Putukas istus Julia laubal

Hei. Näete, olen elus. Need tõsised päevad pole veel mind ära tapnud ning olen enesega täiesti korras.

Ma isegi ei mäleta millal see nüüd täpselt viimati oli, kui ma siia midagi asjalikku kirjutasin kuid sellegipoolest oleks mul rääkida midagi viimase kahe päeva kohta. Võinoh, kui tänast ka arvestada, siis ikka kolme päeva kohta. 

Kolmapäeval oli jälle nõme hommik, nagu iga kolmapäev. Viimase kirjandi kirjutamine. Oeh... see läks vist nõmedalt pekki.. iseendast on ikka tohutult raske mingit arutlevat kirjandit kirjutada. 

Koolist ja klaveriproovist jooksin kohe käbelt koju. Hakkasin küll kiiresti-kiiresti toimetama ja salatit valmistama, aga lõpuks jäin veidi ikka hiljaks. Sest seekord algas meil tunnikene varem. Vahepeal saabus ka Anete ja teised blingikad.
Kodukas oli tore, nagu alati. Seekord oli siis vallalisuse teema, mis eelmine kord ära jäi. Mõtteid tekkis palju.. isegi liiga palju. Eva-Liisaga oli tore. Veiderdasim mu diivanil ja lebosklesime.
Mingi aeg lasid Anete ja Kaisa pakaa ja jäime neljakesti edasi chillima. Istusime lihtsalt mu diivanitel ja arutasime suhteid ja suhetest ja poistest jne.. stuffi. Kuni kella 21-ni. Mina leidsin vahepeal oma juukselaki pudeli ning tegin Eva-Liisale kolm.. või neli erinevat soengut ja kallasin ta juuksed nii lakiga üle, et need olidki nagu ainult... lakk.. Olgu, see selleks. Saite vist aru juba, et väga tore kolmapäeva õhtu oli.
 Veel toredamaks läks asi siis kui ma umbes poole kümne paiku pidin hakkama mata tasemetööks õppima.

Siis saabus neljapäev. Selle nädala kõige-kõige kardetum päev. Kohe hommikul mata tasemetöö.. ohjah.. ma olin juba unustanud, kui tähtsad on tasemetööd ja üldse arvestuslikud hinded. Siis oli veel jubedaid tunde ja peale seda läksime kähku koolist Marleeniga läbi kuuma kevade minema. Tõesti jube palavus oli.
Kodus sain vähe olla. Liikusin käbelt jälle edasi. Koolis oli arenguvestlus. Uh, sain kah selle üle elatud. Loodan, et enam ei pea minema. Mulle tõsiselt ei meeldi need. Isegi siis, kui mul on kõik korras.
Ja pam-param-pam. Kooli emadepäeva kontsert. Istusin terve aja lava ääres pingil ja kusagil keskel, peale ühte soololaulu jalutasin oma värisevate jalgadega lava ette, tegin mingi naljaka kniksu ja jooksin klaveri juurde. Siis on mul pooleteise minuti pikkune mälulünk ja jälle tegin veidra kniksu lava ees.
So.. kes aru ei saanud, siis esinesin klaveril. Õnneks mitte üksinda. Pean ennast kiitma, sest sain paremini hakkama kui lootsin ja kõige jubedamad kohad olid ka peas. Ainult vahepeal käe värina tõttu paar klahvi läksid mööda... ups..

lalalaa..

Friday oli neljapäevasesele vastupidiselt selline lebo. Vihma sadas hommikul. Kooli jõudsin nagu vihmametsast välja tulnud immigrant. Päev möödus kenasti, välja arvatud paar minestushetke, mis tekkisid päeva jooksul. No, pildi kaldu vajumine ja sätendavad täpikesed silmade ees tantsimas. Aga ma olen harjunud juba- see on tingitud sellest muutlikust õhurõhust. Et üks päev on soe, teine vihmane ja lämbe. See hullult mõjub mulle. Tujule ka. Väsimus tuleb peale jne..
vahepeal kodus puhkust, siis vennaga väike, kuid väga tähtis miiting ning seejärel liikusin jälle hilinemisega Olevistesse.
Õhtul chillisime veel rongile minejatega Baltas ning nii see päev mööduski.
Nüüd on jälle kõva tuupimine ajalooks ja musa refeka kirjutamine. Puhata tahaks ka.. ?

Mis veel... mnjaa... tabletid hakkavad otsa saama, ehk siis ma ei pea ka enam kugistama neid rohelisi ja kollaseid ja valgeid mugulaid.

Ilm on ilus. Väljas on tohutult kena. Nii roheline ja nii värske. Selline hästi ärkav ja tärkav. Sellepärast on ka kevad mu lemmik-aastaaeg.

Jepjep.. koolis on veel jäänud käia 3 nädalat.
Siis on finito. Nagu selle postitusegagi ;)

I'm so sorry for all the pain

Nutmine võtab energiat, kuid samas täidab see ka uuega. Peale seda tuleb uus hingamine.
Täna ise tunnetasin näiteks kuidas väsimus oli mu peal ja tahtmine oli kõik voodi alla koos mustade sokkidega visata.  Jah, juba praeguseks tundsin ma nii suurt pinget, et toetust otsides ja seda mitte saades ma alustasin vaikse nuuksumisega, mis viis täiesti nutuni välja. Melanhoolik või lihtsalt normaalne inimene, nendesse ei oska ma end sobitada. Kuid nüüd ma tean, et see oli vajalik. Ma sain endast välja lasta selle kurbuse. Sain väsimuse välja ja mõtted selgemaks.

Elu keerdub kogu aeg aina keerulisemaks ja aina rohkem keerdu. Tundub nagu lajatataks asju nina alla kohe meelega, sest meil kõigil on midagi mida teistel pole ja vastupidi. Noh ja tõsiselt riivab hinge ikka see, kui sa oled millestki ilma jäänud. Või lihtsalt kõrvale jäetud. Kõige jubedamini öelduna, sinuga pole arvestatud. Seda tuleb kahjuks päris tihti ette.


Koolinädal on alanud massiivselt. Esmaspäev veidi rahulikumalt, kuid teisipäev jälle täie kiirusega. Ainult tuupimine.. kordamine.. ja endiselt soov jääda pigem lolliks kui kõike seda omaks võtta. Eile õnneks vedas mul ning sain kahest viimasest tunnist ära. Läksin nimelt saksa õpetajale appi ning Apollos kutsusime inimesi mängima saksa keelseid mänge. Väike vaheldus ning selle preemiaks üks priske hinne ning veidi magusat.

yeah.. suht tuim.... tegelen nüüd vist geo power pointiga edasi.. kui suudan.
Just- asjade suutmatuses ongi probleem.  Ma ei suuda palju asju teha.....

I´m never gonna find love

Nädalavahetus on möödas. Kurb mina olen jälle siin liiga soojas korteris ja tunnen, et miski oleks siit nagu puudu.
Kuulan vaikselt siin oma muusikat ja põen eelseisva nädala pärast. Kõik, kes palvetada oskavad või kes palvetavad, võiksid mind ka paari lausega meeles pidada, sest tundub, et nüüd järgmised nädalad on küll hullem pea segaseks jooksmise ja tuupimise aeg. Tänud ette!

Nädalavahetusel olin maal. Hea ja mõnus oli. Seal on mõtted alati mujal. Pere oli koos ja tõesti hea oli olla. Vennaga sai ka mingi aeg niimoodi naerdud, et ta ei saanud isegi teleoniga rääkida, sest me mõlemad lihtsalt kõõksusime naerda. Issi naljad on ka ülekõige. Tõesti, kus ta võtab neid nalju????

Veidi pildimaterjali vahepeal:

Tegelikult tunnen ma end nagu kapsas. Selline... lahtine.. segane.. Üldse pole inimese tunnet.
Ma ei oska seda kirjeldada...
Ma vist lihtsalt tahan, et juhtuks midagi, mis rikuks selle pealtnäha liiga idüllilise ja rahuliku rutiini mu elust.
Midagi on vist kadunud? Kas keegi märkas, et ma oleksin midagi kaotanud???
Keegi võiks aidata mul kodutöid teha. Keegi võiks aidata mul õppida. Keegi võiks aidata mul keskenduda. Keegi võiks aidata mul mõelda, et need 4 nädalat lähevad kiirelt. Keegi võiks aidata mul lüüa kõigele käega. 
Kas keegi on üldse olemas ???

Me ei taha suureks saada

Kui me oleme väikesed, tahame kangesti saada suurteks. Ja mida me suurena avastame? Tahame väikeseks tagasi.

See oli üks näide. Teine näide olen mina, kes ma ka tihtipeale mõtlen, et lõpetasin oma lapsepõlve liiga vara ära. Samas, mul polnud valikut. Teistel pole ka valikut. Me kõik kasvame suureks.. peame ära kolima. Ning ootama aega, millal saame perekonna ja lapsed, et alustada n.ö uut lapsepõlve (või siis vanaduspõlve..)  
 Nädalavahetusel maal mõtlesin, et läheks õue. Järgmine mõte oli, et mida ma õues teen....  jälle meenutas end lapsepõlv, kui viskasin mõne suure jope selga ja läksin koera juurde istuma või siis porilompidesse mudamuffineid valmistama... siis polnud probleemi, et mida õues teha. Võisid rahulikult mingi kaikaga mööda õue või traktorite vahet jalutada ja keegi ei pannud pahaks. Alati leidus ka tegevust kusagil nurgataga. Ja seda ka iga ilmaga.
Ja ma olen kindel, et neid on veel. Veel neid, kes tahaksid nutma hakata kui sõrm jääb sahtli vahele (nagu mina tänaˇˇ) või kes lihtsalt unistavad veel kordki saada üheks päevaks väikeseks põngerjaks emme sülle.
Lapsepõlv on vist kõige kallim aeg meie eluperioodis. Ei pubekaaeg ega suure inimese elu pole pooltki nii vaba ja muretu kui laste oma. Ning nii tahaks öelda, et nautige seda !!! aga te ei mõista ju seda, sest te tahate suureks saada....


I.

viirus mu mõtetes

Jällegist siin. Alustamas oma 795ndat postitust. Paari päeva pärast tuleb 800 ära, eh?

See nädal on mõnusalt lennanud. Kolmapäev oli veidi jube hommik, aga koju tulles panin musa jälle põhja ja jäin kodukat ootama. Peaks mainima, et see viimane kodukas oli eriline. Sõime jätsi, naersime hullult ja mina tegin väikese jutluse või arutluse Suhete teemal. Anete pidi küll rääkima meile vallalisusest, aga kuna ta ei saanud tulla ja ma sain sellest nii hilja teada, siis võtsingi riiulist ühe raamatu ja sellega koos vestlesin tüdrukutega sellest olulisest teemast. Selle eest sodisid nad mind minu ja Angelica silmalaineritega ära.. (Y)

Neljapäev möödus... Eriti ei mäletagi sellest midagi. Ainult seda, et hommikul kiirustasin kooli, tegin seal töid, jooksime kekas jälle mingeid hulle ringe ja koju tulles sõin end täis ja läksin magama. Siis vaatasin telekat ja sõin jälle. Kirjutasin kirjandit ja öösel hilja magama tagasi.. tohutult tüüpiline ja igav.
Hullult sõimasin ka kõike ja iga asi ajas närvi. Olin õhtul endas pettunud, sest ma loopisin nii koledaid sõnu terve päeva vältel välja.

Täna on küll ilus päev olnud. Uni oli pikk, lausa nii pikk, et jäin tundi hiljaks u.20 minta
Sotstöödes oli jälle külaline. Teema eriti sotstööd ei puudutanud, aga huvitav oli küll.
Veel mõni tund, klaveri harjutamine ja koju. Hetkel on tuju täiesti positiivne.
Kui kolmapäeval olin ma väliselt rõõmus-naersin, naeratasin jne, siis täna olen ma just sisemiselt rõõmus. Ilm on ka minu jaoks täpselt paras. Selline keskmiselt soe.

Nüüd chillax kodus ja õhtul Olli. Julia peaks ka seekord tulemas olema, niiet tuleb tore :)

Oeh.. ma ei oska enam midagi öelda.. kõht ka koriseb. Lähen söön :D

A ja muide, te võite märku anda, kui teile mu uus bänn meeldib =)

Danke.

Is it true, Nicoleta Dara

Jälle üks tõsiselt mõnna lugu, mille järgi olen siin viimased pool tundi sehkeldanud ja tantsisklenud.
Ma lihtsalt ei saanud seda sheerimata jätta ja kellel pole oma ajast kahju, võib kuulata. Ehk meeldib sullegi ;)

Uki, nüüd veel kliinima ja siis kööki. Umbestäpselt kahe tunni pärast on kodukas algamas.
Bye!

1.mai

Möödunud päev oli siis 1.mai. Vaba päev, kevadpüha.
Pean mainima, et ma ei mäletagi aega millal mul viimati oli mõni päev nädala sees vaba, sest oli 1.mai....

Igatahes, täna sain siis oma väsimuse välja magada. Ja ilmselgelt oli mul seda väsimust päris palju, sest magasin ühtejutti 13 tundi. Ärkasin kell kaks päeval.. massive sliip oli. Unes nägin, et mul oli väike tütar....

Ülejäänud päev möödus veel magades (akna all päikese käes põrandal); röstsaiu sõin ka terve hunniku. Gotta love my  new toaster ;) ja telkut vaatasin ka. Ühesõnaga tublist õppimistest terve päeva polnud haisugi. Võtsin küll asjad lahti, aga noupp.. ei suutnud midagi kasuliku peale nende avamise teha. Ainult musa referaadiks sain veidi inffi otsida, aga see oli kõik seoses kooliga.
Minu plaan kinno minna suri juba eelmisel õhtul, kui ma ei leidnud endale ühtegi sõpra, kes tuleks.. plaanisin siis täna niisama õue minna, aga suur laiskus tahtis ka selle tee kinni panna.
Igatahes, sain kõnele vastuseks uue kõne ning selgus, et mul on isegi võimalus Helinaga ja Richardiga õhtul õue minna. Mina läksin veidi varem välja, jalutasin kena ilmaga. Solarises sain tüüpidega kokku. All poes oli  tore vahejuhtum. Veidi segadust tekitav, aga meeleolukas. Ning kui olime oma jätsidega üles jõudnud, kukutas Helina oma jätsi EMT poe ees maha ja siis eemal seisev turva ütles naerdes midagi "5 sekundi reegel". Selle peale hakkasin mina üle terve Solarise naerma. Yeah, Solaris rahvas on muhe.

Kui olime ainsa meessugupoole Baltasse ära saatnud (jälle Balta, see on iga kord teemas kui R.näen) jäime Helinaga veel chillima. Päääris pika ringi tegime mööda Põhja puiesteed. Käisime Tivoli juuures. OO, kui eufooriasse me sattusime. Nii värviline, nii lahe musa, nii chill. Aaah.. täiega tahaks sinna minna. Aga kõik see  värvikirevus, mm.. seda ei olnud kerge teloga pildistada, aga paar lahedamat sain.
 Koju sain veidi enne 23-e. Ammu polnud nii hilja õues olnud.

Lahe õhtu oli, kahju küll et päev sai nii maha magatud, kuid annan endale andeks. Puhata ikka parem kui õppida vabal päeval. Homme jällle kool ja siis kodukas @my place ;)

Okeh,
G.B.Y