Life belongs to the other side

See hetk, kui ma loen kellegi blogi ning mõistan tema mõtteid nii väga, et hakkan nutma.
Või siis lihtsalt loen ja nutan, sest ma tahaks midagi muuta. Muuta nii väga, kui väga see ei ole minu teha. Või siiski oleks?
Sosistan läbi pisarate, et ta ei teeks seda. Lootes, et ta kuuleb seda. Palun. Mina olen alati Sinu jaoks olemas. Ka siis kui ma ei taha, ma tegelikult just tahangi.
Loen seda jälle ning iga hetkega muutun aina kurvemaks. Klõpsan ristist selle kinni ning lähen löristan klaveri juures edasi.

talvelaager

Jou, jõudsin ka pikalt reisilt tagasi.

4 päeva olin siis eemal. Kaugel-kaugel Häädemeestes. See asub siis Pärnust mingi eh, 30-40 km veel lõuna suunas. Minek oli neljapäeval õhtupoole. Ma muidugi suutsin end pakkimisega täiesti ära väsitada ja hulluks jooksutada, aga kui kord juba bussi pääsesime Helinaga, siis oli meil mingi 3 tundi pikka bussisõitu.Laager toimus ise Häädemeeste keskkoolis. Selline mõnus ja hubane kool. 

 Vastuvõtt oli armas. Pildistamisega ka jälle ja puha :D 

keegi piilub meid ülevalt paremast nurgast..

Siis oli söök ja õhtune koosolek ja selline mõnus sisseelamine. Toa, ehk klassiruumi, leidsime ka endale väga hubase. Meid oli ainult 6. Esimesel õhtul oli 5, teisel päeval sebisime ühe juurde. 

Tunne esimesel õhtul oli küll alguses veidi külm, aga siis sain sellest üle. Viskasin huumorit, rääkisin oma pükste kohta saladuse välja ning sain endale uueks nimeks Indrek. Ja muide nii kutsuti mind ka terve ülejäänud laagri aja. Ning mitte ainult mõned sõbrad, vaid pool rahvast kutsus mind Indrekuks. Fun :D

Aga igatahes, 24nda veebruari hommik oli pidulik. Magasin oma õndsat und, kui äkitselt hakkas kostuma kolin ja mürin. Tundus nagu rong, ainult et kohutavalt lähedal ja koos inimeste karjumisega.. ning sõnaga "äratuuuuus". Õige pea läks ka meie toa uks lahti ja Anete koos poti ja kulbiga tagus seda tervest oma jõust. Muidugi peale sellist 10 minutilist trampimist polnud võimalus enam magama jääda, kuigi kell oli 7 alles. Ajasime riided selga ja kapsasime õue. Seal oli meil mõnus hommikuvõimlemine n.ö porilombis, sest sula oli suur. Ja peale seda ka hümni laulmine lipu ümber. 

Päev ise möödus mõnusalt. Seminarid, söömine. Vahepeal käisime ka õues lippude vallutamist osadega mängimas. Lumesõda sai jne.. oli täiega mõnus. 

Õhtune koosolek oli juba veidi elavam.Veljo jutlus oli väga selge ja kosutav. Ülistus oli super hea ja võimas. Ning seal seistes mõtlesin, et võiks ka eespalvele minna. Otsisin pilguga vaba inimest ning nägin Gerlit, kelle juurde ma ka vaikselt hiilisin. Ta oli täiega nõus minu eest palvetama. Ja see oli nii hea. Ta ütles mulle asju, mis tegid mu meele rõõmsaks ja südame panid hõiskama. 

Peale koosolekut ja õhtuosa oli meil veidi aega ja siis enne ööd kogunesime veel õue kõik. Meid jaotati gruppidesse ning siis liikusime oma gruppidega ja tõrvikutega staaadionile, mis asus veidi eemal. Läksime sinna ja palvetasime, sest selle matka eesmärk oligi palverännak. Külm hakkas mu varvastel veidi... Matka ja õhtu lõppedes ning veidi ringi trollimist jäime Mirjega lihtsalt trepi käsipuudest alla laskma. Suhtlesime inimestega, kes olid ka veidi unetud või liikusid just toa suunas. Lõpuks leidsime ka meie tee oma tuppa enda magamiskottide alla. 

Teine hommik oli teistsugune. Olin mõttes end valmistanud jälle suureks lärmiks, kuid oh imet, sain rahulikult kuni poole üheksani sliipida. 

Teisel päeval oli meil siis veel spordimänge, veel seminare ning vaba aega. Kuid lisaks oli veel maasikumäng, millest küll kahjuks väga palju osa ei võtnud, kuid need, kes võtsid (nagu ka mina) võisid sellega rahule jääda. Mõnus väike ringi liikumine läbi aleviku. 

Eva-Liisaga kommipilt

Peale seda oli saun. Seekord siis naiste oma. Aga mina ja Helina ja toakaaslane Mmm...mirje või merje (ei mäleta enam) hakkasime piparkoogimaja kokku panema ja kaunistama.Sellest vb veidi lähemalt. So, laagri alguses said soovijad endale karbi, kus sees oli olemas tükid maja jaoks. Ja paar kaunistust. Vaja oli need siis kokku panna ja ära kaunistada. Meie küll ei võtnud seda karpi, kuid toakaaslase sugulane ei saanud seda oma poisiga teha ja siis andsid selle meile. Selle tegemine oli ka väga mõnus. Saime köögis olla ning Oleg aitas ka meid veidikene. Ma polnud alguses väga eksaasis mõttest seda kokku panna, aga kuna tüdrikutel oli abi vaja siis jäin ikka aitama. Ning selle tegemine oli väga funfun. Kaunistasime seda kogu hingega. Tegin sinna risti. Helina ja Merje kirjutasid "onoored" ja "jumal" sinna peale veel kummitähtedest. :D

Auhind esimesele kohale oli ka. Selleks oli autoritele õhtusöök Häädemeeste parimas restoranis. Ilmselgelt tore auhind, kuigi mina selle peal väljas polnud. Tegin lihtsalt seda südamega.

Aga kui õhtul oli koosolek ning autasustamine, siis saime 2 koha !! me Helinaga koha peal täiega kiljusime ja karjusime, sest me olime niiiii õnnelikud. Osalejaid oli vist muidu 7...  

meie oma on siit kohe teine, mida hoiab üks kaunis tütte

Aga õhtune koosolek, viimane õhtu. No see oli küll täiesti super. Pastor Rein Uuemõis käis rääkimas. Ja jutlustas meile väga tähtsat ja karmi teemat pattudest ja Jeesuse tagasitulekust. Pani täiega mõtlema.

Ja ülistuse osa. Väga vägev. Ülistada ja palvetada sai täiega. Käisin ise ühe inimese eest palvetamas ning siis läksin oma kohale tagasi. Aga hiljem tuli minu juurde Veljo, kes palvetas minu eest. Ja see oli küll vägev. Sain täiega sõna ja kinnitatud ja olin ka veidi hämmingus, aga ainult positiivselt. Sain täiega täidetud ja energiat juurde. 

Õhtul pidasin paremaks istuda toas, kui ringi jalutada. Aga toas muutus jsut asi hulluks. Kõdistamised ja pikali maas naermised on ehk põhimärksõnad, mida silmas pean. Wuz funnny

Viimane hommik.. oli imelik, sest öösel kell 4 aeg käidi meie toas. Keegi pani nagu midagi mulle peale, aga ise ei saanud aru. Saime teada, et naabertoa sõbrad tüdrukud olid käinud inimesi pasteerimas. Nojah, õnneks mul mingit märget küljes polnud, kuigi öösel ma tundsin, et midagi oli peal. 

Ja see viimane päev kujunes väga lõdvalt ja laisalt. Sõime, kuulasime koosolekut, ülistasime veel koos, tegime ühispilti,  pakkisime asju, koristasime klassiruumi, lasime veel trepi käsipuudest alla ja tegime kentsakaid nalju. Bussi ootamine oli vist kõige raskem. Ning tagasisõit, sest see oli lihtsalt nii kurb. Need neli päeva seal olid nii toredad ja nii täitvad vaimulikus mõttes, et seda ei kaalu mitte miski üle. Need emotsioonid ja tunded on kordumatud. 

Tõnnaga chattimas

Üldse ei tahaks kooli minna, aga elu tuleb edasi elada. Nüüd aga on aeg hakata evangeliseerima ja praktiseerima kõike seda lahedust. Ning hetkel puhata veel mõned tunnid homseks välja. 

Miinussiinus

Täna veidi kiire ja mõtted lendavad peas nagu peata kanad ja sellepärast teen ühe kiire kokkuvõtliku lõigu tänasest. Ärge siis neid koledaid kirjavigu ja häirivaid mõttesegadusi tähele pange ;)
So.. täna oli täiega bad face day. Ärkasin halvas tujus, läksin halva tuju pärast meelega hilisemale bussile ja oma halva tujuga läksin kogemata Solarises ka vale bussi peale. Siis jäin 2 minta tundi hiljaks. Aga see ei tõmmanud mul üldse tuju alla, sest mu tuju oli juba sajaga all. Uni oli ka niiii metsik, et mingi osa keemia teooriast tükeldati unemütside poolt ära. Aga egas siis unist pead tuleb sajaga kasutada ja sellepärast tegimegi psühholoogias IQ testi. Õnneks koosneb see mitmest testist, ehk siis neid tuleb veel. Muidu ainult selle põhjal otsustades võiks arvata, et ma ei tea isegi enda nime -.-
Inkas olin ikka pahas tujus. No ja nii ka kõik teised tunnid. Majanduses üritasin ilusamat naeratust saada, aga oeh.. nothing. Ikka sama tumepunane punnis kriips nina all.
Aga voala, matas vist juhtus mingi ime.. keelepaelad hakkkasid vaikselt gaasi andma. Siinused ja koosinused  ajasid vist pea lahti :D
Ja siis said tunnid läbi ja oipähhhpähh, koolimajast välja tuisu kätte ja bussiga Nõmmele suuskama. Seekord siis üksinda.
Tegin kaks ringi ära, tahtsin veel veidi ja siis tegin ühe pooliku veel. Muidugi juuube halb oli suustada. Lumi kõik talla all kinni .. -.-
Tagasi jõudsin läbimärjana ja väsinuna. Puhkasin veidi diivanitel ja uurisin välja, et mida edasi teha. Liikusin Nõmmele. Ootasin külmetades bussi ja siis sõitsin Palmikute juurde. Kuna meil niikuinii pidi kodukas toimima kell seitse, siis kodust tagasi teist korda Nõmmele poleks ma väga jõudnud, kuid kodukasse tahtsin täiega. So, Anetet ennast polnud kodus, kuid vanemad olid ja siis ma nende lahkel loal läksin Anete tuppa pikutama. Kuulasin musa, sirvisin raamatuid. Aga kuna tal on on niiii mõnus ja suur ja pehme voodi, siis uni lihtsalt täiega tuli. Ning ma täiega hakkasingi magama jääma, kuniks Eva-Liisa jõudis kohale. Siis pikutasime kahekesti teki all, chattisime. Vahepeal jõudis ka toa omanik ise ka koju ning Eva-Lota ja Berta ka. Yea. Siis läks tuju ka täiega uperkuuti ning endise toriseva tuju asemel oli midagi magusamat. Jõime teed, iitisime, naersime, rääkisime. Arutasime talvelaagri asju ja värki-särki. See on juba bomme!!  Uuh, it´ s gonna be soo awesome ;)

Anete tegi siis tšikipriki ja ühendas üks hetk läpaka telekaga. Oli plaan vaadata Newspringi jutlust, aga kõik olid liiga väsinud selleks. Siis kuulasime lihtsalt youtubest ülistuslaule ja vaatasime kristlike kuulsuste tunnistusi. Täiega innustavad olid. Eva-Liisale tegin vahepeal ka mudimise asja õlgadele ja ta tegi mulle ka. Mõnusmõnus oli. Eriti peale nõmedat keppidega rapsimist täna päeval.
Ja õhtu lõpetuseks vedas meil kõikidel täiega, sest Anete läks jälle linna peale ning sai issilt selleks auto. Sai meid kõiki koju visata. Jeejee :D
Nu ja kui ma lõppude lõpuks ise kah koju jõudsin, siis vaatasin Top Geari. Tahaks magada.. aga noup. Ei anta rahu. Inkat on vaja veel homseks õppida. Pakkida täna arvatavasti ei jõua ja ei viitsi ka. Küll homme koolist tulles leiab selle pool tunnikest, et asjad kotti visata.

Ja kes ei tea veel, mis pakkimisest on jutt, siis homme algab Oleviste talvelaager. Jejeee, neli päeva olen ära kaugel Häädemeestel ja tagasi alles pühapäeva õhul. Hea võimalus ka netimaailmast veidi eemal olla. Ootustest nii palju, et ainult 1 ootus on.  Ja see on see, et tagasi tulles oleksin täis uut energiat ja võitlusvalmidust selle kooli ja eluga. Kõik ülejäänud jätan Jumala kätesse. Eks paistab siis mis tuleb.
Ning sellega panen ka punkti tänasele loole.
 ;)

Vastlapäev

täna kaks söödud + koolis 1
Homme hommikul läheb viimane.
Siis olen ka ise paras vastakukkel. 

Normaalsete eludega inimestel on praegu juba 22 veebruar, nagu ka mu blogis. Kuid minul, kui ebanormaalsel inimesel, on alles teisipäev ning veel vastlapäev. 

 

So.. vastlad möödusid ilusti. Kahjuks kelgutama ei saanud, sest passisin täna 9 tundi koolis. 9 tundi.. massive. Asi läks nii pikaks seetõttu, et täna oli jälle Aieseci loeng. Mis noh, küll seekord loeng polnud. Kuna Chrystal oli viimast korda (laupäeval sõidab Hiinasse tagasi), siis mängisime terve see 2 tundi mänge. Maffiat, mida oli inglise keeles kuidagi imelik mängida, sest olen eesti ja tapakatega harjunud seda mängima. Aga muidu täiega lahe oli. Kõige naljakam oli üks silmad kinni teise torkamise mäng, kus me tõesti naersime megalt palju. :D  

Oeh, niiet oli tore. A ja isegi peitust mängisime. Aga ainult teise korruse peal. Hihi, jooksime koolimajas ringi ja pärast saime õpetajate tuppa jooma minna. Teate, seal on masin, mis annab külma mullivett ja see on niiiiiii hea. Õpetajate toa awsomenessi level :D 

Oeh. Niiet oli tore. Kirjakese saime ka mälestuseks ning hiinakeelse järjehoidja. Ja hiinakeelseid lauseid õppisime kaa :D ojaa. Näiteks üks eesti keelne ropp väljend tähendab neil "palun vabandust" Nagu.. mismõttes. Me kõik lihtsalt naersime end tooli alla kui kuulsime seda. :D 

Kui finally suutsime asjad kokku pakkida ja koolimajast väljuda, oli kell viis ning võtsin suuna Solarisse. Nägin Lillekest. Käisime koos toidupoes mulle vastlakukleid ostmas. Ja siis hakkasime koos välja minema Viru poole, aga EMT ees tulid juba Sauekad vastu ja siis ta joinis nendega sünnipäevale. So.. mina jalutasin oma valge karbiga bussikasse.

Tee peal tuli täiega palju inimesi vastu samasuguste karpidega, või siis veidi teistsugusematega. Aga kõige coolim on see, et sa tead mis nende karpide sees on. Kord aastas on selline päev, kui sa tead mida sisaldavad kõik valged karbid. Kas pole mitte tore. Jah, on küll :D 

Kodus sõin käbelt ühe ära ja siis lihtsalt lebos olin. Wiiiiiiiii. Nicht möödus niisama mõnusalt. Kirjutasin oma esimese artikli. Koolileht ilmub neljapäeval ja ma olen uudiste toimetuse juht. Kahjuks küll ainult üks kuu, sest järgmist koolilehte teeb juba järgmine klass. :) 

Hiljem vaatasin "Fast and furioust", mis ajas mu vere nii keema. Ma ei tea what kind of girl ma olen, kes autosid ja kiirendussõite nähes tahaks ise olla see, kes istub seal roolis ja kimab mingi 300 km/h tunnis mööda long roade. Aga see lihtsalt niii meeldib. Autod, musa, ringrajad, võidusõidud jne.. see on lihtsalt nii põnev maailm ja ma nii tahaks seal olla. Nagu ma juba ennist Helinale pikalt msnis kirjutasin, siis ütlen siin lühidalt,  et tahaks olla proffesionaalne driftija või kiirendaja. Sõidaksin läbi öiste linnade, niiet tuled mööduvad nagu ühtlane jutt, mitte nagu post siin ja post seal. Tahan kihutada sellistel teedel, mida pole Eestis olemas. Dreamland, dreamland, dreamland. Aga ehk kunagi ma saangi mõne tuunitud auto ja sellega kuskil eksootilistel teedel rallitada nagu boss. Dreamland again... ja nüüd ma jäängi sinna. Liiga kena ja kaunilt ohtlik maailm, et sellest väljuda. 

Yeah, want some ??

T A H A N !

Tahan suve ja pikka rohtu. Tahan jalgrattaga sõita mööda kruusateed. Tahan kiikuda külalistemaja taga platsil ja magada selle tillukese munakünka otsas. Tahan süüa Jäneda poest ostetud jäätiseid. Tahan sõita Kalijärvele. Tahan istuda Jäneda kooli ees hallil kivist trepil. Tahan väikest sinist koolibussi oodata. Tahan näha Valeriat kandmas minikaid ja naeratamas, kui läheduses on keegi A. Tahan tunda Angelica kaamerat mu keha pildistamas. Tahan vahetundide ajal maal kasvanud rohul magada kuni õpetajad tulevad tundi ajama. Tahan kuulda neid poiste hääletämbreid, mis olid minuga 9 aastat.  Tahan välja siit tumedast nelja seina ja ühe aknaga ruumist. Tahan olla maal ja istuda kuuri taga koos oma nunnu bernhardiineriga. Tahan olla minevikus ja nautida neid hetki. Tahan olla 9 klassi lõpetaja.  Tahan jalgrattaga kooli sõita. Tahan olla lahe maakas. Tahan teada, et sina oled minuga alati ja igavesti. Tahan suvist Pärnu trippi Kihlepale. Tahan veel jäätist süüa. Tahan Angelica toast ajalehti seinast kiskuda. Tahan aega peale tunde, kui ootasime Valdisega koolibussi. Tahan kevadise Jäneda vahel jalutada. Tahan olla Jäneda laval ja seista seal.  Tahan koolis aknast välja vaadates näha metsa ja staadionit, mitte kriiskavaid autosid. Tahan näha värvilist ilma, mitte halli. Tahan kuulda linnulaulu. Tahan kuulda poise statalt jalkat mängimas. Tahan kuulda Ainzi karjumas. Tahan kuulda mudilaskoori tuhat korda kuuldud laule. Tahan vana muusikaõpetajat. Tahan elada mälestustes. Tahan silmad kinni panna ja mõelda, et ma olen seal hetkes kus on kevad Jänedal. Tahan blonde juukseid. Tahan kevadisi reede õhtuid Tallinnas. Tahan Läpi küla. Tahan Jänedat. Tahan Tornimäge. Tahan ema traktoriga vuristamist. Tahan peendramaad maja taga. Tahan vana kunsta õpsi.  Tahan aega, kui Valeria ja Angelicaga sai Rakveres möllatud. Tahan aega, kui koolis oli tasuta wifi. Tahan magada.

-lihtsalt avasin enda mõtted ja kirjutasin kõik järjest ülesse mis pähe ja südamesse tuli. ööd.  

crystal clear tear

Meil igaühel on keegi selline, kellest me ei saa kunagi üle. Mõnel on see kes, mõnel on see mis. Aga kõikidel on  midagi, mis jääb südametesse pikkadeks pikkadeks aastateks. Ja ükskõik kuidas sa prooviksid mõnikord tast lahti saada-see ei õnnestu. Miks see nii on, ei tea. Eks igalühel ole oma põhjus..

Täna on tervis parem. Sain öösel paremini magada. Ei köhinud kogu aeg ja salfakat otsida polnud ka iga tund vajadust. Seetõttu ehk magasingi poole kaheni. Siis võtsin Hamleti ja lugesin seda. Vahepeal tegin süüa ja tegelesin paari teise asjaga aga muidu istusin jälle kuni pimedani voodis teki all. Soe ja mõnus oli.
Siis veidi tegelemist teiste õppimistega ja nagu võluväel on öö käes. Tegelikult isegi kahetsen veidi, et magasin terve päeva maha. Oleks tunduvalt varem ärganud, oleks tunduvalt rohkem asju jõudnud teha. Samas oli hea üks päev voodis olla. Järgmist sellist võimalust ei tule kaua aega.
Sest homme on kool.
Need kaks päeva haigusega laisklemist on mõjunud nii, et suuremat tungi homme kodust jalad välja saada polegi. Ei viitsi end jälle korda seada.
 Tegelikult võtaks hea meelega ühe puhkepäeva veel, sest tunnen et päris kõbus ma veel pole ja köhimisega hirmutaksin ka kõik eemale.. aga tööd on. Töid on vaja teha! KT, lugemiskontroll, sõnadetöö, parandustöö. Argh.. ja neid ei saa ka kuhugi edasi lükata, sest see nädal on totally kinni ja järgmiseks nädalaks ei saa ega taha jätta. Niisiis peangi homme oma valge tükeldatud keha kooli vintsima. Raske see saab olema, sest juba praegu on kell 2.18 ja ma olen ikka arvutis.. msnis.. blogis..

Hard life. Tahaks nutta, sooviks naerda. Kumbagi ei saa aga teha, sest pole põhjuseid.
Olen kinni oma inimeses/inimestes, keda kannan kaasas päev-päevalt mõtetes. Ja isegi unenägudes...
That´s my life.

discuswishion

Väike kell seina peal teeb *tik*. Suur kell seina peal teeb *tok*. Kell köögis karjub kajades *tiktok*.

Loen "Hamletit".. proovin sellest aru saada ning end temaga samastada. Kuidas võib küll keegi tulla mõttele hakata hullu mängima ning olla sealjuures nii veenev. Ma ei suuda olla isegi pisiasjades veenev. Ikka tundub, nagu ma oleks feik. 

Soovin olla küpsem. Mitte vanem, mitte kogenum, vaid küpsem. Omada ratsionaalset mõtlemisvõimet, mis lennutaks mind asjade tuumani. Leida vastuseid küsimustele, mis kraabivad inimuksi. Saada aru, et mis on reaalsus ja mis on ulme. Käituda nii nagu on kohane. Lõpetada oma kaheotsalised naljad, rääkida nagu mees mehega. Olla tõsine. 

Jah, võibolla seda ma vajangi. Olla tõsine. Saada aru labasusest ning tunnetada õigsuse piire. Praegu ma pole tõsine. Praegu olen ma kurb. Kurb pole tõsine. Tõsine pole kurb. Kurbus on asjade mõistmatus ning lootus jääda ootama seda, mida ei ole!!! 

Radiaator susiseb. Tahaks panna oma kõrva vastu seda valget rauast konarlikku kuuma ning kuulata mida on tal mulle öelda. Kas on õige otsida küpsust. Või on see juba kohal, lihtsalt märkamatult luurab minu selja taga ning mängib minuga hide and seek, kuni ma lõpuks märkan teda ning püüan ta kinni on haaremisse. 

- ... lihtsalt mõned pähe tekkinud mõtted, mis vajasid kajastust ja näputundlate all veelkord läbi mõtlemist. 

Lähen nüüd kööki kartulivormi tegema. Ning kuulama mida on külmkapil mulle öelda.

Piece.