naistepäev

Täna peaks olema naistepäev.. soo... Ilusat naistepäeva! 
Ma loodan, et te saate rohkem lilli, kui mina :)
Mina olen endaga suht stuckk

Some day is too mainstream

Täna on kummitanud lause.. "in the middle of nowhere". Ilmselt ma vahel tunnengi end nii.. seal. kusagil ei tea kus.

Kuna toimub streik ja non school aeg on, siis magasin hullult kaua. Plaanis polnud mitte midagi. Vaatasin telkut, tegin piroškeid ja siis hüppas Tuta läbi. Veits passis minukal ja siis liikusime õue. Õues paistis päike. Ja minul olid jalas hommikust jäänud põlvpüksid ja tennad. Mõnus oli. Tundsin päikest oma naha vastas. Lippasime Paavlisse. Teel sinna leiutasin ma ühe toreda laulu ja naerdes laulsin seda. Helina lindistas ka seda ja nüüd me kuulame mõlemad seda terve öö... Igatahes, Paavlis midagi tarka ei teinud, kuid sobrasime niisama ja nägime ilusaid inimesi. Minule jäi näiteks silma üks kena poiss... trololo :D aga jep, lõpuks mingid imelikud püksid, vist ööpüksid, ostsin endale. Tutaga scrollisime end Selvusse, ostsime jäätist. Mina ostsin mahlakat ja liikusime bussikale. Sõitsime Nmmele, aga et mitte seal pool tundi oodata, hakkasime jala liikuma Palmikute poole. Tee peal sai palju nalja ja naeru. Ma kukkusin paar korda lume sisse. :D hehe..

Päev oli täitsa tore. Toetan õpetajate streiki ning leian, et selline tänuväärne töö vajab ka tänuväärset palka.
Today:

kohutavalt lamp, mahlajäätisega.

tossud välja!

Täna, 6nda märtsi hommikul oli mul kiire, sest olin sisse maganud. Kiirustasin koridoris ning äkitselt mõtlesin, et fuuuuu, ma ei taha neid suuri pakse talvesaapaid jalga panna. Ja ma ei taha ka neid halle karvaseid saapaid panna. Ega ka mitte midagi nahast ega üldse mitte mingisuguseid saapaid.
Tõmbasin kapi lahti ja oiii mida ma nägin. Mu lemmikumad, kõige kantumad, kõige lagunevamad tossud, mida ma olen kandnud umm... aastast 2009. Igal kevadel, sügisel ja ka suvel. Ma ei tea kui mitutuhat korda on ema soovitanud need ära visata, kuid ma olen ikka suutnud neid alles hoida. Ilmselt ma ka tulin nendega Tallinna.
 Ning ma lihtsalt võtsin need ja torkasin päka ja seejärel kanna sinna sisse. Ja jooksin välja. Te ei kujuta ette, kui mõnus tunne oli käia üle pikkade kuude jälle tossudega. Mõnusad ja kerged. Jää peal libisevad ka päris korralikult. Oeh.. super tunne oli see. Tahes-tahtmata hakkan juba kevadeks valmistuma. Mis sellest, et välistegurid minuga ehk ei nõustu. Mina streigin ikkagist talve vastu.

Ilmselgelt ei saanud ma sellest pilti tegemata jätta. Jalanõud tõesti suudavad inimeste tuju tõsta.

Stuck at 17

Jouuu.. ma ei tea millest alustada. Mitu päeva on möödas ning selle ajaga on väga palju juhtunud. Hästi palju sündmusi on toimunud just seoses sellega, et üleöö sain 17.

Ütleme siis nii, et tähisamine on kestnud 3..4 päeva juba.  

Kogu möll algas siis laupäeva hommikul, kui Tapalt saabusid mulle esimesed külalised.  

Megamega lahe süntari päev oli. Koos sai palju söödud, nalja tehtud ja mängitud. Kõlarid  tassisime ka elutuppa ja kuulasime musa. Väga vinge ja lahe oli. Hästi palju sai übernaljakaid ja feile momente ka. Nagu näiteks siis, kui ma hakkasin laulma Adele "Someone like youu...." ja käisin samal ajal koos diivaniga tagurpidi. Või siis kui me mängisime midagi ja naersime tõesti nagu mingid idikad. :D
Helina joinis ka meiega vahepeal.
Ning keset möllu ja lärmi said chikid teada, et neil on võimalus veel pikemalt linna jääda õhtuni. Wuhuu. Selle uudisega kaasnes meile veel mitu tundi ning otsustasime maokottidel veidi seedida lasta ja läksime jalutasime Stroomi. Seal oli just päikeseloojang lõppemas ja taevas oli hästi kena. Käisime jää peal, veetsime mõnusalt aega ja jalutasime romantiliselt tagasi. Õhtul enne nende äraminekut jõudsime veel veidi Eesti Laulu vaadata. Siis saatsin nad Sõle Statoli ära ja ise runnisin tagasi. Tulin koju ja koristasin hullult. 

hetk enne laulmist mulle ;) 

Pühapäeval ärkasin vara. Isegi ei tea miks, kuid lihtsalt ärkasin. Koos päikesekiirtega jälle. Sõin, pakkisin kingituse ja sõitsin bussiga kesklinna. Saime Annuga Solarises kokku. Oi kui kaua polnud me kahekesti midagi teinud. Vanad ajad tulid meelde. Ning kui aus olla, siis tõepoolest terve päev oligi nii nagu vanadel aegadel. Täielik vaba õhkkkond. Feilid hetked, margid naljad, oma inside joked jne jne..
Kokku saades vahetasime kinke ning hängisime veidi Sollis. Siis läksime kinno. Seal oli funfun. Ma panin ühe muheda krooksu maha enne filmi...:D Ja angelica tahtis vahepeal vetsu minna, aga ta katsus valet ust, mistõttu ta pidi pool filmi kannatama. Ning siis lihtsalt lambist kohati hakkasime naerma. Ma ajasin Coca topsi ümber. Ja jepjep. Mõnusalt epic oli. Naerda sai. Pärast käisime poodides, nuusutasime, katsusime, proovisime.. Ning surfasime minu juurde. Sõime.. lebos olime. Ning siis saatsin ta Baltasse ära. Rääkisime perroonil juttu niikaua kuni äkitselt läksid lihtsalt uksed kinni ning Annu oli teiselpool klaasi. Jalutasin veel veidi rongile järgi ja siis pidin jälle üksinda kodu poole kõmpima.

no pic, no proof. Ta tõesti tuli ainult minu pärast linna ja me veetsime
koos megalaheda pühapäeva. 

Esmaspäev oli siis mu õige sünnipäev. Julia ja Valdis (ja Tima) äratasid mu üles.
 Aga maitea... see tundus just tavapärasem päev olevat. Kool sakkis täiega. Tagastatud tööd ajasid vere keema ja pea oli segane. Tuju oli ümber pööratud ning mu sünnipäeva headest üllatustest said mitte nii head üllatused. Aga sõbukad ja šokolaad aitasid.
Uus keemia õps oli ka eile. Tundus teine hetkel suht normaalne olevat. Vähemalt mitte biaaaaaatch.
Koju tulles läks tuju paremaks.
 Vaatasin oma kinke, sõin, möllasin pildiseinaga, kuulasin musa. Mõnus 17 tunne oli. Isegi peeglist vaadates tundus vanus silma paisvam. Ning teatud egokõrgendus vist kasvas ka. Samas, suureks saada on veidi imelik. Viimane aasta noorust.. siis on 18 ja minu isiklik elu muutub veel isiklikumaks. Ning siis tuli perekond. Suur kamp rahvast koos koeraga jälle minu pool. Oli tore. Polnudki vanemaid kaua aega näinud. Aga ka nemad pidid üks hetk lahkuma ja siis ma olin jälle piiratud kollases kurbuses. Tundsin, et mõned asjad mu peas on liiga valesti...

***
Teisipäev möödus rahulikult. Koolis oli pikk päev. Püüdsin oma tundeid tagasi hoida. Ükskõik kas oli see siis rõõm või kurbus või viha või naer.
Peale tunde jalutasin Vabakale bussi ootama ning äkitselt seisid minu seljataga Helina ja Tõnna. Kuna nad pididki mulle külla tulema, siis nad orgunnisid end minu teadmata just samal ajal bussikasse. Sõitsime koos minu poole ning ma toitsin oma armsaid Tammekaid hoolikalt. Hästi tore ja fun oli. Mina naersin jälle üleloomulikult ja teised läksid ka sellega kaasa. Oli tore koos aega veeta.

Tammed

Kokkkuvõtteks läks mu sünnipäev ning kõik sellega kaasnev trill ja trall ikka päris ilusti. Lausa üleootuste lahedalt. Peaaegu ja põhimõtteliselt olid kõik oma kingid ise teinud, mis avaldas mulle täiega muljet, sest mind täiega liigutab see, kui keegi on minu jaoks aega veetnud ja vaeva näinud. Iga kingituse avamisega kaasnes jälle üks "WoooW" ja silmi naeratama panev ilme. Kõige lahedamad olid vist pildid. Näiteks see pilt kollase raamiga, kus on minu ja Annu pilt ning teine pilt, mis oli Tapakate poolt tehtud. Täiega vinged. Suur seinapilt Luigega oli ka üliarmas. Vaatan seda iga päev. Angelicalt sain veel lisaks ühe karbikese.. ja seal sees on rullikeeratud paberikesed. Ma nagu tõesti olen alati tahtnud endale midagi sellist ja nüüd saingi. Nii megamõnus. Ning kinkekaardi sain ka. Kinkekaardid muille meeldivad. Siis saab ise valida sobiva kraami endale. Märkmiku sain, ise kaunistatud. Suppper ja 17 muffinit Helina veel. Need olid niiiii head. :D Siis sain veel kõrvarõngad ja pärlitest ämbliku. Hihii. Ning hunnnnnnnnniku šokolaade. Kui kõik grammid kokku arvestada, siis kokku sain ma 1,2 kg :D neist paar tükki juba ära söödud, niiet üks kilo šokolaadirasva ootab mind ;) Ja Marabou šokolaadi sain ka. Mul oligi juba pikemat aega olnud selle isu ja siis Marleen oli tähelepanelik ja tõi mulle (vist Rootsi laevast) selle.
Kõik kingitused olid üliarmsad ja lahedad ja kõigile suured tänud nende eest.

500g milkat....

Üks päev mõtlesin siin just, et ma olen ikka nii kuhjaga õnnistatud, et mul on nii palju häid sõpru. Just neid, kes vaevusid minu pärast linna tulema või lihtsalt minu poole jala sisse tõstma. Kokku oli neid inimesi 11. Suuuur-suuur aitäh teile kõigile mind meeles pidamast ;)

Tegite mu 17 saabumise väga sweediks :D 

vaikselt tuleb...

... kevad !!!

Esiteks, iga hommik on aina valgemaks läinud. Kooli on kogu aeg aina mõnusam minna.
Veehunnikud tekivad ka vaikselt juba maapinnale.
Linnulaulu olen kuulnud mitu korda. Või tegelt ma ei tea ka.. linnas on veidi imelik kuulda linnuhääli.. maal oleks see normaalne olnud, aga siin paneb kahtlema, et kas tõesti olidki linnud õues, või siis hoopiski minu peas.

Täna jalutasin jälle Olli noortekale. Ja kui ma olin just parasjagu Balta juures seal kusagil pargis, avastasin ma et woow, õhtud on ka valgemaks läinud. Yeah, vanasti ma mäletan et Annuga sai valges mindud Olli ning isegi valges sealt tagasi tuldud ( nii valges, et megalahedaid ja häid pilte sai teha kohe tuhat tükki tehtud)  ja koju Läpile jõutud. Nüüd aga päris pikka aega pidin üksinda pimedas jalutama. Aga läheb jälle valgemaks. Goood.

Ja liikudes veel Olli poole edasi mõtlesin ma lahti selle, miks on talve vaja. Talve on vaja selleks, et nende kuude jooksul saaksime me lumest ära tüdineda ja hakata üha kasvava innuga suve ootama. Kui kogu aeg oleks suvi, siis kammoon, kes seda ikka nii ootaks ja sellest rõõmu tunneks :D Liiga tuim oleks siis. Aga kuna meil on ka sügis ja talv, siis selle aja jooksul jõuame jälle hakata soojasid ilmasid igatsema.


Vot need olid vist kõige targemad mõtted, mis täna kogu selle väsitava kooli ja koduse sahmerdamise juures pähe hiilisid.
Noortekas oli ka täna muidu väga khuuul. Olegi tunnistus oli vägev. Ja selle viimase poisi oma ka. Lahe ;) Ja ülistus oli ka väga eriline.

Ba Dum Tsssssss...


Headööd. 

nagu rummisai kirsiga

Mulle hakkas täna nii meeldima oma elu võrdlemine rummisaiaga peale selle söömist. Neil on lihtsalt nii palju ülekantud tähenduses sarnusi. Ning kui lisada et see rummisai oli veel kirsiga, siis ma sokutasin ka oma ellu need kirsid ja leidsin et tõesti, ega üks pirukas ja elu polegi nii erinevad. Valmimine; küpsemine; igal ühel erinev sisu; ükski pole identne. Head ja halvad asjad. Soolase ja magusa maigud. Ning lõpuks saavad mõlemad ikka siin maa peal otsa. Kuigi pirukas jätkab oma elu meie seedekulgas ja meie hing taevas, või siis põrgus.

Spontaalsed teod, käigud ja mõtted jätkuvad. Teen ikka kõike olukorrast lähtuvalt.
Jätsin täna klaveritunni ära. Lebotasin umbes pool tundi koolis koridoris pingil koos klassiõdedega. Laiskus oli nii totaalne. Lõpuks võtsin jalad ja koti selga ja marssisin jälle kesklinna poole. Liiga tavapärane teekond juba. Otsustasin minna RoccAl Maresse. Polnud seal kaua käinud. Ning vajadust paar asja osta oli ka. So.. jõudsingi sinna. Tegin hullu koondamist oma pangakontole. Passisin kalu lemmikloomapoes ja kalapoes. Uurisin nende kasvatamisest ja akvaariumitest ;)
Muidugi sain ka oma kõige tähtsamad asjad ostetud. Ja lisaks veel siis käisin ka toidupoes. Kus ma ei leidnud üles ühte asja.. toiduasja. Aga kuna ma olin päris väsinud ja ei viitsinud niisama mööda suurt Prismat ringi jooksma siis tõmbasin Helinale traati ning voala, tema juhenduste järgi leidsingi oma vajaliku kuiviku ülesse ;)

Ning ülejäänud aja suplesin jälle oma mõtetes. Rummisaia mõtetes....

Leap year

Yeah, on 1 märtsi öö. Möödunud päev oli siis 29 veebruar. Liigaasta. Ning sellest päev tagasi, 28ndal sai mul 6 kuud täis. Elatud Tallinnas. Üksinda. Iseseisvust. (Kommenteerimatud tunded) 

Vahepeal on juhtunud paljupalju imelikke asju.. minuga. Minu mõtetega, minu tegudega. 

Nädal algas küll normaalselt, kuid mind painas ikka terve päev tunne, et no miks ma pidin kooli minema... shuutamuuta. Tegin esmaspäeval pitsat. Nomnom oli. Kuigi... ma vist tegin ikka midagi selle juures valesti, sest peale seda olen ma selline... wiiirdo.

Teisipäeval oli meil suusapäev. Tättsa rõõmsalt läksin sinna. Paanikata. Isegi siis oli kõik korras, kui me jäime hiljaks Marleeniga ja me pidime poistega startima.
Siis läksin koju. Ja õppisin täiega südame ja hinge ja peaga psühholoogiat paar tundi. Päris arusaadav oli. Siis ajasin jalga punased püksid, kõige karvasema mütsi panin pähe ja sõitsin kooli.
Peale viimast Aieseci loengut tuli mul täiesti lambist tuju kohukesi osta. Trololo, jalutasingi Solarisse. Ostsin kinderit, kohukesi ja veel söödavat külmletist. Pluss šokolaadi. Elu nagu bueno.

Hakkasin siis suuna võtma kodu poole.. aga ei. Otsustasin teha vanalinnas ringe ja jalutada muudmoodi koju. Nii siis jäigi. Aga vältimaks rutiinsust, otsisin ma tänavaid, kus ma polnud varem nii palju jalutanud ja püüdsin tallata lund, kus pole jälgi. Läbi nende seikluste jõudsin ma ühte ilusassse kohta kusagil majade vahel, kus on ka tilluke vaateplats Balti jaamale. Seal polnud ma küll kunagi varem käinud, aga nüüdsest on plaan sinna veel sattuda. Jalutasin sealt trepist alla.. astmed olid nii lumised, et vahepeal komperdasin. Jalutasin mööda müüriäärt künka peal. Äärepealt oleks alla libisenud. Vaade oli kena. Jõudsin välja Toompea vaateplatsile. Seisin seal ka mõned minutid. Ja jalutasin jälle edasi. Kokku marssisin niimoodi koos muusikaga tund aega ümber Toompea. Lõpuks tuli mõistus koju ja suunasin jalad kodu poole. Aga tõesti, väga lahe oli kord eirata oma tavalist koduteed ning valida mingi täiesti teistsugune tupik. Chill.

Kolmapäev, see liigpäev liigaastas möödus.. ka väga weidralt ja kohutavalt pikalt. Keemia õpsiga oli viimane tund meil. Ja psühhos oli suur kontrolltöö. Ja ma üldse ei kartnud seda. Vot see on tase. Ma pole kunagi elus läinud KT-le vastu nii, et ma ei kardaks seda. Alati ma pabistan mingi asja pärast. Kuid nüüüd.. tuimalt.
Vedelesin oma tunnid ära. Sõitsin jälle Trummi. Viimast korda. Tegin selle ilusa ilmaga 3 ringi suusatamist ära ja jalutasin minema. Poe eest mööda jalutades tahtsin jäätist. Astusin sisse, ostsin ühe rammusa ja sõin ära. Jäätis on häää.. Eriti peale suusatamist.

Buss sõitis Üliõpilaste tee peatusest mööda. Pidin Nõmmel maha minema. Bussi oodates tekkis mõte maasikaid osta. Aga ma taun ei saanud lahtist turu ust lahti ning kui see tehti lahti, siis enam kedagi sisse ei lastud, sest sulgemise aeg oli. Niisiiis jäi üks spontaalne isu täitmata.
Kodus aga täitsin teise spontaalse isu. Kohvi. Tegin endale parajalt kange kohvi. No ja võtsin siis külmikust piima ja.. pekkiiiiii.. ilmselgelt oli see seal juba enne laagrit olnud ning enam kohvile ei kõlvanud. Piima taipasin ära visata kuid kohvi mitte. Olin oma mõtetega nii kaugel planeedil, et loopisin mõnuga mitu lusikatäit suhkrut sisse ja jõin selle musta ja kange kohvi ära. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Ma joon ainult piimaga pooleks tehtud kohvi tavaliselt. :D (Ilmselgelt olen ma ka praegu sellepärast üleval) 

Kohvi andis mulle sellise laksu, et tegin endale süüa ning siis jäin täielikus vaikuses diivanile kirjandust õppima. Kolmeks tunniks!!! nagu.. apppiiiii, kes suudaks istuda kella 19st kuni 22ni ja õppida renessansi kohta. (ma ei taju ikka mis juhtunud on) Jah, mulle meeldis seal istuda ja kirjutada ja lugeda. Millal küll see kiiks käis mis pani mind KT-deks mõnuga õppima.

Seal istudes ning vahepeal ringi vaadates tuli mul jälle üks "tore" mõte. (Eih, need vist ei saa niipea otsa). Ma tahan minna loomapoodi. Ja osta endale.... ühe sõbra. Kõige feilim on see, et tavaliselt need olevused mulle ei meeldi, aga nüüd tahaks täiega endale üht koju. Ennekõike peaksin ma vist veidi uurimustööd tegema tema kasvatamise jaoks.. loodetavasti ei kustu siis see mõtteplahvatus seniks mu peas ära.

Ja täna, tulin alles kell 00 arvutisse. Ja seda ka enda sundimisel, et näha ekooli.. (kammmoon, see pole enam küll normaalne). Uni vist hakkab vaikselt tulema juba.. parem oleks.

Ahjaa, seda tahtsin ka mainida, et võõrad inimesed on ka nendel imelikkudel päevadel olnud just kõige sõbralikumad ja paremad ja kenamad. Kõik naeratavad, teevad uksi lahti. Pakuvad abi jne jne jne.. ja just võõrad. Tavaliselt kõnnivad kõik minust nagu porilombist mööda, aga nüüd vaadatakse otsa, naeratatakse. Antakse teed autojuhtide poolt ka seal, kus pole vaja..
Samas, need tuttavad, lähedased.. nende sõbralikkuses olen ma viimastel päevadel hakanud just kahtlema.

Ei tea mis toimub. Ei taju. Liigume märtsisse. Ehk on seal midagi huvitavamat?

suvaline tädi suvalise maja suvalisest aknast suvaliselt
 sisse vaadates suvalist klaverit suvaliselt mängimas.

ilmselgelt ei suutnud otustada, kumb on kenam. Kõik on mu peas nii sassis....

Jälle vene kirik. Jälle need kaunid laternad seal.