopiski Olevistes olla... oeh.. ja siis tulid uudised, et väike tüdruk Varvara, kes oli kadunud, leiti surnuna... kurbuselaine hõlmas mu keha ning hetkeks koondusid mõtted ainult sinna, kui julm on maailm. Ma ei suuda mõeldagi, mida vanemad võivad tunda. Loodan vähemalt, et ta pääses õigesse kohta.
Kodutunne ajas ka pisarad silma.. ja see, et saate alguses mu sisetunne ütles, et see mees on vist tänaseks surnud ning tõestus selle kohta saate lõpus. Hirm tuli.
Maailm on nii karm... Inimesed on julmad. Õiget teed tunnevad ainult vähesed. Aga liiga vähesed. Oh, miks küll ei võiks kõik olla Jumala kuulelikud ja elada seda valget teed ilma patukoormateta..
Aga kui me kord oleme siin, siis pole muud teha, kui elada seda nii hästi ja õiglaselt kui saame, sest see mis tuleb peale elu.. seda näeme ainult siis, kui me elu lõpeb. Aga siis enam tagasiteed pole. Praegu saab veel kõike muuta, inimesed. Aga seal enam ei saa. Kui sul on vähegi aru, siis mõtle hetke selle peale, et kuhu sina läheksid ja miks sa just nii arvad. See ei ole lihtsalt nii, et kõik teadvus saabki läbi ning sa ei tunne enam midagi. Sa ei mõtle enam midagi. See pole see, et sind enam lihtsalt pole. Jah, keha polegi, aga vaim elab edasi !

Kõik need mõtted on mind viinud hetkel ülistuslaulude joonele. Ja ennast üliväikeseks tehes ma lähen ja poen sinna joone sisse.

[tuli tunne, et pean siia ka ühe lingi viskama. Selle sama laulu, mis praegu kõrvus on   Jesus Culture - Your love never fails ]

Peace.

bad start, worst finish

Bad start, worst finish. - muud pole tänasega meelde jäänud. Isegi koht, kus seda lauset kuulsin, on ununenud. Võibolla veel see ka, et isa tegi tähelepaneku. Tsiteerin: "vaatan, et kuidagi rõõm on sul ära kadunud..."  Jah isa, see on kohati tõsi, sest mida mul ikka naeratada, kui ma näen kogu aeg sama asja unes. Elu on elatav, aga see ei rahulda. Kripeldavad asjad on endiselt sees.

Maal on muidu üldiselt rahustav olla. Tunnen, et olen paljudest asjadest eemal, näiteks kiirest elust ja mürast. Ka pole üksindustunnet, sest isegi kui kedagi pole, siis koer on ikka minu kõrval.  Täna päeval oligi selline armas hetk, kui ma nukralt kaua aega olin õppinud, siis koer tuli ja hüppas mulle sülle ja pani enda pea raamatu peale ning vaatas mulle lohutavate silmadega otsa.

Samas on kõik nii kaugeks jäänud.. ma tean, et ma olen selles ise ka süüdi, aga.. aga.. aga kas ma üldse igatsengi seda? vist mitte, sest muidu oleks ma need kaugele jäänud asjad endale lähemale tagasi toonud. Või siis ikka mitte ja ma ootangi kuni mägi tuleb ise Muhamedi juurde. Siinkohal olen mina Muhamed Ingrid ja sina mägi.

Võiks olla ju leplikum ja mitte vinguda nii palju. Võiks ju olla tänulik. Võiks ju ise midagi ära teha. Võiks ju üldse suureks kasvada...