Stillhet

Maailmas on palju imelisi inimesi. Väga palju. Oma lühikese eluperioodi ajal kohtume me neist ainult osadega. Paljude puhul me ei mõistagi, et nad on nii huvitavad inimesed. Vähe on neid, kes jäävadki meie ellu, kuid raskem ongi hoida neid enda lähedal. Sellest hoolimata on mõned sellised, kes tulevad ja lähevad. Nad lihtsalt jooksevad su elust läbi, andes uusi värve, mõtteid, elujõudu. Siin olles olen ma kohanud nii paljusid huvitavaid persoone. Ning ma tean, et see on enamasti ainult ühekordne kohtumine nendega... vähemalt maa peal olles.

Läbi selle olen ma hakanud mõistma, et taganutmise asemel saan ma olla tänulik, et minu tee on viinud kokku selliste inimestega. Siin olemise ajal olen ma saanud endale uue vaimuliku perekonna. Sisters and brothers from another mother.

Miks ma sellest räägin, on see, et sellel nädalal lahkuvad umbes pooled meie seast. Osad on juba lahkunud ning mõned alles pakivad asju.

Esmaspäeval lahkusid saksa tüdrukud, teisipäeva hommikul armsad slovakid (neid igatsen küll meeletult), kolmapäeval üks tore saksa mees, kes tuli mulle rongi vastu ning aitas mul alguses kohaneda siinse eluga. Reedel lahkub naine, kes on meile saanud nagu emaks ning järgmine nädal veel inimesi. Alguses olin ma šokis veidi, aga mulle seletatati, et uued inimesed tulevad peale. Selge pilt.

Enne lahkumisi jõudsime aga palju põnevat koos teha.

Üks lahedamaid asju oli kindlasti tähtede vaatamine. Ootasime kuni taevas pime ning siis läksime neljakesti üles korvpalliplatsile, mis on veidi kõrgem koht. Heitsime tekkide peale pikali nagu silgud reas ning jõllitasime taevast. See oli nagu wow. Väga palju neid polnud, aga kui täht langes, siis olime nagu aaahh.. „Did you see, there!!“ Rääkisime octopusidest, astronautidest, sellest kuidas nii paljudes riikides näevad inimesed samu tähti, ja kassidest. Fun moment oligi, kui lamasime seal ning äkki miski liikus vastu jalga. Pussy ehmatas meid päris korralikult :) Mingi hetk jäime kolmekesti ning mõtlesime, et okei, kui kell saab 1.00, siis lähme meie ka ära. Vahepeal tulid aga pilved ning me olime nagu „nooooooooo!!!!!!!!!“ Oma tarkuse ja veidrusega hakkasime siis puhuma kolmekesti ning hämmastav, kella 1-ks olidki pilved taganenud. Me olime nagu thank God, see toimiski. Ütlesime vaikselt, et Jumal hoiab neid senikauaks eemale, kuni me ära läheme. Mõtlesime, et Ta võiks ka vimase tähe ka anda ja kõva häälega ütlesime „God, please give us the last shooting star“ Me ei mõelnud, et see nii võikski minna. Kuid mingi.. 3 sek pärast langes keset taevast üks suuur ja megakaunis täht. I was yelling. See oli kõige ilusam neist. Me olime nii amazed, et Jumal oligi seal ja kuulis seda väikest asja.

Tavaliselt oli aga õhtuti lauamängude mängimine või filmi vaatamine. „Pay it forward“ on hea film. Soovitan täiega.

Pühapäeva õhtul tegid aga Slovakid meile Slovakkia õhtu. Nende toidu, nende tantsu ja riiki tutvustada slaidshowga. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Nii see oligi. Väga meeldejääv ning toredusest pakatav õhtu oli see. Kuna too õhtu oli alumine maja tühi, siis saime seal olla, kaua tahtsime. Ning me neli viimast lihtsalt sõimegi Haribosid, tegime nalja (ma siiani imestan, kui palju nalju ma olen suutnud inglise keeles teha..), laulsime ja nautisime hetke. Meie rõõmuks säras ka kuu taevas. Muide, kas teadsite, et Norras on kuu suurem, kui näiteks meil Eestis või Slovakkias? ;)

Järgmise õhtu, viimase sõbudega, veetsime koos. Isegi jäin magama nende toas, et hommikul nad ära saata. Emotsionaalsus tõusis jälle pinnale ning pisarad märgasid üksteise õlgu. Hommikul olin ma vist liiga väsinud, et kurb olla, kuid terve päeva olin ma nagu sant. Ma arvasin, et suudan võtta nende lahkumist inimlikult ning sellest üle olla, kuid ei. Üks osa minust läks nendega kaasa.

Aga muidu, läheb mul hästi. Ma küll suudan iga päev enda käele mõne põletusarmi või lõikearmi teha, kuid vähemalt on hetkel veel käed keha küljes. Ning peale selle, ei karda ma enam suuri nuge. Päris palju olen saanud ka köögitarkusi. Oma esimese mustikakoogi meisterdasin valmis. Minu osa polnud küll suur, kuid see tuli superluks välja :) Kindlasti võtan mingeid naljakaid norra harjumusi siit köögist kaasa.

Ning after all, sain oma mõtetes ühele väikesele unistusele linnukese teha. Nimelt, siia tulles ning seda kaunist järve nähes ei suutnud ma tagasi hoida mõtteid sinna minekust. Mõtlesin, et well, selle juurde alla tahaks küll minna. Ning selle nädala vabal päeval, küsisin Sophielt, et kas võiksime koos minna kuhugi (sisteril oli ka vaba päev). Päike paistis ning ilm oli mõnusalt soe. Ta pakkus välja, et suure järve äärde. Ma olin nagu yes-yes-yes. Olime seal lihtsalt mingi 2 tundi. Tema istus pingil ning kirjutas, mina olin väikesel sillal magamas igatepidi. Küll jalad üle ääre või juukseotsad vees. Ma kindlasti ei oska seda kirjeldada nii, nagu ma seda tundsin, kuid see oli nii harmooniline-vaimustav. Vee kohin, hämmastav mägede kaunidus, valged pilvetutsud helesinisel taeval, selgeklaar vesi. See oli kindlasti midagi enamat kui lihtsalt chillax.

Küll väikesed asjad võivad palju rõõmu teha :)

Siin olles olen ka aru saanud, et pidevalt tuleb kolida. Vastavalt külalistele muidugi. Nüüd kolisin ma juba kolmandat korda. Valgest majast pruuni majja. Perekond, kes elab valges majas, otsustas varem puhkuselt tagasi tulla ja rahvarohkust kartes pidime kolima leedukaga väikesesse pruuni majja. Ja irooniline on see, et ma sain selle toa, kus slovakid viimati olid. Loodetavasti on see mu viimane kolimine nüüd. Uus tuba on meeldiv. 10 korda valgem, 5 korda soojem ning 2 korda suurema voodiga. I like it. Much. Much.Much.

Well, that's all. Keep contact and see you soon :)

We are the crazy ones