Clap your happiness

Heyaaaaaaa! :D

Kohe tõestan teile teoorias, et see minu ettekujutatud must-valge esmaspäev polnudki nii must ja valge. Tuleb välja, et sellest koorus lõpuks üks tore nädala algus.

Kuna ma polnud terve laupäeva ega pühapäeva õues käinud, siis oli täna hommikul nagu külmkappi astumine. Brr.. Freeezzzeee.
Koolis algas siis uus kursus ning nüüd on jälle võimalus täiega tuupida ja endale mitte halbu hindeid lubada. Täna just lugesin ära, et 17 kena nädalat on veel jäänud lõpuni koolis käia. Vaheajani oli vist umbes 7 nädalat. Ja kui mõelda, et 20 nädalat oleme me septembrist saadik koolis käinud, siis tundub see 17 päris talutav arv. Mõelge, et sinna mahub ka kevade tulek, mis paneb me südamed pulbitsema...
Tunnid läksid kuidagi eriti toredalt ja muhedalt. Ükski õpetaja palju ei piinanud. Mina piinasin vist rohkem Marleeni oma patramisega...
Peale tunde jalutasin Kosmosesse, astusin mammutisammudega trammi peale ja siis juba lasin trammil sõidutada end  Tallinn-Väiksesse, kus saime Helinaga kokku. Ma alguses ei osanudki arvata, mis emotsioonidega talle naeratada, aga kui teda ja ta naeratavat brekurida nägin, julgesin ka mina laia hobusenaeratusega talle kalli teha.
 Jalutasime sealt samast veidi ühte tänavat pidi edasi ja käisime Usa Today sekkaris kolamas. Põnevaid asju leidsime kuhjaga, aga midagi endale ei hakanud ostma. Seekord.
Jalutasime siis tipatapa tagasi ja rääkisin samal ajal Helinale, et oi kuidas tahaks coca-colat. Sellist, mis on lahtine. Kusagil topsi sees ja valmis luristamiseks. Helina siis veidi moosis mind ning seejärel suundusimegi Viru tänava Hessi. Kasutasime veidi mu koponge ja ostsime friikaid ja jäätisekoksi. Ja teate, uus jäätisekoks on olemas !!! Piparmündi ja šokolaadi. See on nii hea ja see maksab ainult 70 senti. Mmmm... ja nii me nautisimegi  siis neid mõnusaid rasvased päikesekiirekesi ja luristasime helepruuni poolpaksu külma lurinat, mida me nimetame jäätisekokteiliks, mida Helina suutis mulle oma naerupahvakutega kaks korda kurku ajada. Ja seal me olime, nagu Tuta ja Inksu oma parimates tujudes.
 Akna taga sai vahepeal päevavalgusest kauni taeva videvik. Ning selle kauni videviku saatel jalutasime Vabakale ka, kus Helina torkis mind järjepidevalt ja mina proovisin talle seletada, et mul on kõht täiega täis ja kui ta seda torgib, võib seal tekkida mentose ja koka moodi plahvatus. Mida õnneks küll ei toimunud, kuid bussi peale minnes kallistas ta küll mind nagu sidrunit, kellelt tahaks mahla välja pigistada.Õnneks mahla välja ei tulnud. :D
Bussisõidu kirjelduse jätan vahele, sest see oli liiga lamp. Seisin kusagil tagumise ukse juures vastu ust ja ootasin kannatamatult oma peatust.
Kodus otsustasin piiblit lugeda veidi rahus. Valisin selleks koha, kus tundsin end täiega mõnusalt. Veidi lugesin, mõtlesin ja siis tegin kõik kooliasjad ära ja üldse kõik kooliga seonduva. Ning mul oligi vaba õhtupoolik olemas :D Ajee. Telku-köök-söök-arvuti. Blogii :D
Väike msni vestlus Valdisega. Vanad klassiõed on ikka retrod :D

JA ma plaanisin täna kell kümme magama minna, aga ikka ei suutnud. Jäin tunni ajaga maha. Mu kiirendus vist ei läinud väga hästi tööle... aga igatahes jõuan kindlasti enne ühteteist finišisse, ehk voodisse.

Aitäh lõbusa esmaspäeva eest, mille positiivne mõju on ikka veel tunda. ;)

Mäkerdised

Mmhidaaa phekki?!?!?

Ma tunnen oma kodu kontidega, et ma vajan ühte täispikka päeva veel magamiseks. Lihtsalt magamiseks. Ei vastaks kellegi kõnedele, ei teeks kellelegi ust lahti. Läpaka paneks ka seekord magama minnes kinni ja lihtsalt magaks lambist nii palju kui mõistus lubab. Ülejäänud aja passiksin lakke ja oma pildiseina. Mängiksin terve päev voodihaiget. 

Palun andke mulle üks selline päev!!

Eilse õhtust ei mäleta ma suurt midagi. Tean seda, et olin arvutis. Rääkisin Jokiga.. kirjutasin blogi.. ning peale selle on must auk. Tean seda, et ma lõpetasin oma msni jutud ära, (kuigi tegelt ühte oleks pidanud nagu ootama jääma..) ja siis... enam ei tea midagi. Teki alla sain ei tea kuidas.. sest tudukad on mul terve nädalavahetuse seljas olnud (feil) ja magasin vist päris sügavalt, sest kui hommikul, ehk siis juba lõuna ajal padi värisema hakkas ei tajunud ma ei ööd ega päeva. 

Mu padja värisemise põhjus oli Marleeni telefonikõne. Küsis, et kuidas ta sisse saab. Ta oli siis mu ukse all. Mul oli nagu whaat.. mis toimub...? Siis tuli meelde.. jooksin talle ust lahti tegema ja selle ajaga suutsin ka aru saada mis päev täna on ja mis nüüd toimuma hakkab. 

Hakkasime tegema animafilmi saksa keele tunni jaoks. Pidime võtma selle luuletuse, mille ma juba kunagi pähe õppisin ja selle järgi joonistama pilte. Neid siis pildistama palju palju ja lõpuks piltidest multika või no, filmi kokku panema. Kokku läks meil selle asja peale no kuskil 5 tundi. Eeh..suht massive :D

sodi oli juba tolleks hetkeks koristatud

Alustasime piltide tegemisega ja kõige sellega mida oli vaja pildistada. Maalisime ja joonistasime ja mu köögilaud oli nagu tõeline kunstniku tööplats. umbes 3 tundi vist tegime neid pilte.. siis tunnikese pildistasime neid. Aah.. see oli kõige naljakam osa. Alguses pidi Marleen ise ka pildil olema maskiga ja see oli niiiiiiii epic, et me alguses ei saanud kohe üldse alustatud, sest me lihtsalt olime põrandal ja naersime. Kogu asi oli üldse väga fun ja kui me lõpuks suutsime ka lõputiitrid ära pildistada, siis pildid USB-ga arvutisse ja tunnikene veidi töötlusi ning parandusi. Pildid on nüüd kõik olemas ja vsjo, aga nüüd ootame teist klassiõde, kes paneks need pildid kõik movie makeris kokku ning et me saaksime hääle ka taha. Kui kõik need paari päeva jooksul valmis saavad, siis ehk näete teiega seda kaunist *Marleeni sõnade järgi* Nobeli preemia laureaati. 

Tööpäeva lõpetasime õigeaegselt, kell viis. Marleen kapsas siis bussile ja mina jäin paariks tunniks rahu nautima. Jah, just rahu, sest juba kahe tunni pärast oli üks mesilane mu ukse taga. Vend tõi Sannu jälle minu juurde valvata. Alguses oli lahe. Ta aitas mul pesu ära tuua ja kappi korrastada. Siis vaatasime koos "Hortonit". See aga lõppes ära ning mina tahtsin muidugi "The day after tomorrow" vaadata. Selleks ajaks aga pidin talle mingit tegevust leidma. Aga see oli nii raske, sest ta on kuue aastane ja tüdineb kõigest nii kähku ära. -.-  

Gangsta-Aus-Sannakas
Ta kutsub mind "Insu-Dinksu" või siis "Inku-Pinku"
=D

Mingi aeg leidis ka tema oma kodutee ja ma sain rahulikult filmile keskenduda, mis tagantjärgi polnudki ehk kõige parem idee, sest peale seda suurt jääaja näitamist seal Ameerikas ja Euroopas oli ka mul tunne, nagu oleksin Alaskalt tulnud. Õnneks aga pole ning mul on hea võimalus kohe minna sooja paksu teki alla ja magada seal no, umbes 6 tundi, et alustada seda must-valget esmaspäeva.

GoodByeMyLovers. 

because the world is round

Pole mu seebikarp sugugi nii halva kvaliteediga. Lihtsalt, et mõnikord veab telefon ise alt ja siis on jama kui palju. Näiteks neljapäeval mingi aeg lakkas telefon kõnesid ja sms-e vastu võtmast. Ja nii ei saanud mind keegi kätte. Ja isegi mitte reedel. Nii kauaks, kuni klassijuss tuli äkitselt klassi ja ütles mulle, et mu ema otsib mind taga. Mu nägu oli tol hetkel väga ehmunud vist. Kui hiljem telefoni korda sain hakkas mulle järjest tulema 6 smsi emalt ja 1 sõnum maja omanikult. No ja mulle oli helistatud ka päris mitukümmend korda..  Muidu saab märtsis juba 4 aastat sama putukaga läbi aetud. :D olen retro

See nädal möödus.. väga tegusalt. Iga päev oli überpikk ja sahmerdamist täis. Aga sellega tuleb vist harjuda. Tundub juba tavaline, et enam pole niisama logelemist kodus peale kooli.

Sellel nädalal märkasin ma üht tõsiasja. Nimelt seda, et kui inimene ise midagi ei räägi oma haigusest, siis teised ei teagi seda ja ei saa ka teda abistada ning ei oska arvata, millal nad võivad oma jutuga reha otsa astuda. Ma ei mõtle mingit tavalist külmetusviirus.. vaid mõne puhul isegi midagi muud.. tõsisemat. Mida ta tahab nii kiivalt enda sees varjus hoida, aga sellega ei lase teisetel end aidata.
Näiteks oli mul see nädal ühe oma sugulasega nii. Ja klassivennaga. Ma loodan, et nad mõlemad saavad terveks. :)

 Ise hakkan ka vaikselt tervenema vist. See päevakene puhkust ja magamist on päris hea olnud vahelduseks. Õhtul tuli vend ka perega külla ja vaatasime iluuisutamist telkust. Naersime, kommenteerisime. Ja vennaga arutasime mõndasid asju minevikust. Näiteks neid aegu kui tema käis Jänedal.. ja kui mina käisin. Aga nüüdseks on mõlemad Ausid lõpetanud ning rohkem meile mälestusi õueuksest üles treppidele joostes nurga peal kellegagi kokku põrkamisest pole. Ja spordist ning veel lahedast koolimajast. Ah.. Doooom, kuidas ma missin seda värki :(

Igatahes.. jään siia mõtteid sõeluma ja panen selle mitu tundi lahti olnud blogikasti kinni. See ya soon.

kell 13.26

Läksin öösel päris hilja magama.. nii umbes nelja paiku. Rääkisin mingite tobedustega juttu :D Lõpuks oli suur peavalu see, mis aitas mul voodisse jõuda. Magasin suht-koht halvasti. Ärkasin umbes lõuna ajal. Ja ma ärkasin ise. Mis tähendab seda, et lõpuks on tekkinud üks laupäeva hommik, kus mind keegi telefonitsi taga ei aja. :D
Aga pea ja kurk valutasid. Nina oli ka kinni. Siis läks lahti ja tatistas kaks salfakat mingit jubedust täis. Öäh. Tõusin siis püstakile. Kerisin ruloo ülesse ja woah. Niiiii kena ilm. Tekitab kohe sellise tahan-õue-minna-jalutama tunde. Aga selle kena päikesepaiste varjus on piinavad külmakraadid. Ja pealegi ma ei saakski minna. Haige olen. Niiisiiis. Olen Tallinnas. Haigena. Üksinda.
Olen alati harjunud, et emme teeb teed ja tuleb küsib kas on paremaks/halvemaks läinud. Toob tablette ja katsetab igasugu imerohte minu peal. Teeb süüa, teeb kõik et mul olemine parem oleks. Sellega ma olin harjunud. Aga kuna harjumustest tuleb välja hüpata, siis praegusel hetkel ma mõtlen ise kas mul on midagi muutunud. Üritan kõigest väest end kööki viia, et seal midagi süüa-juua. Nõme on noh. Nõme on üksinda haige olla.

Ühistranspordi troll

Ma sõitsin täna, eile, vno.. reedel ühistranspordiga kokku 12 korda.
6 korda bussiga, 4 korda trammiga ja 2 korda trolliga..  Nagu troll. Sellest võib arvata, et ma olen viimastel päevadel päris palju liikunud.. ja seetõttu vist ka haigeks jäänud. Bõrrr.

My mind is right now so f*cked mixed.. Because of reasons.

Lanciad

Vaatasin täna kodukalt tagasi tulles jälle Top Geari ja ma jälle.. jälle sattusin autodest vaimustusse. Nendega sõitmisest... Oh tuleks see juuni 2013 juba kiiremini. 

Täna näidati Lanciad. Ja kui tavaliselt mulle vanad ja lagunevad autod ei meeldi, siis neid vaatasin küll suurte OO silmadega :D Need väikesed retropukatsid tekitasid täiega mõnusa tunde. Eriti Fulvia .. nu on kena romu alles. Selline mõnusalt retro ja kandiline. Kujutasin end sellisega like a boss ringi sõitmas. 

Pildile sobib ta jubekenasti. Ja muidu ka kobe.. eks.
Ainult mulle meenutab ta veidi vana VW-d välimuselt..
Ning kahjuks pidi see kergesti lagunema. :D

Aga Vot SEE. Kollane, läikiv ja üles löödud. Me gusta.
Ma arvan, et see võilill sõidaks päris kiirelt ka. Ning päikeseloojangul sellise kollase jutina kihutada...
Awzumm. 

Siin on üks Lancia Fulvia. Pilt on muidugi täiega chill, sest kui panna see autu nende samuste lehtede keskele driftima, niiet lehed lendavad.. siis ma kujutan ette seda vaatepilti.

Ja see on mu lemmik - Fulvia! Kui ma sellise saaksin, siis ma värviks ta kas süsimustaks või siis lumivalgeks või päikesekollaseks või mõnda muud hästi erksat tooni.
Need kõrvuti olevad ümmmmargused tuled on ka niiiii megustad. Ja küljepeeglid.
Tagurdada oleks mõnus. Väike auto, mahub igale poole ära.
Ma isegi ei kujuta ette, miks või kuidas mulle meeldivad sellised autod. Aga mulle lihtsalt meeldivad. Eriti see. Ps. neli ust võiks olla kahe asemel. :D
Aga muidu on ju kena. Vuntsiks totally üles ja teeks täiega laheda retro nahk sisu ning sõidaks-sõidaks-sõidaks.  Velgedele paneks veel need keerlevad asjad, mis alati "Pimp my ride" saates pandi autodele.
Vot seda tahaks! 

 


I. A.