Las kallab.

Jah, enam pole vahet, mida kallab. Kas on see siis kommid taevast või ketšup või vastikud märkused või mõni hea sõna või paberilehed või puulehed või sitt mida koguaeg mulle krae vahele tuleb või siis hoopiski vihm nagu täna.

Ja täna ka tuli lõpuks ometi vihma. Ja minuarvates oli see nagu märk. Mille kohta märk, selle ma jätaks mainimata. Aga märk. Märk, märk märk.. nagu märklaud.. minu pihta. -.-

Okei. tegelt räägin siis tänasest.

Vihma sadas (no ma ei saa seda mainimata jätta) ja kooli oli väga rets sõita. Tahtsin rattaga minna. Ei tahtnud emaga minna. Ja spetsiaalselt sellepärast, et ma saaksin rattaga minna, läksin ma veidi varem. Pool kümme, kuigi koolis algas konsuldatsioon alles kell 10.

Läksin rattaga. Eemalt kaugelt müristas. Sõitsin sõitsin, lootes et ei juhtu midagi. Umbes poole tee peal hakkas tibutama. Siis lisasin kondiauru ja väntasin veel kiiremini neid pedaale, et saaks armsa vihmapilvekese alt välja. Ja ei hakanudki sadama. WOHOO. Sõitsin veel ja juba müristas ligemal. Siis veel ligemal ja lõpuks müristas juba peaaegu pea kohal. Kui Jänedale juba päris ligidal olin, no või siis juba peaaegu Jänedal olin, lõi eemal ka välku. Karjusin "No Wayy" ja siis kimasin nii kuidas suutsin kooli juurde. Praegu muidugi kahetsen. Oleks võinud asja rahulikult võtta ja lasta kõikidel ilmastikuoludel mu enda embusesse võtta. Kuid see on see tagantjärele

tarkus. Kui olin juba kooli juures. Ehk siis autoparklas, vot siis hakkas tulema ja tulema ja tulema seda padukat. Aga kui padukas jõudis kätte, oli mu ratas juba seina ääres ja ise jooksin koolimajja sisse.

Bio konsuldatsioon oli suht edukas. Tegime töölehti ja arutasime värki ja eksameid ja õpetaja andis nõu meile ja see 70 minutit seal möödus kiirelt. Siis veel viimased õpikud tagastada ja juba koju. Siis ilma vihmata...

Kodu on see turvapaik. Kõige parem koht. Kuid varsti on mul uus kodu.. varsti seda vaatama. Olen täiega exited, et saan seda näha, sest siis tekib juba ettekujutlus mul ja saan ka mõelda mida kõike ma enda uude koju vanast kaasa võtan. Asukoht pidi ka super olema. Aga teid see ei huvita.

Omas kodus ma vaatasin Superstaari kordust. Suht põnev oli. "Closer to the edge" laulu ajal

laulsin koos Artjommiga kaasa. Kuigi .. Ta peaks veel palju selleks harjutama. AGA selle esituse,

minuarvates, kõige paremad kohad olid need trummikohad. Ma lihtsalt panin nendel hetkedel läpaka eemale ja lasin puldist volüümi juurde, sest mulle nii meeldisid need trummikohad. Väga efektsed olid. Ausalt.

Reklaamipaus oli ka lahe. Nii meeldis mulle. Eriti see Nestle Cini Minis reklaam. Tekitas kohe krõbuski isu. Ja need väikesed krõbuskapoisid seal. Armsad.

Aga ma lõpetan oma värdja postituse. nüüd.

Niiet, elage oma elu edasi ja las kallab. Nii vihma kui raevu.

viha

Ei, ikkagist pole kõik nii nagu ma lootsin. Argh.. nõme.

Olen viimase.. kuu aja jooksul.. leidnud tõestust faktile, et inimesed tüdinevad asjadest kiiresti ära ja otsivad vaheldust. Vaheldust sõprusele ja vaheldust asjadele.

Muudame oma toa kujundust, otsime endale uusi sõpru ja vanad jätame mälestusteraamatusse, otsime uusi iseloomujooni, soovime vaheldust oma igapäevaellu, tüdineme kõigest kiiresti. ON ju nii ?? Või kui see teie arvates pole, siis palun muutke seda. Sest võibolla kõik pole nii püsimatud ja nii vaheldust otsivad. Mõnele meeldivad just pikad suhted. Sõbrad kes on sul pool elu. Mitte ainult aasta.

Aitäh.

( Kuigi ega keegi ju sellele niikuinii ei mõtle -.- )

TEUK 79

Eile oli pühapäev. Pühapäevad on head päevad. Sest seal on palju rõõmu ja hea tunne on sees. Isegi kui seda head tunnet alguses pole, nagu mul eile hommikul, siis see tuleb.

Nii nagu mainisn, siis hommik algas segaselt. Ma ei leidnud endale riideid, mida selga panna, sest oli ju eile meie koguduse 79 aastapäev. Paljude külalistega. Ja siis ma olin nii aaaaaargghhhh, et mida selga panna. Aga kuna tuli kiirustada, siis ma jooksin ema juurde ja küsisin tema käest nõu. Ta muidugi eriti ei viitsinud selle pisipobleemiga tegeleda, aga lõpuks ta ütles, et aa pane see kleit. Siis saingi ühe mure lahendatud. Aga teine mure. Juuksed. Nendega oli ka selline jama, et mine pekki. :D Mul on neid nii palju ja siiis ma katsetasin neid mingeid keerulokke ja siis kui ma need lahti kammisin siis oli lisaks mu enda lokkidele veel suurem kahupea peas. Ja oi kui tige ma siis olin. Sest ma ei osanud midagi tarka nendega peale hakata. Ja see ajas mu suht keema. Ja selle jama tõttu ei jõudnud ma ka süüa. Ning äraminnes olin tusane. Võtsime Annu ka peale. Ja Tapaleeeeee!!!!!!!!!!

Majas aitasime veits võileibu vorpida. Määrisime, tükeldasime, segasime. Ja siiis Grossi juua ostma. Sai mõnusalt veel ilusalongi trepi peal juttu ajada.

Koosolek oli ka hea. Ülistus oli ka mega. Me ÜG on ikka tegija. Veidi enne koosoleku lõppu pidime jälle üle tee asuvasse majja minema, et seal aidata toite välja tõsta. Veidike abistamist teeb ju endal ka tuju rõõmsamaks. Ja et kiiremini liikuda ja mugavamalt ka, sellepärast viskasin oma kingad jalast minema ema eeskujul. Ja siis lasin seal palju jalu ringi. Nii mõnna oli.

Seal majas ja ka hoovis chilläksisime suht paar tunnikest. Rääkisime veel juttu. Poisid ka vahepeal tulid meie juurde. Ja siis lahkusid teatades, et lähevad palli mängima. Meil oli et ooodake, me tuleme ka. Ja siis viis Aleks meid oma uue autoga Kivisildade juurde.

Kivisildade juures ei hakka ka mitte kunagi igav. Seal oli juba rahvast ja chilli. Me ka alguses istusime niisama päikeses, kuid siis kutsuti ka meid kõksima. Võtsime ringi ja harjutasime ülevalt kõksimist. Suht naljakas oli. Päike küll küttis ja paistis nõmedalt silma, kuid saime hakkama. Pärast kui seltskond laiali valgus, istusime veel. JA siis algas veesõda. Aaah.. :D see oli naljakas. Ma võtsin kastekannu ja pritsisin Aleksi täis. Muidugi polnud see sõda ainult meie vahel. Seal said kõik pmst märjaks. :D aah.. ja pärast märgadena sõitsime jälle Sassi autoga noortekamajja. Seal oli juba kõik ära koristatud ja algas noortekas.

Alguses ajasime juttu, siis sõime arbuusi ära. Arbuus oli muidugi megasuur. Aga järele ei jäänud midagi. :D Siis ajasime veel laagri juttu. Panime kuupäevad paika. Peaaegu on ka koht olemas. Ja jaotati tööd ära. Meie Angelicaga peame mõtlema auhinnad mängudele ja siis ka 3 lõkkeõhtu kava ja tegevuse. Suht koom. Mul pole õrna aimugi kuidas me nendega hakkama saame :D

Siis palvetasime ka. Ja veel veidi. Ning siis kavatsesime õue minna mängima.

Mihkel tõi kodust freesbee ja jalkapalli. Ja siis jälle ringi kõik ning kõksisime ringis jalkat. Ning samal ajal ka mängisime lendava taldrikuga. Vahepeal pidi küll ette vaatama, sest võis juhtuda et jalgadesse saad palliga ja taldrikuga saad näkku või kõhtu :D Aga väga koom oli vaadata kuidas kahte mängu mängitakse korraga. :D

Siis tehti ettpanek jalkat mängida. Johan määras kapteniteks minu ja Kristi. Minu võistkonnas oli peale minu veel Sass, Mihkel, Maarja ja Angelica. MEGALAHE mäng oli. Nii kaua pole saanud nii head jalgpalli mängida. Ja ma lõin lausa kaks väravat!!! mis sellest, et ma olin heleroheka kleidiga, valge booleroga ja palja jalu :D aww, see lihtsalt oli nii mega. Muidugi mul nüüd paar varbaküünt valutavad, sest põrutasin palli ikka täiega :D Või noh, üritasin täie rauaga lüüa :D

Veidi jalkat, aah kuidas jalka on mulle meeldima hakanud. Eriti meie Tapakatega mängida. Nii awesome :D ja mu tiim oli ka supper. Aga jah.. siis muudeti veidi koosseise, sest me olime liiga tugevad ˇˇ

Ja ma sattusin uude tiimi, kus kapteniks oli Sass. Ja mina olin siis väravas. wuhuu. tegelt mulle ei meeldi üldse väravas olla.. sest saan palliga pihta või siis lasen värava sisse -.-

Aga lahe oli ikkagist. Pall vahepeal lendas ka veel kõrgele puu okstesse ja siis Sass ronis sellele järgi. Kõrgele. Kõik mingi all jõllitasid ja karjusid, et ära alla kuku või raputa nüüd oksi :D haha

Lõpuks saime palli tagasi ja Sasssi ka tervelt.

Veidi tõmbus ilm pimedamaks ja tuulisemaks, aga sellest polnud viga. Saime hakkama.

Sass tahtis meid ka eile ära viia. Ja nii oligi. Käisime viisime Angelica Jänedale maja juurde ära ja siis ma veel näitasin, kus mu kool on. Ning nad tahtsid ligemalt ka näha (mul ju laupäev lõpetamine) ning siis sõitsime veel kooli juurde. Kooli eest läbi ja siis alles Läpi poole tagasi. Kooli ees muidugi nägin Tuultepesa poisse. Ka kaio koos nendega toksis korvi. Suht muhe oli. Nad vaatasid küll nagu *wtf-sa-sõidad-kooli-ees-mingite-sõpradega*

Aga see selleks

Siis Läpi peatus. Ja mina lahkusin nende meeldivast seltskonnast. (Autos olid veel Johanna ja Kristi ) ;)

Kodu sain 22.30 aeg umbes. Ja siis oma mustimusti jalgu pesema. Olin ju ikkagist 9 tundi paljajalu ringi chillind.

Aga üleprahi päev oli see 12. juuni =)

=)

piktsöörs about me.

Angelica oskab ilusaid pilte teha. Väga ilusaid. Väga-väga ilusaid. Tema suudab mindki pildil kenamaks võluda. Ning muidugi Tuta karjumisoskus. Tema karjus mulle, mis poosi ma võtma peaksin. Koos nende väga hästi toimivale koostööle ongi sündinud need kaunid pildid, mis tehti eelmise nädala reedel. 3. juunil. Ainult viimane pilt pole nende tehtud. See üldse mitu mitu nädalat tagasi ühe teise inimese jäädvustatud.

Aga need pildid siin.. need on vist suuremalt osalt sellised emotsiooni-väljendus pildid. Ja mõned niisama.. erinevate valguste ja tehnikatega ja poosidega proovid. Mulle endale meeldivad kõik, sellepärast need ka siin on.

Ja need pruunikamad töötlused, need on Maarja tehtud. V.A ühel see punane kiri, see on minu mõeldud ja pandud sinna juurde (sry, vajas mainimist)

Oooh... tegelt tahaks iga pildi kohta kirjutada veel selle pildi pealkirja minu nägemuses ja räägiks veel iga pildi kohta midagi juurde, aga ma vist ei jõuaks ja lõpuks läheks mu jutt ka lohisevaks.

Ning muidugi olete te minu lobas tüdinenud. Seega vaadake pilte, kus ma vaikin.

Enjoy !!!

PS. Loodan, et pole palju =)




































Lahedad olete, kes te lõppu jõudsite ja kõik korralikult läbi vaatasite.

Ning kui te vaatasite need korralikult läbi, siis nüüdseks peaks teil kindlasti olema kohale jõudnud, et Angelica Tiik on super fotograaf.

Aitäh Sulle !

mõh ?

Vahel tõesti tunned end üksikuna ja siis mõtled, et kellele sa siis tegelikult vajalik oled ?

Mõnikord ma nii tahaks teistsugune olla. Tahaks olla selline, kellega kõigil on hea olla. Ja et inimesed meenutaksid silm pisaras neid hetki millal me saime koos olla. Sest see aeg on ju meil siin nii lühike. Kuid ometi ikkagist ei väärtustata seda.

Ja kuidas ma tahaks, et inimesed mõistaksid mind. Et ma ju ei mõtle alati kõike halvaga, kuigi see võib nii tunduda. Ja et ma pole alati kade. Ma olen teie üle rõõmus. Olen sinu üle ikkagist rõõmus, kuigi see ei või nii välja paista. Ma ise kipun küll arvama, et ma pole ju nii paha. Kuid äkki arvab seda mu ego ja minust on saanud ainult üks suur pahatahtlik tünn, kes tuimalt tatsub ühe koha peal ja jääb teistele ette...

Aga ma ei oska ennast muud moodi väljendada. Ma lihtsalt tahangi muutuda. Et ma poleks mitte mingi tavaline või tühine Ingrid, või Inksu või Inga või kes iganes veel. Et ma oleks kellegi jaoks eriline. Ja et ka minuga oleks võimalik koos veeta mõnusalt ja healt aega.. kuigi viimasel ajal pole seda olnud ja ma aina rohkem ja rohkem vajun alla.. Teiste jalge alla. Ning minu erilisus kaob mineviku varjudesse.

10.juuni 2011

20:40

teine exam

Ilmselgelt oli täna raske päev. Aga ma proovin hakkama saada. Alati olen saanud. Saan ka täna. Ja edaspidi.

Olgu, see sissejuhatav lause pole just ehk kõige õigem tänase päeva kohta, aga küll jõuan järgemööda kõik südamelt ära saada.

Uni oli imelik. Kogu meie perel. Ema nägi unes, et meil oli eksam. Ja kui tuli n.ö vahetund, siis pandi meid kõiki ratastoolidesse, et me ei saaks üksteisega rääkida.. Ka mina ise nägin toolidega seonduvat unenägu. Nimelt trippisin Tapal ringi.. tooliga.. Asi nägi siis välja sedamoodi, et ma istusin tooli peal. Sellised toolid nagu meil klassides on. Ja siis ma istusin seal peal ja hoidsin kätega äärtest kinni. Ning edasi liikusin hüpeldes. Väga feil, aga ma tõstsin enda oma käte jõul tooliga ülesse ja siis hüplesin meetri võrra edasi.. vahepeal ma ei jõudnud hüpelda ja siis võtsin oma tooli kätte ja liikusin jalutades edasi.. aga jah.. nii ma trippisin Tapa linna vahel ringi. Johanna ja Ruti ja Kristi chillisid ka vahepeal minuga, aga kui ma hakkasin neid koju saatma, siis nad jalutasid eest ära, sest mina liikusin aeglaselt. Nagu tigu. Johanna küll veidi rääkis minuga. Ajasime jälle poistejutte ja nii... aga siis oli ka tema kadunud.

Ja uni lõppes väga järsku. Äkitselt lihtsalt lõigati see katki. Ning siis saabus koju reaalsus. Täna on ju mata eksam. Lahe. Nüüd jätan ma paar tundi vahele ja kirjutan juba edasi sealt, kui ma avasin kooli ukse.

Sisse astusin oma kalli emaga. Jah, läksin emaga eksamile. Võite ise spekuleerida, miks ta mul kaasas oli.. aga igatahes, siiis oli seal väike ootamine. Täpsustades, Sandri ootamine. Ja kui Sanderpoiss oli ka kohale jõudnud, siis kamandas minu ema kõik õue ja pildile. Jeah. Pildile. Ja see oli eriline pilt. Esiteks) see läheb õpetaja kingituse peale; teiseks) see on esimene kord, kui kõik meie klassi omad on koos pildil ja kolmandaks) tavaliselt läheb Indreku pildile ajamiseks ja kõikide lollide nägude ära hoidmiseks 15 minutit, aga nüüd saime hakkama 1. minutiga. Või umbes nii.. Mul on tubli ema :) [ema oli lihtsalt asja organiseerija]

Siis läksime kõik sissse. Ja klassi. Ja oi, kuidas mu käed värisesid. Täiega hull värk oli no. Pabin oli sees. Ja kui tegema hakkasime, siis oli küll et mine metsa, sest jah.. suht tuimalt istusin seal. Ei osanud esimest, läksin üle. Ei osanud hästi ka teist, läksin üle. Tegin kolmanda ära. Veel teisi ja tulin siis vahepeal esimese ja teise juurde tagasi ja nii ma tegin ühest ja teisest vahepeal. Ja siis neid lisaülesandeid jälle ja siis vaatasin jälle kergemaid, et ehk tuli midagi meelde. Ja niii ma vaikselt pusides tegin kõikidest midagigi. Mõnda kohta panin lihtsalt nii palju kui ma teadsin.

Istusin kõik kolm tundi ära. Ja täiesti täpselt ka veel. Tulin viimasena välja.

JA siis olin OI kui rõõmus. Et sain lõpuks selle jama kaelast ära. Muidugi ma polnud kindel, kas ma läbi sain, aga muidu jep. Olin rõõmus ja südames oli rahu. Kuigi.. kui ma oma punkte lugesin, siis vaatasin ka, et kas jääb kolme piire või ei jää. Aga ma millegipärast ei muretsenud selle pärast. Lihtsalt olin õnnelik, et see läbi on.

Jalutasin vaikselt poe juurde, rääkisin samal ajal Annuga telefonis. Ta oli juba rongis ja sõitis Tallinna poole.. noortekale.. kadestasin teda.

Empskar tuli mulle järgi. Rääkisin talle, et ma saan kahe. Või siis kolme.

Ja kodus läpparist vaatasin vastused üle, aga ma ikka ei teadnud mis ma siis sain.

Siis emaga sõitu. Tapalt läbi, käisime seal veits poodides ja Rakverre. Sain endale lõpukingad. Ilusad mustad. 7 cm kontsaga. =) Ja sain endale niiii nunnud kõrvarõngad. Kollased.. rombi kujuga.. Tõsiselt nunnud :D Ja sukapüksikud sain ka. Hästi lahedad. Kaks paari. Ühed on sellised.. litrikestega. Ja teised tavalised. Litrikestega mulle meeldivad. Panen need lõpetamisel jalga :))))

Emme sai ka lõpetamiseks mõned asjad ja paps ka. Ning paps sai ka väga laheda lipsu. Nagu kohe kui ma seda nägin, karjusin ma emmele, et ta peab selle issile ostma. Sest see läheb nii hästi mu kleidiga kokku. Ja see sobib issi pintsakuga ka nagu belissimo. Selline väikeste lillade ruudukestega.. wii... JA üldse. Ma avastasin, et mind täiega tõmbavad lipsud. Nagu sajaga meeldivad mulle. Aahh.. kui ma oleks poiss, siis mul vist oleks lipsukoguja/lipsuhull/llipsufanaatik/lipsukandja. Nagu hetkel on vööde ja kõrvarõngastega. Vöösid on mul mingi 40 ringis ja kõrvarõngaid umbes samapalju.. kui mitte rohkem.. (pole kaua aega lugemist teinud...)

Igatahes, saime kõik vajaliku ostetud. Ainult et.. ee.. kas kellegil oleks rinnapatju ? Nagu.. ma ei saa rinnahoidjatega olla. Aga mul oleks vaja kas siis neid isekinnituvaid või siis midagi sellist mis saan sinna toppida.. Igatahes, kui keegi teab kus ma saaksin nädala aja jooksul nüüd kiiresti neid või siis on laenata.. *naerab* siis kommentaarige, sest ma ei taha ka, et mul midagi välja paistaks või midagi välja ei paistaks.... Noh, loodan, et abi saabub. Mul õnneks siin kerge kuulutada sellist asja, poisid ju ei loe mu blogi. Või.. ?

Okei. Jätan siis sealt kui olime ehetepoes ja siis õpetaja helistas ja küsis, et kas ma ei tulegi kooli oma hinde järele. Ma ütlesin, et olen Rakveres ja siis ta ütles, et tagasitulles tule läbi. Sest tema ekooli täna neid ei pane. No fain. Hakkasime siis liiikuma. Ja tagasiteel olid meil huvitavad jututeemad autus. Rääkisime emaga suhetest pool teed. Nagu kellele kes meeldib ja üldse sellist teemat (tavaliselt ei räägi me sellistest asjadest) ja siis teine pool teed rääkisime mata eksamist.. ja hindest. Mõtlesime juba, et millal parandama lähen ja kõik. Sest ma nii kartsin kahte saada.. Aga siis läksin kooli. Õpetaja näitas tööd. Minu vigu. Ja siis ütles, " aga see 4 on sul väga tugev 4" Siis mul oli nagu say whaaat ? Ma sain mata nelja. :D

awesome. Sest mu mata on nõrk. Aga ma olen tänulik ja õnnelik. Palved aitasid ikka järelikult =) Thanks, God !

Ja sellega see ka lõppeb.

Olge tublid.

I love you, *****

tere

Tre. Pole vist kaua näinud.. kirjutanud..

Seda on selles näha, et inimesed otsivad mind juba taga. Räägivad, et mind pole näha olnud ei facebookis, msnis kui ka blogis..

Tõesti vist on matemaatika ja muud asjad võtnud nii mu energia ära, et seda ei jätku enam kuhugi mujale.

Kuigi energiat peaks mul ju olema, sest söön sibula võileibu.. (njomnjom). (kuigi ma tean, et mõni vihkab sibulat. Sorry)

Õues olen proovinud ka olla, kuigi tahaks seal rohkem olla. Õues on nii lahe ja ilus. Ja soee.. Tahaks terve päeva chillida kusagil. Kas siis linnas või Jänedal või kusagil mujal..

Aga õues on minul juba palju õitsevaid maasikaid.. Kujutlegem, kui kõik need valged õied saavad kord maasikateks.. nii palju maasikaid.. MMM...

Homme on mata eksam... siis on kõige hullem läbi ja jääb ainult bio veel. See muidugi nõuab suurt tuupimist jälle, sest materjali on palju. Aga saame hakkama. Eks siis tuleb see mis tulema peab.

Muidu üldiselt on olnud suht rahulik aeg.. sõnad mis kirjeldavad mu praegust olukorda oleks sellised: :

• Lähedusepuudus
• Emotsioonikriis
• Eksamipinge
• Mõtlikkus

Aga muidu.. ma siis .. õppima.

Fb ja Lucy on niigi mu pea juba sassi ajanud... soo. Bye.

PS. Nüüd üritan ikka sees olla :)