Tusen Takk

Enne siia tulekut, pileteid bookides mõtlesin, et vahet pole kas olen paar päeva vähem või rohkem. Nüüd aga tunnen ma, et iga päev siin olemiseks on selline kingitus ja väärtus, mille üle olen iga päev taaskord tänulik.

Vahepeal kolisingi uude majja. See on väljastpoolt kena. Selline suur ja valge ning vanaaegne. Nagu kusagilt filmist pärit. Siis aga astud sisse. Esimene korrus on väga hubane ja modernne. Kui minna suurest keerdtrepist üles ning astuda ühte tuppa, on hoopis tunne nagu oleksin ma jõudnud kuhugi vanaaegsesse lossi. Esimene öö oli selline: kell oli läbi südaöö kui saabusin, tuba oli pime ning kombates leidsin voodi üles. Igal pool olid väikesed varjud. Lamasin rahulikult voodis. Tuul kahises akna taga, ning vahepeal tegi kirikukell ding-dong. Vahepeal kostus õuest ka laste hääli. Salajased veidrad hääled tulid aga alt korruselt. Tuba oli täis vanaaegset hõngu ning niiske. Piisavalt niiske, et anda edasi palkide lõhna ning mitte lasta magada. Voodi oli kõva, kragises kui jalgu liigutada. Seega, väga creepy. Ning hiljem, umbes pool tundi peale minu salajast saabumist avastasin ma, et olen toas üksi (tegelt peaks mul uus leedukast toakaaslane ka olema, aga ta pole siiani ühtegi ööd siin maganud :D )

Aga nüüd olen juba ära harjunud ning mõnus on tegelikult selles vanahõngulises majas olla. Tuba on öösiti veidi kõhe endiselt, kuid seinataga magavad sakslased. Ning ma ei saa mainimata jätte, et hommikul aknast välja vaadates näen mägesid ja järve. Hobused on ka ringi kappamas.

Sain teada, et tegelikult elab siin majas perekond. Aga nad on puhkusel. Seega kui nad tagasi tulevad, siis õõhm... elan ma võõra perekonnaga koos.

Kui ühel päeval bossiga rääkisime, viis ta jutu sellele teemale, mis puudutab mind ja slovakke. Ta ütles „I see that you enjoy of being together with slovakians. Would you like to have next day off together?“ Ma olin nagu „ohjess, that would be great“. Seega, eile oligi meil vaba päev. Kolmekesti. Wiiii :)

Ilm vedas taaskord alt, kuid sellest hoolimata võtsime me jalgrattad ning tahtsime vändata Koppangisse. Ja kas ma sain endale halva ratta? Jah.

Hakkasime siis minema. Esimene mägi ja juba oligi tunne, nagu oleks Cooperit jooksnud. Ees ootas well... 8 km. Ei esi-ega tagasillavedu polnud üldse. Siis ütles Lucy „enjoy it, girl“ ääänd after that mu kiirus muudkui kasvas ja kasvas ning ma olin nagu whaat :D Mu käed olid kogu aeg pidurite peal valmis. Kõige kriipim oli see, kui tuli mingi suur kurv ning ma olin nagu ooookei, loodan et ma välja ei sõida. Huuuh, nagu oleks autoga sõitnud. See allamäge sõit oli kreisi. Väga kreisi. Alla jõudes sai Matthew naerda: „You look pretty scared“. Well, sellist kogemust pole mul varem olnud. Eestis sõidan ma ainult siledatel teedel. After that saime ka siledal asfaldil sõita.

Siis jõudsime linna. Koppang on ilus armas väikelinn. Jalutasime veidi ringi, võtsime kusagilt kultuurimajast lahustuvat kohvi ja ajakirju ning jalutasime veel. Siin ei hakka keegi kobisema, kui mingitesse kontoriruumidesse kogemata satud või niisama uudishimulikult ringi vaatad. Aga me olime turistid and we can. Sain ka oma kroone kulutada veidi. Ostsin endale mingi huvitava välimusega energiajoogi. Hea oli.

Tagasi liikudes tegime palju pause ning ohwell, mina oma jubeda rattaga ei suutnud mäest üles sõita ning jalutasin. Nõrk olen. Vihma sadas ka meie lõbuks. Sõime marju siis. Mu kõhus oli mingi hull kokteil marjadest ja energiajoogist. Lõpuks tegime rataste vahetust ning olimegi tagasi mäe otsas. Ning täna, mõeldes tagasi sellele tripile, võin ma kindlalt öelda, et minu elu üks parimaid kogemusi on olnud Norras rattaga sõitmine.

Siin on täiesti sügis käes. Olen lugenud, et Eestis on veel soe ning äikesetormid. Siin on enamasti hall. Tegelikult on päikest ka, aga suhteliselt vihmane ja jahe juba. Mõni puu on samuti kollane ning muru on koledaks läinud. Nende kuumad ilmad olid juulis ära. Kui peale kella 11pm välja minna, on juba kottpime. Sügis. Ja kui koju tagasi jõuan, siis on seal ka sügis.

Tänu vihmale saime aga ükspäev võrratut vikerkaart näha. Selle üks ots tuli järvest otse meie ees, omades nii tugevaid värve nagu pliiatsikarbis. Teine ots oli samuti järves, aga see polnud nii erk. Ilmselgelt olid telefon ja kaamera toas, aga amazing vaatepilt oli see ikkagist.

Oeh, ma tahaks veel jagada teiega kõike seda toredust ja funny-alward-olukordi, kuid juba ongi postitus kilomeetri pikkune. Ei hakka teid rohkemaga tüütama :)

 Bye-bye