Sunday, November 28, 2010

Kerge kiitma, kerge laitma, muidugi ka kerge solvuma.

Head esimest adventi ja ilusat jõuluaega! Teile kõigile!

Ja nüüd räägiks paarisõnaga sellest megakiirusel möödunud nädalavahetusest. Eile sai siis jälle korralikult välja puhatud üle pika aja. Hommikupoolne aeg möödus õppimiseks ja Kalevipoja lugemiseks samuti. Sai ka mõned tunnid netis aega surnuks löödud ja siis hakkasin aegamisi ennast riide sättima. Poole kuueks jõudsin Jänedale. Külalistemajas oli meil noortekogu koosolek. Seal oli selline vabam õhkkond. Üksteisega tutvumine ja igaüks pidi ka pikema jutu endast välja mõtlema. Kella kaheksaks olid kõik jõudnud oma tutvustuse ära teha ja plaanid ära arutatud, siis ma tulin koju. Teised jäid sinna. KOdus oli hea olla. Sai siin veel üht-teist tehtud. Tuba koristatud jne. Siis käbe unemaailma ja sinna ma jäingi. Pühapäeva hommikul vara ülesse, tunniga ajasin ennast riide, tegin näo pähe ja sõin. Ja sidruniteed jõin peale. Ja siis jälle Jänedale. Seal oli koolitus. Hästi mõnus koolitus oli. Räägiti teemadest "Mina oma kodukandi heaks" ja "Sündmuse korraldamine" Ja saime ka ise siis n-ö korraldada mingisuguseid sündmusi. Meile anti teema või pealkiri või midagi sellist ja siis gruppidega pidime kirjutama kuidas me selle sündmuse teeme, kes esinevad, kus toimub, mis on asja mõte ja kõike nii. Ühesõnaga põhjalikult panime kõik paberile kirja, esitlesime neid jne. Siis oli igast muud tegevust ja juttu veel. Tegime ka pantomiimi.Kokku kestis umbes 4 tundi vist.. natuke vähem vist.. aga umbes nii. Siis sammusime Täku Talli. Seal saime praadi süüa. Ja siis läbi selle kohutava külmuse sammusime mõisa tagasi. Siis seal natukene arutasime ja lasti meid koju. Aga kuna ma pidin õues ootama, siis ma otsustasin liikuda, soojem kah. Ja liikusin siis vaikselt emmele vastu. Samal ajal rääkisin Annuga telefonis. Aeg läks siis kiiremini ja polnud nii külm ka, kui suu sai koguaeg rääkida. :)

Varsti jõudis emme ka vastu ja siis juba kähku koju sooja. Ning nüüd on õhtu. Istun siin ja imestan, kui kiirelt on see nädalavahetus möödunud. Vajaks lausa veel ühte päeva, lihtsalt magamiseks. Aga sellest võib unistada. :)

Anyways, olge soojad.

Saturday, November 27, 2010

"Mina süüdistan seda patsiga tüdrukut!"

Olen jälle sattunud ajapuudusesse ning seetõttu on ära jäänud ka paar päeva blogipidamist. Neljapäev oli siis oma sisu poolest täiesti tavaline. Nagu ikka kool ja kodu ja voodi ja siis jälle kool. Neljapäeva kõige suuremateks saavutusteks jäidki vist peale tunde tehtud väike lõbupildistamine annuga pargis. (Pildid on eelmises postis.) Ja siis see väike ilutulestik n-ö, mis tekitati. :D Ma loodan et mõni õpetaja mu blogi ei loe, kui loeb siis.. jama. Aga ma räägin siis pikemalt selle jutu lahti. Et meil oli esimeseks tunniks tõstetud kunsta, mis tavaliselt on meil viies tund. Nujaa, siis õpetaja vahetas selle meie informaatikaga ära, et me saaksime kunstas ka arvutiklassis olla. Ja siis tund oli peal, meie kõik klassis ja õpetaja oli ka ja siis ta hakkas veel pliiatseid tooma ja muud kraami nagu paber jms, ja meie ikka istusime vaikselt seal suure ümmarguse laua taga ja siis võlus üks klassivend kusagilt lauaalt välja ühe pikendusjuhtme. Sellise, millel on veel punane nupp, et sisse ja välja lülitada. Ja ta hakkas seda nuppu sealt lahti kangutama ja siis ta veel lõhkus seda ja tükid olid igalpool laiali ja siis ta urgitses kuidagi välja sealt selle tillukese pirni.. Ojaa, ja siis ta toppis selle pirni need traadiotsad või midagi sellist kuhugile mujale. Tähendab kohta, kuhu poleks vaja neid toppida. (see oli mingi elekriline koht) Ja kui ta oli need sinna pistnud, siis käis selline surakas et wopsjee. Sädemed lendasid ja kõva pauk käis. Kõik muidugi kargasid ehmatusega juurest eemale. Ja siis tuli just mingi sekund peale seda õps sisse. Ja ta ei saanud mitte midagi aru, sest ta oli paar sekki hiljaks jäänud. Kähku pandi see juhe lauaalla ja kõik istusid lauaäärde. :D see oli nii feil. Ei, see oli lausa X-Feil.
M, rohkem sellest ei rääägitud. Ainult peale seda pauku lakkas arvuti töötamast ja nett oli arvutiklassist kadunud.
Igatahes, see selleks.
Reede oli ka selline väga typical päev. Hästi kiirest möödus kõik. Viienda tunni lõpus tuli ka Julia meile kooli külla. Ta veetis siis meiega koos viienda tunni lõpu ja teda lubati isegi meie viimasesst tundi, inkasse. Väga tore oli teda näha ja ma imestasin, kui naiselikuks ta saanud on. Ma isegi kadestasin teda, kui kena ta on. Sest ma ausalt polnud teda pikka aega sellisena näinud. Lahe. Respect, Julka
Temaga sai veel vanu aegu meenutatud ja valssi kooli saalis tantsitud ja ka võmmas käisime ära. Lahe, lahe, lahe.
Ja siis koolibussiga käbe koju ja kodus pmst kohe bussikasse, et Tapale sõita, noortekale. Eile siis olid sedapuhku meile külla sõitnud rongiga Jõgavakad. Meie Maarjaga käisime veel neil rongivastas. Ja peaks mainima, et meil klappis kohe algusest peale. No on lahedad tüübid.
Seal oli ka vanu tuttavaid, kellega eelmise suve laagris sai koos oldud. Kokku oli meid siis lõpuks kuskil 22-23. Ma täpselt ei suutnudki ära lugeda, kuid kudagi nii vast oli meid. Rekordarv. :D
Jagati sõna, täpsemalt Simo rääkis tunnistusi ja siis oli meil paar mängu. Üks oli tutvumismäng, kus iga üks kordas eelmiste nimesid ja ütles siis enda nime ka lõppu. Ja siis üht teist mängu mängisime veel, mida ma ei oska seletada. :D Ja pärast näksimise aega mängisime veel maffiat. :D Selline tore mäng, kus määratakse maffia, politseinik ja arst ja siis kordamööda hakkavad nad silmi lahti tegema ja siis mõrvatakse keegi ära ja nii :D Ma arvan, et seda peaksid paljud teadma, sest see suht popp mäng. Ja seal vahepeal on ka süüdistamise koht, ja siis üks Jõgeva poiss süüdistas mind ka, sest ma olin pidevalt punastanud (muidugi, kui minu kõrval istus nii kena poiss) ja ütles, et kui oli esimene mõrv toimunud, et ma olin siis nii tavalise näoga olnud. :D heh, aga tegelt ma polnud maffia. Ta ise oli üks maffiatest. See oli nii feil :D Mina olin hoopiski koos Maarjaga arstitädid. Aga me " ei jõudnud kunagi õigeks ajaks kohale".
Kahjuks ei jõudnudki me lõpuni mängida seda, sest tuli aeg, mil Jõgevakad pidid juba minema hakkama. Need tunnid läksid nagu megakiirusega ja nii kahju oli nendega hüvasti jätta. Hea meelega oleks veel mitu tundi nendega koos olnud. Lõpetanud maffia ära ja siis veel rääkinud, niisama chattinud ja muud sellist, aga aeg ei halasta. Niigi nad pidid rongile jooksma, sest rong oli juba ees, kui nad jaama jõudsid.
Siin aga üks pilt, kus näha minu pats. Selle järgi süüdistati mind ka. Kalvi süüdistades ütles: Ma süüdistan seda patsiga tüdrukut." Mnjaa, see pats jäi kõikidele silma. :) Maarja eile tegi mulle enne noortekat. Täiega kena, mul see siiani peas.
Aga vot nii. Päev on veel pikk ees. Pooleteise tunnipärast Jänedale, seal noortekogu värki-särki ja siis loodan õhtul koju saada. Olge mõnusad ja käige õues lumes hullamas ;)

lumefotosessiooon (minuga)

Neljapäeval sai peale tunde Annuga koos pildistamas käidud. Tema tegi jälle minust paarsada pilti ja mina vedelesin lumehangedes :D Tulemus on siin:
















Wednesday, November 24, 2010

Midagi veidrat

Kool täna hommikul. Pilt on nüüd küll ühe õpetaja tehtud.. kuid selline see meie koolimaja on.


Oma kahte vaba tundi sisustasin kommisöömisega..

Hanged, hanged, hanged...

Ei, ma pole nii õela näoga, kui sealt pildilt paistab







24. november. Täpselt kuu aja pärast on jõulud.
Aga jõuludest on aega veel rääkida. Ennem räägin ma ära oma tänased tegemised-toimetused. Öösel läks magamine suhteliselt kehvasti. Öö jooksul ärkasin mitu mitu korda ülesse ning mul on harjumuseks saanud koguaeg kella vaadata, kui mul uni korraks läheb. Hakkasin siis ükskord jälle kella vaatama ja avastasin, et mul on uus sms.. Kell oli siis umbes poole kolme aeg. :D Aga see selleks. Hommikul oli kohutav tuisk õues ja tuul. Kahjuks polnud ka Valeriat tulemas kooli. Nii et siis pidin üksi vantsima bussikasse. Poole kaheksa ajal. Aga vopsti. Kohe uksest välja astudes ootasid mind ees suured lumevallid. Astusin edasi aiast välja ning seal olid veel suuremad hanged. Ja kuna õues oli poolpime, siis sai päris palju sumbatud. Lõpuks jõudsin suurele teele. Seal polnud küll valle, kuid oli lihtsalt tuul ja lumi.
Olin juba suht hiljaks jäämas ning kiirendasin sammu. Kuid nagu alati, juhtub kiirustades igasugu asju ja nii ka seekord. Libastusin päris mitu korda, kuid proovisin ikka püsti jääda ning mitte maha kämpla käia. Lõpuks jõudsin kohale. Tuli veek natuke sumbata paaris kohas, kuid jõudsin kohale. Ja siis jäin ootama. Ootasin mõne minuti, ootasin veel ja veel ja veel. Jalad olid juba päris freezed ning näpud samuti. Helistasin siis emale, et tema tõmbaks bussijuhile traati. Ja ema helistas siis lõpuks tagasi ning teatas, et koolibussi ei tulegi täna. !?!?!
Koolibuss oli meil katki läinud. Tore algus päevale. Just täna, kui ma olin juba niigi 20 minutit oodanud.
Ema andis nõu, et ma ootaks veel 10-15 minutit sest siis tuleb ju liinibuss. Yeap.
Kooli ma ju tahtsin. Ja polnud muud teha, kui oodata liinibussi ja samal ajal sisimas loota, et mööda sõidab mõni tuttav, kes võtaks peale, et ma ei peaks nii palju külmetama. Ja tänu Jumalale, tuligi. Mööda sõitis kooli huvijuht oma mikrobussiga, kes suundus ka ise oma lastega kooli. Õnneks olid nad nii head ja võtsid mind peale. Jeesssss.
Õues oli juba vahepeal selle 40 minuti jooksul märkamatult valgeks läinud.
Vähemalt sain õigeks ajaks kooli, kuigi kooli minnes avastasin ma, et kool on peaegu tühi. Üks põhjuseid oli kindlasti see, et koolibussi ei sõitnud, kuid paljud suured poisid läksid ka Tapale võistlustele. Ja siis oligi meid klassis ainult 5, mis on tegelikult päris hea, sest suurem osa klassides oli veel vähem õpilasi koolis.
Essa tund oli musa, millest pool möödus mul lauapeal istudes ja vaadates kuidas 3 poissi ja musaõps veavad ühte klaverit klassist välja ja teist tarivad sisse.
Teises tunnis oli tööd rohkem, sest pidime tv täitma. Muidugi osa ajast istusime lihtsalt netis. tore.
Kolmas ja neljas tund olid mul VABAD !!! Kuna töpaõpsi on ära välismaal ja ühe tüdruku pärast pole vaja võtta mingeid tunde, siis oligi nii, et istusin suvalt kaks tundi järjest diivanil, kirjutasin, kuulasin oma iPodist parimat muusikat, sõin kommi, mängisin pingviinikesega ja seletasin õpetajatele et mul on vabad tunnid.
Vahepeal käisid ka kadrisandid koolipeal uudistamas ja laulmas-tantsimas.
Ning viies, kuues tund olid jälle arvutis. Tegime paar harjutust ja siis oli n.ö vabategevus. Ja nii see päev mööduski. Sain veel vahepeal kõne, kus emps ütles, et läheb perega kodust ära ning saabuvad alles õhtul. Mina saabusin koju kella kahe ajal. Proovisin annule helistada, sest mul oli koolis kõrvaklapi kumm otsast ära kadunud, kuid ma ei saanud teda kätte. Ja siis ma võtsin suure kruusi, kallasin selle kisselli täis ning panin muusika tümpsuma. Mõnikord on lihtsalt vaja keerata põhja need kõllid ja suruda pea tümmikasti kõrvale.
Vahepeal läks aga liiga igavaks ja siis tegin endale mingi lambi meigi peale ja paar klõpsu ka. Ja siis mõni piljardimäng ka. Ning juba ongi õhtu käes. Varsti jälle unemaailma ning siis uus päev, mida saan 24 tunni pärast kommenteerida.
Olge tublid.
-unistaja






Tuesday, November 23, 2010

Isekus on kõige vildakamalt rakendatud tahtejõud

Üks järjekordselt väga kiirelt mööda saadetud päev, kus pole
mitte midagi uut õppida.
Olen viimasel ajal, ehk siis viimase nädala jooksul, pannud
tähele, et inimeste suhtlusvajadus on kuhugi kadunud. Ja kui keegi võtabki nõuks
midagi poetada, siis üldjuhul on osa jutust ikka negatiivse mõjuga ja süüdistava
auraga. Ja siis ma üritan ise olla hea, siis üldjuhul seda lihtsalt ei
aksepteerita või ei tehta välja. Ja mul on lihtsalt nii siiber
juba sellest, et ma koguaeg proovin ju olla hea ja abistav ja siis teha
endast kõik oleneva, et elu ja maailm oleks parem. Ja ma üritan ju teid
rõõmustada. Teen lolle nägusid, häälitsen, mõtlen kohapeal anekdoote välja, kuid
mis sellest kasu siis on ... ?
Ja miks siis nii paljud inimesed mind eiravad? Lihtsalt ei tee
minust välja, käituvad üleolevalt. See on ju nii vastikumalt valus..
Eniveis, eks ma elan kuidagi selle kõik üle ja
raskemad hetked lihtsalt neelan alla -klõnks.
Nagu näiteks ka selle, et ma suutsin täna endale estas "1"
teenida. Tegelikult teenisin ma neid isegi kaks tükki, aga lõpuks
kirjalikuks tehti ainult üks, eks ma loen siis need "Kalevipoja" peatükid
läbi, mis mul ennem jäid raamatu puudumise tagajärjel lugematta. Ja siis üritan
rõõmsa hooga edasi tuisata. Kuigi kool on jällegist
selliseks ebameeldivaks kohaks muutunud. Pole enam motivatsiooni ning kõik
see positiivsus on sealt kadunud. Ainult Annu pärast on kool hetkel
OK. Muidu poleks vist sedagi.. aga nüüd on kindlasti üllatav, et
kuidas ma seda kooli nüüd äkitselt nii vihkama hakkasin. Hinded on ju
ka kõik normaalselt, aga kõik ülejäänud.. uuh.
Lihtsalt mõnikord ajab nii pea keema kuidas inimesed
lihtsalt mõnitavad õpetajaid/teisi õpilasi ja siis lihtsalt ei taheta
õppida, logeletakse ja loobitakse nätsudega üksteist ja siis käib veel
kriidisõda (õnneks on kriiditahvel ainult kahes klassis veel). Ja siis millised
vürtsikad roppused kõlavad neis tundides. mmm.. no seda ma ootan tõesti
rõõmuga iga päev.
Ning mõned on meil lihtsalt sellised toredalt erinevad
meist, nagu näiteks puuakse oma käevart, siis kirjutatakse nagu üli suure
käekirjaga. Ja siis mõnel on lihtsalt närvid läbi, ehk siis 24/7 jalg
väriseb/tudiseb/tõmbleb...? (ma ei oskagi seda liikumist kirjeldada) No ja siis
on veel palju huvitava eripäraga isiksusi meie klassis. Sellest saaks kohe
eraldi pika postituse teha tulevikus.
Ja kõige selle juures ei oska ma öelda, et kas ma peaksin nüüd
nautima neid viimaseid 7 kuud nende omapäraste keskel, või siis
ootama kannatamatult pääsemist normaalsete hulka. Kuigi ma ei oska isegi praegu
ennast kujutada kusagile mujale. Sest mulle torkas laupäeval-pühapäeval selline
tore mõte pähe, et äkki ma ei peakski minema Tapale. Ma ju oleksin suuteline
toime tulema ka teistes koolides ning ma mõtlesin et tore oleks alustada täiesti
tühja lehe pealt. Lihtsalt astuda sisse kooli, kus pole ees tuttavaid, sõpru,
sugulasi. Kus keegi ei tunne mind. Mul oleks võimalus ennast uuesti avada, uusi
suhteid ehk isegi luua, ning ennast kohe alguses tõestada. Mul oleks ehk
võimalust isegi enda iseloomu muuta ja areneda ilma kõrvalise abita. Võibolla
läheb mu jutt kohati liialt filosoofiliseks või liiga arutluseks, kuid ma tahan
seda öelda, et oma sisimas ma ei tahagi Tapale minna. Minu sisemine mina tahaks
hüpata pea ees Tallinna, kusagile tasemega kooli. Ma nüüd ei väida, et Tapa
oleks mingi kehv kool. Ei, Tapa on täiest OK kool ning väga suure tõenäosusega
ma peangi sellega leppima, kuigi minu sisemus vajaks ehk sootuks
muud.
Good Night!
-unistaja

Monday, November 22, 2010

me oleme igavikulised inimesed


"Me oleme igavikulised inimesed" jäi mu kõrvu pidama eilsest jumalateenistuse ajast. Eile oli ka surnutemälestuspüha. Kuid eile oli eile ja täna on täna ja juba on käimas ka uus nädal. Uus nädal, mille suhtes olen ma pisut pessimist, sest mul on tunne et see nädal.. see nädal ei ole just kõige paremate nädalate top listis. Aga see selleks.

Täna on siis Ville valo sünna :D jeeei. Te ju teate ikka kõik, kes ta on. Ta on HIMi solist!! ja lihtsalt üks kuum soome mees. Ja ma olen teda ise ka oma silmaga näinud.. päris ligidalt...

Aga täna ärkasin tavapärasest varem. Eriti esmaspäeva kohta. Ja siis ikka venitasin ja venitasin kuni lõpuks vaatasin kella ja vooooov!! ma peaks juba väljas olema. Õnneks jõudsin õigeks ajaks. Koolis sai ikka sellist nalja, et jah.. Ma hakkasin tõsiselt Annule ühte asja seletama ja võiks öelda, et isegi natuke olin tema peale pahane, et ta nii kirjutas. Aaga no maitea.. ta hakkas naerma ja siis ma hakkasin naerma ja siis oli nii, et ma rääkisin et miks sa pidid nii tegema ja samal ajal olin naerust kõveras o.O Ma mõnikord ei oska seletada, mis lahti on... Tunnid läksid lebolt. Matad olid ainult piinavad. Neid oli 3 kokku... uuh.

Ja mingil vahetunnil kadusid veel mu juustud ära.. (juustud on mu kollased kingad) ja siis nende tagasisaamiseks oli vaja korraldada missioon :D See sai ilusti läbitud ja ma sain oma juustukesed tagasi.

Eelviimases, inkas kuulsin ma ühe klassivenna suust sellist lauset nagu " miks meie klass nii imelik on" Mnjaa.. olen isegi selle peale mõelnud pikalt ja pole ikka normaalse selguseni jõudnud. Ju siis lihtsalt peame olema koos, sellised 11 veidrikku, üks hullem kui teine :D

Viimane oli keka, kus oli vaja meil teha see tantsukava või vähemasti harjutada seda, aga nagu jälle oli meie harjutamine selline "päris viljakandev." MIna osa ajast õgisin Annu keedutaignapirukaid ja Hanna oli meie.. treener? juht? õpetaja? Igatahes, Hanna seisis maki juures, pani muusikat ja näitas samme. Mina sain need päris kenasti selgeks. Eriti see kahtlane jalgadeliigutus. See oli juba suvest tuttav õnneks ning tuli meelde tuletada. Muidugi on mul sellega see värk, et ma ei oska seda vasakule poole teha.. juhtub

Homme tuleb kurb päev. Annut pole siis..

Ja nii ongi.


Olen oma mullikeses ja lihtsalt olen. Ootan. Unistan.

- Unistaja.

Saturday, November 20, 2010

Tervenisti solarise päralt

Nii. Kallikesed, üritan täna teha ühe sisuka postituse tänasest. Loodan, et jutt väga igavaks ja leboks ei kisu, sest võin mõnikord mõtetutest asjadest lobisema jäädagi...
Aga hommik algas mul kell 9. Polnud üldsegi väsinud- olin hoopis üllatunud, et õues nii valge oli. Ma ei tea, miks ma küll sellepeale imestasin, kuid nii see oli. Ja lumi oli ka kaudunud. Ainult akna alt paistis paar sombust hädist hunnikut (lund) :D
Ja siis kiiruga kiiruga nägu korda, välimus korda, ja ühte-teist veel. Ja siis sõidutas emme mind rongijaama. 2 km on ikka nõme hommikul vara jaama jalutada ma arvan :D
Ja Annu oli juba platsis, nagu alati. Alati on rongijaamas tema esimesena kohal ja mina teisena. Aga koolis on vastupidi. Koolis ma ootan ja ootan teda. Peaaegu iga päev.
Ja siis tuligi tšuhh-tšuhh. Koha leidmine tekitas raskusi, kuid sätitasime ennast ühe härrasonu kõrvale. Ta magas rahulikult niiet polnud karta üleliigseid pilke. Müüjatädile ütlesime et tahame Tallinna. Ja sinna saimegi. Wii. Aga rongisõidust ka siis niipalju, et rongis sõime kommi. Annul oli 2 pulgakommi ja mina sain maasikamaitselise kommi omanikuks. Ja vahepeal avastasime et teiselpool seda poolemeetrist vahekäiku on üks isa oma lapsega. See poiss oli nii armas ja ta tegi meile nii nunnusid nägusid. :D Ta lihtsalt võlus meid... Saime teada et ta on peaaegu 2 aastane ja ta nimi on Mati. TA oli ikka nii tore poiss... ma lihtsalt vaatasime teda ja siis tema tegi meile nägusid ja vahepeal korrutas sõna "kaka". :D nujaah. Rongis vahetasime ka Annuga oma rahakotid ära. Tema sai mu musta roosa väikese rahakoti ja mina tema seksika punase. Lahe.

Rongisõiduke möödus käbelt ning juba avastasime, et oah, ülemiste ju ! Ja polnud palju jäänud, kui peale ülemistet Balta. Balti jaamas maha ja hakkasime siis tippima läbi vanalinna ikka solarise poole. VAhepeal käisime ühes poes veel mütse vaatamas ja viskasime pilgu nukuteatri näidendile. No see, mis on seal väljas vitriini peal.


Ja möödusime ka tuttavatest kohtadest, nagu minu suvine töökoht ja kino sõprus, kus alles 2 nädalat tagasi sai trallitatud. Ja juba paistiski me deemant, solaris.. :D aeh. See oli nii tore. Ja astusime sisse ja saime sellise poitiivse laengu. Etterutates võin öelda, et sellest uksest väljusime alles mingi ... 4 tunni pärast vist, kui ma ei eksi. Aga vist ei eksi. Loodame vähemalt. Ja esimesena kiirustasime alla toidupoodi, sest nii mul kui Annul olid kõhud tühjad. Võtsime siis need suured lillad ostukärud ja hakkasime nendega rallitama seal poes. Esimesena otsisime siis joogi- 69 No kes teab, siis see on selline energijoogi moodi asi (ma tegelt ei joo energijooke, aga seda joon) ja see on lillas pudelis. Piiiiika kaelaga pudel. Ja sinna peale on veel pandud kleeps, mis väidab, et ei soovitata alla 18 aastatele. Ja võib tekitada seksuaalset erutust. Mnjaa.. No eks müügireklaami ole ka vaja ju. :D Jaa siis võtsime veel pirukaaid. Mina võtsin soolaseks suure pitsalootsiku, mis oli tõesti väga hea ja annu võttis viineripiruka. Magusaks võtsime ühed kaneelisaiakesed. Ja siis veel rallitasime seal poes ringi. Ei soovinud me siis turvadele silma jääda ja sooritasime ostu ära. Ning istusime kusagile sinna mugavatele toolidele, jälgisime inimesi ja lasime suul matsuda.
Kõtukene täis ja tuju super läksime edasi lifti, kus tegime ära ka selle asja mida facebook meile soovitas. Palun ärme mõtle vasakule. Tegime siis selle, et olime liftis. Siis karjusime "kallistame" ja siis kallistasimegi ja nii paar korda. :D olime jõudnud sujuvalt 3.korrusele. Tahtsime siis kinno minna. Alguses panime natukene mööda ja läksime kohe ülesse, aga seal ütles meile üks kena noormees, et pileteid saab alt. Seiklesime siis natukene tagasi ja ostsime piletid ära. :D ja koos piletitega saime kaasa veel mingi lehekese, kus olid peal poosid, täpsemalt siis sugulise vahekorra poosid ja veel kondoomid ka. Lahe. Saime tasuta lifestyle kondoomid. Mingisugused uued ja tugevamad ja lateksiga. Laahe. Ja siis jälle tillukese ekskalaatoriga ülesse ja jälle tervitasime seda toredat onukest seal, kes meie tõttu ajas ka mingi karbi mingeid vidinaid maha.. No juhtub, eriti tegijatel. Olime siis esimest korda Solarise kinos. Nii mina kui Annu. Ja võin öelda, et väga meeldis. Minuarvates on isegi see natukene parem kui Coca-Cola. :) Otsisime siis selle saal 6 ülesse ja astusime sisse. Natukene imestuses olime, kui märkasime, et see nii tillukene, aga vahet polnud. Võtsime oma kenad kohad seal tagareas sisse. Ja siis uurisime neid poose ja jõime oma jooki ja näppisime kondoomi. Film algas mingi pooletunnise hilinemisega. Ja muide saalis oli meid ainult 7. Ma polnud kunagi olnud nii väikese seltskonnaga kinos. Aga ma ei mäleta kas ma mainisin mis filmi me vaatasime.. vist mitte. Igatahes lõpuks oli see film "Häbimärk" mida otsustasime vaadata. Film oli iseenesest väga lõbus ja tore ja mina olin ainuke kes naeris pool filmi ajast. Rääkis see siis ühe tüdruku elust, kes valetas korra oma sõbrannale et ta nagu magas kellegagi, aga tegelikult ei maganud. No ja sellest pisivalest sai alguse suured muutused ja suured valed ja palju muudki. Igatahes väga vaadatav film oli. Ei kahetse.
Film lõppes, märgatavalt või mittemärgatavalt kiiresti ning siis astusime kohe kõrvalolevasse raamtupoodi. Seal olime ülejäänud kolmveerand tundi. Nägime palju, lausa ohhoo vägapalju huvitavaid raamatuid, ja sai soetatud ka mõni. Ma ei saa hetke huvides täpsemalt kirjutada, mis raamatud. Aga vot nii. Ja siis tsillasime veel sollis ringi. Käisime Apple poes ja veel jalutasime ringi ja jalutasime siis ka virru korra. Seal viskasime pilgu paarile poele ja ma nägin :D aaah.. te ei tea keda ma nägin. Ma nägin aksessuaaride poes, oma lemmikkirjanikku. Jah, Birk Rohelend oli seal. Ma alguses kahtlesin ja vingerdasin kuidagi seal poes, et ta nägu näha ja siis olin veel poe ees seismas ka et vaadata kui ta välja tuleb ja nüüd kui ma veel vaatasin ta pilte netist, siis jah
see oli tema.. aaah. ;D Nii lahe. Ma olen teda nüüd näinud. Ma nägin teda. Mmm.. Ja siis astusime me virust välja ning oli juba hämarik õues, et mitte öelda videvik. Ja kui hakkasime vanalinna poole kõmpima, käisime veel läbi hessist. Ja võtsime ühed friikad ning suure jätsikokteili. :D jaa, me sööme pool-talvel ehk hilissügisel jäätisekokteili, koos friikartulitega :D karm värk :D
Ja siis hakkasime tulema tipa tapa balta poole. Kelll oli tiksunud juba üle nelja ja meie tulime sealt matsudes ja imedes. Annu suutis ka paar pilti klõpsata ja siis juba imesime ennast balta poole edasi. Läksime siis rongile, kus oli istekohta päris kerge leida. Ja nuh ei me suuda ikka korralikult paigal püsida. Hakkasime lollitama, jalgadega peksma, ja siis tegime muud pulli seal nende jalgadega. Ja siis tegime veel koksi ka. Panime jäätisekokteili põhjatilkadele 69 jooki juurde ja siis saime ühe mõnujoogi sealt. Ma ei oskagi seda kirjeldada. selline kahtlane nagu oli.. Igatahes, kui mark oli ilusti täis tehtud, siis olime sunnitud kohta vahetama, sest Annu ei suutnud lihtsalt istuda seal.. tal hakkas vist liiga piinlik. :) Ja sattusime esimesse vagunisse, kus olid ka endised koolikaaslased. Ja siis äkitselt, meile märkamatult oli juba aegviidu ka möödas. No on alles lugu. Ja juba tõusimegi, panime saapad jalga, jopelukud-nööbid kinni ja tatsusime tamburiini poole. Ja põmm, uksed lahti. Ületasime suure kuristiku ja astusime perroonile, mis oli kaetud värske valge lumega. Ja siis meie teed annuga eraldusid. Mina istusin meie Hunday´sse ja Annu hakkas mötaki-mötaki (uus fraas) Jäneda poole vantsima. Talle tuldi ka vastu :D sest igatahes praegu ta räägib minuga, niiet ka tema sai õnnelikult koju, nagu minagi.


Niiet meil oli väga tore päev, kuigi ma vahest tunnen ikka natukene kurvameelt, sest täna on/oli ka ju Newsboys´i kontsert Soomes ja mind kutsuti sinna, aga ma ei saanud minna... :( Kahju sellest.. aga ma sain vähemalt veeta päeva koos Solarisega. Ja Annuga ka muidugi :D