But if people don't love you there where you are, then they will love in another place.
Üks mõte sündis täiesti lampi. Panin kirja. Loodetavasti tuleb neid mõtteid veel, sest siit üritab nüüd üks postitus sündida. Aga ma olen väga kindel, et see tuleb mingi segane tekst, sest ma olen.. segane...ja väsinud.. ja uppunud oma mõtetesse.
Täna oli reede. Sain öelda, et nädal aega olen siin olnud ning, et täpselt kuu aja pärast olen juba kodus tagasi. Jep, aeg läheb kiiresti. Te ei märkagi seda, et ma mõned nädalad kadunud olen.
Nüüd olen ma juba sisse elanud, enam-vähem on asjad arusaadavad ning töögraafikus on ka minu nimi olemas. Üks päev oli mul vaba. Magasin kaua ning üritasin pealelõunat õue minna, aga johhaidii, mõne aja pärast hakkas vihma sadama. Siiski sain mõned self-pictured teha ning mustikaid süüa. Leidsin ka mõned ilusad kohad, success.
Kolmapäeval tuli suur grupp sisse. Ja meie tiimi (4 inimest) peal on siis õhtusöögi valmistamine. Kaks päeva järjest pidime kahekesti puhastama kartuleid. Ühel päeval oli neid 240 ja teine päev 220. Õnneks masin aitas, but still, we are master potato peelers now.
Õhtune vahetus on minu arvates raskem, sest töö on kell 14-22ni. Õnneks vahepeal saab ise ka lebos olla ja süüa, kuid lõpuks tuleb veel nõud pesta ja köök koristada. Oh well... Aga päeva lõpus on ikka nii, et oh.. päris kiiresti läks. Ja mis veel muudab selle vahetuse heaks, on tiim. Ma arvan, et hetkel on mul da best team. Meil on lõbus, meil on vaba õhkkond ning chill.
Aaah.. actually I'm so complicated to describe something in a normal way, but i was promised to blog today and argh, tomorrow i'm gonna move to another house. That's not good. So, i will enjoy my last night with wifi (and being alone in a room). I hope you will undestand me :)
Peale tööd, kui me oleme väsinud, võtame kuuma chokoladet või teed ning lähme slovakkidega alla vaba-aja tuppa. Minu arvates on tore istuda seal ning mängida või rääkida. Või siis terve paki šokolaadiküpsiseid ära süüa. Tavaliselt kipun ma olema üleväsinud ning ütlema asju, mille üle saab järgmine päev naerda. Well... mina ju :)
Fun thing. Mäletan, et veel Eestis olles muretsesin selle pärast, et kuidas ma oma krooksumistega toime tulen (if you know what i mean). Kuid well, well, well.. nädal läks aega enne, kui suutsin ühe natuke akward krooksu teha.
Teine asi, mille pärast muretsesin, oli keel. Aga kuna siit mitte kellegi emakeel pole inglise keel, siis on väga tore rääkida. Lihtsalt hommikuti on minu peas toimival tõlkimiskeskusel keeruline ärgata. Ja alguses oli üldse asi nii, et peaaegu igas lauses võis kuulda sõnu "noh", "nagu", "olgu". Nüüd on see juba vist mööda läinud, nüüd on nad lihtsalt segamini peas.
Tegelikult. Tegelikult on asjad läinud hoopis teisti, kui ma neid ette kujutasin. Aga ma tegin endaga lepingu enne tulekut, et ma annan end täiega Jumala kätte ning ei punni millelegi vastu. Teen seda, mida on vaja (isegi, kui pean vetse puhastama) ja lihtsalt lasen asjadel minna nii, nagu Tema heaks arvab.
Hetkel ma igatahes täiega naudin siin olemist ning õnneks veel pole igatsus siia jõudnud. Olge tublid ja ärge mind ära unustage veel :)
Jeah, üritan mõne pildi lisada veel illustreerimiseks ning vajutan silmad off-asendisse. Bye.
 |
 |
 |
No comments:
Post a Comment