variatsioonid

Tere, Ingrid, kuidas sul läheb ? 
Tänan küsimast. Küllaltki hästi. Väga põnev on, sest pea iga tund muudan ma oma emotsioone, et mul oleks veidigi lõbusam. 

Pühapäev oli kaunis kenakene. Täpselt 12 tundi ma olin ärkvel ja teised 12 tundi veetsin oma voodis teki all. See päev oli ka esimene kord minu linnasviibimise ajal, mil ma ei käinud kordagi väljas. Nagu for real, ma istusin terve päeva kodus. FunFun. Õppisin, mängisin pikalt klaverit, tegin süüa, koristasin, pidasin pikki telefonikõnesid, vaatasin telekat.. puhkasin. Ja kuna väga vara läheb pimedaks, siis erilist tegevusetust polnudki. Siin ja seal, kodus on alati midagi teha. Puhkasin ilusasti välja uueks nädalaks. Vend käis korra juttu ajamas ja minu sigahead Pitsut (küpsiserull, ehk kirju koer, ehk Pitsu) ka söömas. Muidu suht forever alone.. Õhtul tegin veel endale ka pool liitrit kakaod ja kõrvetasin sellega keele ära (y)

Esmaspäev.. väga vahelduv. Jalutan positiivses meeleolus kooli; satun muusika embusesse; peidan end teiste eest; siis otsin seltsi; naeran täiega; pahandan keemia tunnis ja rebin töölehe kuueks tükiks; monotsen; tunni aja pärast rõõmustame Paulaga; oleme väsinud; käime poes ja oleme häpid; istume esta järeltöös; mornitsen-põrnitsen; tunnist vabanedes kepslen; naeran; tantsin; laulan; näen sõpra kõrvaltänaval, vestleme ja ma mõtlen, et Eesti on nii lahedalt väike; olen väsinud; siis jälle olen mölapidamatu; karglen vanalinnas; jooksen bussilt koju; tantsin kodus; nutan; naeran; unistan; teibin kahetsusega keemia töölehti kokku; loen; kirjutan; õpin täiega või siis lihtsalt viskan kõik asjad tuimalt kotti... Vot tak. Raudselt jätsin ma midagi välja.. aga kas pole mitte tore ja vaheldusrikas päev ? :) 
Õnneks pole ma veel päris hull, niiet loodetavasti oli see ühepäevane maraton-hulluse-emotsioonide-vaheldus. 

Mnjaa.. linnas on elu huvitav. Pidevalt midagi uut ja huvitavat. Uued jutud, uued üritused.. 

Mis mind täna veidi ehmatas, oli see, et vanemad olid kodus otsustanud, et talvel ma maal käima ei hakka, sest mul tuisuga linnas parem soojas korteris istuda, kui trippida Läpile vanasse palkmajja ja seal passida.. no maitea.. ma kardan küll, et niiviisi hakkavad nad mind õigepea igatsema. Ja ma tahan ka oma päkapiku toodud maiustusi kätte saada. Minu maa-päkapikud ei hakanud linna kolima minu eeskujul.. aga eks näis siis.. ma ise ei viitsi enam oma elu korraldada. Andsin laupäevast alates selle ülesande Jumala kätte ja las tema korraldab ise minu elus nii, nagu kõige paremaks peab ;) 

Tegelt ma tahaksin täiega kirjutada ühe jutu valma.. mul on mõtteid, aga ma ei tea, kuidas need üheks toredaks lühijutuks kokku põimida.. aga, et seda teada saada, lahkun ma siit tänaseks. 

Ahjaa.. täna Paulaga poodi minnes avastasin, et ma näen välja nagu jõuluvana...
ainult mantel on must.. ja nägu liiga sile, muidu ehk annaksin ka jõuluvana mõõdu välja...
=)

hinge kuristikud

Mul on vahest selline tahmane ja maitsetu tunne, et täiesti suur ja sõltumatu tuimus tekib lihtsalt. 

Millest küll piisaks, et lõhkuda see müür meie vahel ???

Aasta aega tagasi, 6.nov oli üks parimaid päevi elus.. kuid nüüd, aasta aega hiljem, on kõik muutunud. 

Muutunud nii palju, et Angelica ema ei luba isegi minuga kokku saada. 

 Daah.. ma varsti tüdinen vist ise ka ära sellest, et kõik on nii muutuv siin lihtsurelike elus. 

Tahaks midagi püsivat. 

Nii lihtsalt keeruline see elu ongi.

Nika ja Alfa väljasõit

Ohjah.. ma olen jälle koju jõudnud peale neid paari päevaseid tuuritamisi. Neljapäeval jätsin siis poolikuks jutu, kus pidin minema linna, et Valeriaga kokku saada. So, meenutan siis paari mälestust neljapäeva õhtust ka. Saime legendaarses kohas, Vabaduse väljakul, kokku. Ja üllatavalt suur oli jällenägemis rõõm. Vähemalt minu pool. Vanade inimeste nägemine ja vanade mälestust meenutamine annab teadmise, et ma ikkagist elan ja mu vanas elus oli nii palju head. Ja terve see paar tunnikest, mil me linna peal jalutasime, rääkisime megalt palju. Uutest asjadest ja ka vanadest asjadest. Ning nagu hunt kusagilt metsatukast jalutas meile Viru keskuses vana klassivend Kristjan vastu. See oli nii toup, kui olla sai, sest me olime temast ennem just rääkinud.. :D Valeria oli veidi šokis vist sellest :D Igatahes, käisime üleval Viru parklas, chekkasime tuledes kesklinna siis jalutasime Solli, saime sealt õhupalle, wiiiiiiii :D ja jalutasime Vabaka kandis ja veidi vanalinnas ka. Täiega tore oli ja aeg möödus mingi väga kiirelt. Vahest suht lampi naersime ka vanade lolluste üle. Aaah... nii palju lahedat sai ikka sinuga koolis korda saadetud.. nagu treppidest alla laskmine ja meie "pilvede embuses"  ja palju-palju muud.. Like this kind of memories.

Hiljem sõitsin bussis koju.. õhtuses hallis mallis, kus rahvas on kõik vaikselt.. tusatsevad.. kannavaid musti mantleid..  ja siis oli seal bussis üks tüdruk, samuti musta mantli ja mustade pükstega, ta sulandus peaaegu sinna halli massi.. ainult, et tal oli käes suur roosa õhupall, mis muutis ta teistest erinevaks ja kirkamaks seal sombu sees. (yaya, guess who it was)

Neljapäeva öö venis veel kohutavalt pikale, sest ma jäin mingeid ulmelisi kodutöid tegema ja "Kalevalat" lugema.. aga kuna reedel on 2 essat tundi vaba, siis ma sain ikkagist toredalt puhata ja reedel ilusas karges sügishommikus kooli minna. Kool oli kuidagi tühi.. vähe rahvast. Meie klass oli ka nii poolik, kui olla annab. Tunde oli vähe.. ainult 3, wuhuu. Peale selle klaver ja siis juba koju asju pakkima. A, ei, sorry, ma ei saanudki kohe koju ju. Ma rääkisin veel pool tundi meie garderoobi tädikesega juttu. Ta rääkis mulle kooli telgitagustest ja enda elust ja siis lõpuks kallistas ka mind. Kiitis mind ning lubas direktorile edasi öelda, et Jänedalt tulevad toredad lapsed ;)
Ja peale seda sain koju pakkima mindud. Muidugi ma ei teadnud, mida kaasa võtta. Ja siis ma võtsingi magamiskoti, leboka, iPodi, kampsiku, piibli ja meigikoti. Ja see oli pmst kogu kraam :D Paar väikest lisavidinat oli veel koti põhjas.
Sõitsime Ridalasse. See asub... umm.. mingi umbes 90 km Haapsalu poole. Sõita oli lahe. Suure bussiga.. istusin vaikselt, kuulasin muusikat, jälgisin aknast linnatulesid ja autotulesid ning lõpuks jäin ma magama.
Kohale jõudes võtsime siis asjad lahti, sõime ning toimus meie õhtune koosolek. Tunnistusi oli seal, siis oli Veljo loeng. Ning hiljem oli pikk-pikk palve ja ülistus osa. See oli nagu nii megahea. Jumal oli täiega kohal. Käisin ka eestpalvel. Sain rahu ja julgust. Ja oli täiega lahe osadus.Vahepeal veidi nutsin ka, aga peale selle läksime lisannaga õue ümber maja jooksma..
Hiljem veel rääkisin oma teise grupijuhiga ja siis ta ütles, et ta on mind Alfas jälginud ja et ma olen talle täiega eeskujuks. Mul oli nagu et whaat.. kuidas saan mina olla kellelegi endast vanemale ja targemale inimesele eeskujuks. :D Kuid oma aususega ja siirusega pidin olema. Vottt see tuli mulle küll täieliku üllatusena.
...
Öösel, peale näkitsemist vaatasime filmi. "Soul surfer". Täiega hea film. Tõestisündinud loo põhjal, kus tüdruk kaotas surfates hai hammustusega käe. Aga kuna surfamine oli kogu tema elu, siis ta jätkas surfamist.. ühe käega. Ning see film räägibki tema elust. Btw, see tüdruk on ka kristlane. niiet.. täiega võimas film oli.
Lõppes mingi kahe ajal.. ma olin muidugi täiega väss juba.
Olime siis oma toakaaslastega toas. Jeeej, mul olid täiega lahedad toakaaslased. Paula, Lisanna, Roosi, Anette, veel üks Anette ja Mari. Koos sai nende paari tunni jooksul täiega räägitud ja tunnistatud ja nii. Ja siis Lisanna tahtis ka tunnistada oma loo, aga maitea.. mina jäin magama peale seda, kui ta oli katkendi oma päevikust ette lugend.. aah.. mul nii piinlik. Aga mul oli ka nii suur uni.. :)
Hommik oli mõnus.. kogu aeg, nagu reaalselt, kogu aeg kuulen, kuidas Paula laulab "Jeesus, sinu kaev ei tühjene... jne" laulu. Ja siis nad hakkasid Roosiga midagi jutustama ja peale seda, kui ma oma nime kuulsin, tõstsin ka oma peanupu ülesse ja hakkasin nende piparkooke sööma.. aah.. see oli nii feil :D Aga jepjep. lahe oli. Päevane teenistuse oli ka nii hea. Mul tuli palvetamise ajal üks pilt silmade ette. Ja ma nüüd proovin täiega elada selle järgi. :)
Ära sõita oli kuidagi kurb.. nii vähe sai seal oldud.. See oli nii kaunis koht. Väike palvemajakene keset põlde... Yay, põldude kõrval sai pilte ka tehtud täiega.
Ning buss jäi kinni keset muru. Siis kõik lükkasid bussi.. Ja suured mustad poriaugud olid maas.. Aga välja saime. ;)

Kodus oli kuidagi liiga vaikne olla.. vaatasin telekat, käisin poes ja tegin endale küpsiserulli. Ja kartuleid hapukapsa ja lihaga.. Perenaise geenid lõid jälle välja vist :)

jajajajajajja.. ma. igatsen täiega oma ema. Tahaks et ta oleks siin. Siin korteris ja teeks mulle kalli. Oh.. I love you, mom !!!

Ja nüüd siis sliipima ka. Btw, homme on üle pikapikapikapikapika aja see päev, kus ma ei pea mitte kuhugi minema: niiet ma võin kasvõi terve päev magada.. mwahaha :D

5,697,958,670

Mina sain teada, et mina olen maailmas 5,697,958,670-s inimene.
No see arv pole täpipealt õige, kuid vähemalt midagi sinna kanti. :)

Kiired möödunud päevad
Esmaspäeval oli halloween, teisipäeval oli pühakutepäev ja kolmapäeval oli hingedepäev. Täna on .. neljapäev.
Halloweenist ma osa ei võtnud. Nägin ainult korra vanalinnas jalutades lapsi, kes olid ennast tontideks riietanud.. teisipäeval olin peale kooli linna peal ja siis tädi juures. Kolmapäev oli rahulik. Polnud küll kusagil hingi märgata.. v.a. minu hing, mis veidi märatses õhtul..  Kolmapäeval oli kodukas ka. Seekord siis veidi teistmoodi. Saime kokku Virus, liikusime linnahalli katusele, tegime piktsöörseid (kui aru ei saa, loe: pilte). Täiega kena oli olla pimedal ajal seal. Üks helikopter tõusis lendu ja laevad sõitsid kaugel. Ning linnatuled olid nii vaimustavalt kaunid. Ja üldse väga-väga-väga vinge oli olla. Peale seda läksime pubisse friikaid sööma ja chillasime seal. =)

Koooooooooolis läheb lahedalt
Nädal on alanud positiivsete hinnetega. Olen tuupinud ka korralikult. Ning millegipärast on viimasel ajal just õppimine saanud selliseks heaks ajaks, mil ma saan end tavamõtetelt ümber lülitada raskematele teemadele. Teemadele, mille jaoks pean kasutama kogu oma aju mahtu ja ei saa vahepeal unistada. Täna pandi ka mate kursuse hinne välja. Sain ilusa 4. Sügisel arvasin küll, et kindlasti see keskkooli matemaatika on raske ja ei hakanud väga pingutama alguses, sest mata on mul alati raske olnud, kuid oleks ehk pidanud. Oleks ehk 5 ära tulnudki.. Ja kuna ma täna tunnis juba teadsin enda hinnet, siis oih, magasin täna pool mata tundi maha.. Tundides on nii tore magada. Ning ümberringi olev sumin lihtsalt uinutab.
Ma leidsin ka enda peast ühe kliki. Asi selles, et need tunnid, mis mulle alguses tundusid head ja huvitavad, siis neid ma nüüd ma just veidi põlgan. Ning mis tundide vastu oli mul alguses mingi tõrge, on nüüd lahedateks muutunud. Kas pole mitte keerukas mõttelaad mul..
Täna käisime klassiga peale tunde Koplis. Sinna sõit võttis nii meeletult aega.. Käisime lastekodus/turvakodus. Kuigi meile lapsi ei näidatud ja ruume ning pidime leppima ainult jutuga, siis oli see ikkagist hariv ja tore käik. Ning nüüd ma saan öelda ka, et ma olen Koplis käinud.

At now
Väsinuna jõudsin koju. Tegin endale süüa. Tulin ja kirjutan blogi ning kohe hakkan end sättima. Saan Vabakal Valeriaga kokku. Ma isegi ei kujuta praegu ette, mida ootada või mida me tegema hakkame.. aga kindlasti tuleb lahe õhtune chill ;)

mahajäetud ?

Esimene kütusepaak on otsas. Peaksin lendama teise järgi, kuid mu hingelind on must. Must ei ole masenduse värv. Must on kõiksus- selles on peidus kõik olemasolevad ja olematud värvid. Samuti on mustas tujus olemas kõik olemasolevad ja olematud tunded. Tunnetel pole piire. 

Hommikuti jalutan bussile, näen kuidas bussis noored jätavad kallistustega hüvasti ja lähevad oma teed. Jalutan kooli poole ning näen, kuidas vanemad toovad oma võsukesi kooli. Ja mitte ainult lapsi, ka vanemaid õpilasi.  Koolis räägivad kõik oma emadest. Räägivad, kuidas nad saavad jännijäänud kodutöödega vanematelt nõu küsida. Räägivad kaaslastest, kellega nad saavad peale tunde kokku. Jalutan koju, näen naeratavat Vilja Savisaar-Toomastit koos mehega ümbert kinni jalutamas. Möödun sõbrannadest, kes koos naeravad südamest. Sõidan bussis, kus minu lähedal olevad inimesed räägivad vahvatest sündmustest, mälestustest.
Ja kõigi nende asjade keskel olen mina ainult oma muusikaga. Jalutan üksi. Mind ei too keegi kooli. Keegi isegi ei saa pakkuda võimalust kooli tuua mind. Mul pole vanemaid kodus, kes saaksid mind aidata kodutöödega. Mul pole kaaslasi, kellega peale tunde kokku saada. Mul pole sõbrannat, kellega koos päeva feilide üle naerda. Mul pole õlga, kelle peal nutta. Mul on ainult mina ise, muusika ja Jumal.

Mida kõrgemalt seisame, seda tagasihoidlikumalt peaksime käituma

Jälle on kätte jõudnud tund, kus ma võtan oma blogikasti lahti ja üritan oma päeva jooksul kogunenud mõtted ja tegemised kirja saada. Täna oli neid kohe eriliselt palju, aga enamus neist on jälle saja tuule poole laiali mõeldud.

Tervis on kehva. Suht. Tunnen iga päevaga ennast aina nõrgemana. Pea käib pidevalt ringi. Ja mitte ei käi ainult ringi, vaid valutab ka. Tavaliselt see tuleb ja siis 10-30 minutiga läheb mööda, niiet valuvaigistitega pole olnud mõtet ennast liialt tuimestada. Seesmine toidupank mängib tsirkust ja on tunne nagu pidevalt tahaks oksendada.. (jaa, ma tean, olen nii iuu, aga just nii ma tunnengi end. Olen lihtsalt aus) Kurk ka ei taha vahest häält teha, aga õnneks/kahjuks ma kirjutangi rohkem kui suhtlen häälega. Siis ei pea koguaeg oma häält kulutama.

Aga tänasega algas siis teine veerand. Ja kui enamus õpilastel on uus valge leht ees, siis mul jooksevad hinded edasi. Kuigi minu esimene hinne pannakse välja juba reedel, matas siis sedapuhku. Nüüd paar päeva jooksmist ja parandamist, siis ehk tuleb sealt midagi ilusat ka.
Muidu algas veerand mitte kõige lahedamalt. Eeldasin vist liialt, et kõik on puhanud ja toredad, aga selle asemel võeti ette kohe esimese veerandi viimaste päevade mustad tööd ning hakati tõsiselt neid kritiseerima. Auhinna tuju langetamises annaks esta õpetajale. Tema suutis kohe väga tugevalt meile selgeks teha, et me oleme mõtlemispuudega ja kirjaoskamatud ning meil on vaja väääääga palju tööd teha, et kunagi lõpueksamitel läbi saada. Funfunfun. Ei tea nüüd, kas ta mõtles seda kõike tõsiselt või oli see mingit moodi šokiteraapia, et me pingutaksime rohkem ja et õpetajal oleks teinekord parem tuju meie kirjandeid lugedes.

Esimeses tunnis, füsas.
Vektorid-Viktorid rulez

Peale koolipäeva jalutasime Marleeniga Virru, ma ostsin jäätist ja sõitsin koju. Näksisin puuvilju ja siis keerasin magama ära. Ärkasin ja ehmatasin, et nii pime on. Vaatasin kella, et veenduda, et ma alfat pole maha maganud ja kell oli alles viis õhtul. Ning õues oli nii pime juba.. urhgh..
Ajasin une ja padjaka minema ning sõitsin Olli poole. Bussi oodates avastasin ma jubemõnusa laulu enda iPodist, mida oli läbi Balta jalutades täiesti põhjas niii hea kuulata. Siis ma veel veidi vehkisin kätega ja peaga ja kui ma olin nii mitu korda selle laulu läbi kuulanud, jõudsin Olevistesse ja digimuutusin normaalseks inimeseks tagasi.
Alfal oli püha vaimu teema. Hariv. Tekitas täiega suure soovi jälle püha vaimuga täituda.
Peale alfat läks mul veidi tuju alla. Kodus oli ka raske emaga rääkides ja siis ma valasin jälle paar pisarat, kuigi tegelikult olen ma oma asjadega ja eluga väga rahul.
 Mul on praegu isegi palju pisiasju, mille üle õnnelik olla. Kasvõi näiteks see, et mul olid täna juuksed nii kenasti väikeste lokikestega ja puhevil. Või siis see, et mul on viimasel ajal olnud nii kenad unenäod. Nagu täna päeval, kui mu ühes unenäos olid segamini paisatud mitmed head asjad. Näiteks oli seal: Jäneda; vanad klassikaaslased; hamburgerid; Jäneda kooli õppalajuhataja Ü.Oru; autod; LG koridor; R.; pahanduste  tegemine; kellegi eest põgenemine. Ning mu kena unenägu lõppeski sellega, kui me jooksime käest kinni mööda LG koridori ja Ü.Oru keelas meid ja tegi ka mingi megalaheda nalja, mille naeratus oli mul ka ärgates suul. Tegelt ma kardan, et te ei saanud nüüd küll eriti midagi aru, kuid vähemalt te mõistate, et ma tunnen ka oma unenägude üle head meelt.
Ning paljude väiksemategi pisiasjade üle. Näiteks selle üle, et ma pole enam kaua aega kellegi peale solvunud olnud. Ma võin lihtsalt veidi vait olla ja asja veidi seedida, kuid siis on ka jällegist kõik korras.

Mul oli õppimise ajaks vaja veidi innustust.
Ning panin endale dp, mis muide täiega aitas mul matele keskenduda
=) 

 Yeah..that´s all..