I love Winnie the Pooh

Pool minu riidekapi sisust ja asjadest on jälle maale sõitnud. Ise pole ma seda märganudki, aga vist on see tingitud minu tihedast liikumisest Tallinna ja teiste linnade vahet. Päris tihti on nii, et asi mida vaja oleks, on maal või siis vastupidi just linnas. Minu endaga on ka nii. Maal olles küsivad inimesed, et kas ma võiks külla tulla või kokku saada. Kahjuks pole mind aga just siis linnas. Aga küll jõuab. Juuni olen maal ja reisin ringi ning juulist tahaks ka tööle minna. Jep, mõtlen pidevalt sellele, et kui ma saan selle raha ja ma saaksingi selle vidina endale osta...
Selline on see elukene hetkel.
Maal on päevad pikad ja karged. Tahtmine on tööd teha ja aidata kõiki. Loomade seltsis on ka tore istuda.
Ideaal oleks tegelikult selline, et päeval olen tegus noor, kes teeb lahedaid maatöid või naudib niisama murul istumist. Öösel aga tahaks olla oma korteris pehmel toolil ja kõllidest musa kuulata. Või siis niisama poole ööni telkut vaadata. Noh, reaalsus on selline, et maa läpakal on kõllid katki ja isegi kõrvaklappidega ei saa muusikat kuulata sellest. Suht jama värk. Tool on ka kõva. Telekat isegi vast saaks vaadata koos ema "mine magama" ja "mida sa siit passid" lausetega, aga ma päeval niikuinii vaatasin sealt Puhhi filmi ja muude lahedate kanalite programme, mida linnas mul ei eksisteeri. Aga see selleks. Väljaspool linnamulli on tore ka õhtuti olla.

Igatahes, see mõtlemise periood hakkab vaikselt jälle tulema, kus ma kujutan endale printse ja losse kokku ning reaalsus samal ajal ajab mind närvi.
Ootan seda aega mis on pooleteise nädala pärast ja mõtlen et mida põnevat ma teen samal ajal kahe nädala pärast.
Unistusi on mul. Aga paljud unistused ei saa endale toetust ning varisevad vaikselt nagu ilma tsemendita kivid.  Võibolla olen ma ka liiga pessimistlik ning kui ma hakkan oma unistustele reaalse pilguga otsa passima, üritan ma need piinlikkusega maha unustada.


- kirjutas keegi tume kuju toa nurgas väikese kollase valguse taustal, kel nimeks Ingrid. 

Linna tuled

Teadmatus ja tilluke ootus on möödas. Tartus on nüüdseks käidud ja jätkan igavalt oma vaheaega.

Reede päeval oli minek. Lõpuks kujunes minek tapakatega ja Tartu rongiga. Rongis oli mõnus, meile tehti special koht vabaks, et saaksime kõik koos istuda. 

Tartu on nii kena. Poole rahulikum kui Tallinn ja kuidagi nii mõnusa olemusega. Vot sinna tahaks suvel veel trippima minna mõneks päevaks. Ma arvan, et mul oleks tohutult palju selle linnakese kohta avastada ja nendel tänavatel seigelda. Pealegi, olen ma seal nii vähe kogu elu jooksul käinud. 

Nüüd PP-st ka. 

Minu jaoks olid need neljandad piiblipäevad. Kuid alati on nendel midagi uut. Tänavusel aastal oli neid muudatusi juba rohkem. 

Näiteks oli ööbimine jaotatud nii, et poisid-tüdrukud olid eraldi.  Meil vedas ja saime oma Tapakatega ja Käsmukatega ühte klassiruumi, niiet omad joped olid koos ;) 

Tüdrikud ööbisid Kommertsgümnis ja poisid Kivilinna väikeses majas. 

Koosolekud olid lahedad. Ainult neid oleks võinud rohkem olla ja pikemalt. Kaks tundi õhtul oli kuidagi tsipa vähe. Kohati tundsin, et hing oleks vajanud pikemat kosutust. 

Õhtuti, kui A.Le.Coq-is olid tegevused lõppenud, toimusid koolides edasi campused e.aftekad. Ning laupäeva hommikul oli ka üks campus, mis pigem oli nagu seminar. See käsitles teemasid nagu anoreksia ja depressioon, mis panid nii minu kui ka paljudki teised mõtlema. See oli sügav ja puudutav. Lood, mida räägib inimene kes on selle asja läbi teinud, on tohutult liigutavad.

Eri vanuses poistel ja tüdrukutel olid erinevad asjad, niiet ma ei tea mis teistel toimus, kuid meil oli esimesel õhtul näiteks ka moeshow (see oli feil :D )

Ülistus oli võimas. Koos muutis asja põnevaks ja eriliseks. Laulud olid küll võõrad veidi, kuid ka nende seast leidus neid mis siiamaani kummitavad. Üks laul oli muidu ülikõva. Sellist ülistuslugu pole küll never ever kuulnud.  Ma lihtsalt ei suuda seda isegi kirjeldada. See oli midagi enneolematut. woaaah. Kui see jõuab ka youtube, siis see jõuab raudpolt ka siia. Sest see lihtsalt oli võimas lugu. 

Üldjuhul oli mu tuju up. Vahepeal viskas osade kaaslaste käitumine minu ego möllama, kuid siis üritasin end rahustada :)

Reede päeval, minnes ja kohale jõudes olin ma vist kõige õnnelikum. Häppyface oli ees ja iga asi oli tohutult funny. Tundus, nagu muresid ei eksisteerigi enam. Sõpru nägin, keda polnud piisavalt kaua näinud ja kallisid sain nii palju. Käisime kohvitamas ja chillimas Eedenis Mõnus.

Pühapäeval oli ristimine Anne kanali ääres. 12 inimest sai ristitud. Nende seas üks minu sõber ka. Yay, ma olin ja olen siiamaani nii õnnelik tema üle. Hämmastav kui palju on ta muutunud oma olemuselt selle 4 aasta jooksul, mil ma temaga esimest korda kohtusin. Punkarist on saanud kristlane. Kas pole mitte Jumal teinud imelist tööd tema elus. On küll. 

So... mis veel.. 

üldiselt:

Jumal on wonderful ja see on lihtsalt võimas, et u. 700 noort tuleb üle Eesti kolmeks päevaks kokku ühte linna, et kiita ja austada Teda ja koos mõnusalt aega veeta. 

Väikest kokkuvõtvat vidiut saab näha ka siit

 Ma klõbistasin oma Sonyga mõned pildid ka. Pole küll parimad, aga midagi ka minu vaatekaamerast.

Kui tahate näha paljusid pilte profilt, siis http://kaev.net/ 

ilmselgelt olin ainuke, kellel polnud õde. 

tigutorn

un_named_night

" Te peate lendama õppima, küll ma teid välja õpetan. Siis lendame me luhale ja läheme konnadele külla, nad teevad  vees meile kummardusi ja laulavad "krooks-krooks", ja siis me sööme nad ära. See võib tõesti mõnus olla! "
- katkend ühest muinsjutust.

Muinasjutte olen viimastel päevadel päris palju lugenud. Kuna ma pole viitsinud Anderseni muinasjuturaamatut raamatukokku tagasi viia, olen selle näpu vahele haaranud lugemiseks. See on tõsiselt paks raamat ja muinasjutte on siin küllaga. Muinasjutud teevad alati ka olemise paremaks. Need on armsad ja alati heasoovlikud. Muinasjutumaailm lausa imeb mind rõõmuga endasse.

Nagu aru võis saada, olen maal oma vaheaega veetmas. Siin on nii mõnus ja rahulik. No okei, vahest on ka lärmakam kui linnas, aga üldiselt on siin ikka lahe.
Homme (ehk siis juba täna) on minek Tartusse. Ei saaks kiljata, et ma täiega ootan seda, kuid minemata ei suuda ka jätta.
Kui tagasi tulen, siis esmaspäeval kirjutan ka veidi pikemalt sellest. Arvatavasti muljetan ka nende kolme päeva jooksul twitteris päris kõvasti. Olge siis muhedad.

I.

Ende der Schule

Kõik on hästi. Kõik on korras. Täna oligi täiesti viimane päev.
Imelik on veidi, sest alles ma viisin sinna pabereid sisse. Veel ei jõua kohale, et 10.klass on läbi. Kokkuvõtteks, oli tore aasta. Ja kui ma nüüd meenutan mida kõike uut ma juurde õppisin, siis seda oli väga palju. Praegu tunduvad küll kõik põhikooli teemad nii ülepeakaela lihtsad ja arvatavasti teeksin ma põhikooli eksamid praegu ka hoopis paremini. See õppeaasta andis palju juurde. Tutvusi, tarkusi ja kogemusi.

Aktus oli ka täna. Paar esinemist ja siis autasustamine. Jagati spordipäeva diplomeid. Mina teadsin, et spordis olin ma viimane ja uitasin kaugel enda mõtetes. Äkitselt kuulsin enda nime. Nagu watwat?  Jooksin ette. Sain paar paberit ja tassi. Tassi üle on mul väga hea meel. Oligi just ühte juurde vaja :D
Tunnustada sain saksa keele viktoriinis tubli osalemise eest (mul olid vist kõik õiged vastused). Ja teine kiri oli ka tänukiri üritusel abistamise eest.
Pärast liikusime raamatukokku (lol, meil pole enda klassiruumi) ja saime tunnistused ka kätte. Kiidusõnu ka päris palju. Jah, ma tean et ma olen tubli. Piisab kah kiitusest muidu lähen veel uhkeks ära :D
Istusime veel gartsas ning siis otsustasime neljakesti tüdrukutega sõõrikusse liikuda. Sõime veits ja niisama chättisime. Mõnus oli.

Ja oligi kõik. Kõik läksid eri suundadesse ja meie Marleeniga kesklinna. Ja rõõmsas tujus tulin koju. Loodetavasti ei pea enne 1. septembrit sinna uuesti minema :)

Jepjep, elu on praegu ilus. Isegi vihma üle rõõmustasin.
Mõtlesin ennem just, et peakski ehk rohkem rõhku hakkama panema iseendale ja oma tegemistele. Olen mingitel perioodidel proovinud elada teiste jaoks, kuid ehk oleks aeg hakata enda jaoks elama.


Mõssa-mõssa. Kalli-kalli.

( INGRID ) 

4.juuni

Täna hommikul sooja teki all olles mõtlesin, et pekki, täna on ju viimane hommik millal peab kooli jaoks varakult üles ärkama. Et siis.. vaheaeg. Homme veel viimaseid õpikuid viima ja mingit paberit numbritega kätte saama. Muidu ongi kökimöki selle 10.klassiga.
Täna mitu korda ei suutnud uskuda, kui telefon või iPod näitas juuni kuud. Mul oli nagu watwat :D alles oli.. märts. Creepy värk, keegi varastab meie ajataju..


Märkasite, et pole vahepeal kirjutanud jälle ? jaa, ma ei suutnud. Mõtteid polnud ja kõik tundus nii hopeless ja  mitte minu jaoks. Elasin temple runi ja tiny toweri maailmades. Vaikselt lendas tükke minema ning kurbuse must lind tahtis tulla pesa tegema minu sisse. Seepärast polnud tahtmist ka kirjutada.
Nüüd on olukord juba oluliselt parem ja ma olen suuteline mõtteid jutuks kokku panema. Olen harjunud teatud uute muutustega ja mõtetega.
Ahjaa, leidsin siin vahepeal, et mida rohkem ma ühte mõtet endale sisendan, seda rohkem ma hakkangi selle järgi elama. Kas pole mitte vahva?


Eile sain teada, et emps teeb mulle laheda koolilõpu kingi. Hoian põnevust ja veel ei ütle, mis see on ;) Varsti saate teada ;)  Ma igatahes väga häppi.
Täna koolis olin ka väga ülemeelik. Koolilõpp, mis see muu ikka mõjutab niiviiisi. Scrabbleis inkas oli küll tätsa pekkis olemine. Ainukesed sõnad, mida ma oma tähtedest sain, ei kõlvanud lauale. Pekki :D
Lebo oli. Mingi filmi vaatamine, ja niisama jutustasmised tunni ajal. Lõpust jäi tund ära ka veel.

Õhtul käisin koolitusel, kuhu ma olin pidanud minema juba mitu kuud tagasi, kuid minu ja venna kiire ajagraafik ei sobinud kokku. Nüüd õnneks saabus see päev. See koolitus muutis küll väga palju asju. See lisas mulle väga palju eesmärke mille poole püüelda. Teadmise, et suurte asjade juhtumiseks saan ma juba praegu alustada väikeste asjadega. Ning et töö tagab edu. Pärast arutasime vennaga  läbi veel minu lähituleviku plaanid ja selle, kus ma olen aasta pärast. Hästi palju positiivsust ja motivatsiooni andis kõik see juurde. Ma väga väga väga loodan, et me plaan läheb läbi ja kõik ongi nii kena nagu see teoorias paistab. Lisaks oli see selline süst mulle, et kõik pole mitte läbi vaid kõik alles algab. See, et ma noor olen, tuleb mulle ainult kasuks ning mida varem ma alustan tegutsemist, seda paremini läheb tulevikus vanemaks saades. Kas mitte pole tõsi?
Kõik see oli mind nii pilvedesse ajanud, et jooksin poodi ja tõin endale juua ja jäätist. Vaatasin tippmodelli finaali ja mölisesin telefoniga mõne tunni.


yea.... varsti jätan linna maha ja liigun maale patareisid laadima. Töö koha pealt sai ka otsus tehtud täna.

Ahja.. PP on varsti. Väga varsti. Ma loodan, et ma pole väga õel kui ma mõtlen, et see võiks juba läbi olla...
Igatahes, kui ma sellele teemale juba liikusin, siis selgitan. Mulle tundub, et see aasta on liiga palju muudatusi sisse toodud, et ma ei oska enam midagi oodata. Okei, õhtused osad ja ülistus peaks ikka olema sama vägev või isegi vägevam, aga kõik muu tundub nii.... segane olevat. Isegi sinna minemine ja tagasi tulemine. Mul pole ikka 100% kindel kuidas ma sinna saan ja kuidas tagasi. Lihtsalt.. teleporteerin end sinna Tartu vist :D Mure on ka see, et nii paljud ei saa või ei taha just muudatuste pärast tulla. See sakib täiega. Okei, ma tean et ma ei lähe nende inimeste pärast sinna, aga ma lihtsalt kurvastan, kui neid pole seal koos meiega.
 Võibolla on minu skeptiline eelarvamus hoopiski väär..eks paistab. Vähemalt pole mul midagi kaotada, kui mu ootused on nii madalal.
Ma ei taha siinkohal korraldajaid ega kedagi kritiseerida. Ma.. lihtsalt avaldasin arvamust, miks ma pole sellest nii elevuses võrreldes eelmiste aastatega.


Agajaa.. jutt pikaks läinud. Saate jälle mitu päeva lugeda seda, juhul kui ma ei leia tunnet siia tulemiseks.
Elan tunnete järgi. Nii palju, kui neid alles on.
Head suvevaheaega. !!!


Ingrid.

Väikesed lapsed ja kosmosesõda

Kas te teate mis tunne on, kui te ärgates vaatate kella ja avastate, et 1 minuti pärast peate te olema pidulikult riides ning valmis kodust lahkuma?  Ning siis voodist tõustes helistataksegi uksekella ning inimene seal all arvab, et te olete valmis kohe lahkuma?   Suht jube tunne on see.

Igatahes, mu pealkiri pole ilma asjata selline.
Reede oli lebo päev. Käisin korra koolis meedia õpsiga rääkimas ja sotsis filmi vaatamas. Siis tulin jälle koju tagasi. Õhtul olin Kalevi spordihallis iluvõimlemise kontserdit vaatamas. Enne seda käisid tuvikesed (H & R) mulle fuudi toomas ja niisama nalja viskamas. Lahe oli. Nii mitmed väikesed ja suured lapsed näitasid mida nad õppinud on ja kuidas nad painduvad. See oli suht khuul värk. 

väikesed mesimummud

Pärast jõudsin veel Ollist ka läbi käia. Tuvikesed kiusasid mind ning sellest päästis mind mr. Fox, kes oli kuidagi imelikke teidpidi Talnasse jõudnud :D Ja kui temaga olime vestluse lõpetanud ning absull kõik olid lahkunud juba, siis sain ma valge autoga bussipeatusesse. chill värk :D



Laupäev algas röögatuse ja sõimu ja jooksmisega. Olukord oli selline nagu ülalpool mainitud esimeses lõigus. Igatahes suutsin lõpuks end pool unisena kodust minema ajada. Sannul oli lasteaia lõpetamine. Hästi lahe ja nunnu oli. Pärast oli pikk aftekas venna pool. Ja et mitte õhtut igavaks muuta läksime vennaga kinno.
Iron Sky-d vaatasime. No täitsa lõpp film. Alguses oli mul küll, et midapekki.. aga siis läks huvitavaks ning selgus,  et see on lisaks actionile ja ulmele ka veel komöödia. Ning siis me irnusimegi seal kõhud kõveras. Mõned isegi plaksutasid :D  Igatahes, iseloomustavad sõnad oleksid: must hoomur, natsid, kosmos, kosmosesõjad ja USA
Päris kõigile seda ei soovitaks just, aga need kes tajuvad teemat ja musta huumorit, on see väga kõva film.

So, nädalavahetus on siiamaani põnev olnud. Pühapäev on veel ees. Veel pole siiani kindel mida ma teen, kuid eks homme siis paistab. Bye!

Mõtted ei mahu kehasse

Ma alustan väga negatiivselt. Ma olen enesega nii läbi. Isegi vihma vaatamine mis vanasti pani mind sügavatesse mõttevoogudesse ujuma, ei aita enam. Aknast välja vaadates vaataksin nagu mingit musta kasti ilma variatsioonideta ja värvide liikumisteta. Ma olen tihti mõelnud, et mis on minu sagedaste raevuhoogude põhjus. Või mis on äkitselt naerma hakkamise põhjus. Meeleolud muudavad suunda kiiremini temple runi jooksija (temple run on app store mäng). Ainuke, kes mu mossitamist näeb ja seda tajub, on mu vend, kes vahest isegi helistab hommikul kella 8 ajal ja teeb mu päeva alguse kenamaks. Ning õhtul enne magama minekut helistab mulle ja siis räägime jälle. Kas pole mitte hoolitsev? Kas mitte polegi vend hetkel see kõige hoolitsevam inimene minu hinge eest.

Nädala aja pärast on PP... oeh, miks ma küll nüüd soovin et see oleks veel kaugemal. 

Ma kardan kõige rohkem seda, et kui ma sinna lähen, siis ma ei saa seal olla mina ise. Ma kardan, et kõik see suur seltskond ja lahe melu varjutab mu mossitamise ja siis ma olen kõigi jaoks naeratav positiivne, aga südames tunnen suurt muretsemist. Lisaks pole ma veel oma suhteid korda saanud tolle inimesega. Kuidas ma küll suudan niimoodi hakkama saada.  Igal aastal mõtlen ma, et okei järgmine PP on asjalood teisiti. Aga ei, aastast aastasse korduvad samad asjad. Põgenen, mõtlen üle, viin oma mõtted põhipunktist kaugemale. 

Ma ei suuda kirjeldada tunnet ja neid vihahooge koos mossitamistega, mis mind tabavad. Neile lihtsalt pole seletust. Ma lihtsalt pean neid kannatama ning nende eest pole mitte kuhugi joosta. Ainult jään lootma, et ehk kasvan ma sellest välja ning minu tõesti lapselikuna näivad jonnimised ükskord oma lõpu saavad ja lasevad mul normaalseks täiskasvaniud inimeseks saada. 

Nõmedik Mina.