On võimas aeg. Kool lõppes ära. Tuimalt, mitte mingeid emotsioone polnud. Veidi vist isegi oli halb, sest suvele saadeti meid noomivate, mitte tunnustavate sõnadega. Mõtlesin tuju parandada ja läksin Kiireid ja Vihaseid vaatama. Veidi muutis see meeleolu, sest istusin üksinda kusagil nurgas viimases reas ja tundsin end vähemasti mugavalt. Aga ka needki emotsioonid möödusid.
Kõik mu plaanid tühistati, maale ei saa minna. Koduka istumine jääb ka ära. Helistada ka ei saa ning lõpuks võeti ka netipulk ära. Mis seal ikka, naerata ja nooguta. :)
Mõtlesin, kellega kokku saada. Kirjutasin nimed paberile ja olin juba valmis loosi võtma, kuid siis lõin arakas ja rebisin kõik sildid katki ja otsustasin mitte helistada kellelegi. Tundus arukas.
Lõpuks murdsin end toast välja ning tulin Vabaduse väljakule. Istusin pool tunnikest mäe peal ja otsisin netti, aaaga ei leidnud. Leidsin ainult väikese lapse, kellele hakkas meeldima mind väikeste kividega loopida.
Mõne tunni eest jõudsin siia alla pinkidele istuma ning nüüd kasutan Savusaare wifit. Fun.
Mu kõrval lastakse inimesi õhku. Mitte pommiga, vaid traksidega.. mingi veider asjandus on see. Inimesed seisavad ja äkitselt on bõmm ja lendavad taevasse. Kõrvaltvaatajad kiljuvad selle meelelahutuse nägemisest.
Minu ees on mini-orkester, mis põhiliselt koosneb vanuritest. Teevad soundchekki präägult. Ja mul on tunne, et see trummi onu lööb vahepeal veidi mööda :)
Selline melu siis.
Neljapäev on vaja veel kuidagi üle elada, siis reedel juba PPle. Nagu me arutanud oleme, siis iga aastaga jääb see ootusärevus väiksemaks. Tundub, et ka tuttavaid liigub iga aastaga aina vähem sinna.
Kui te end rasedatena tahate tunda, vaadake filmi "what to expect when you're expecting". See lihtsalt tekitab möödapääsmatu raseduse tunde.
Well, ehk suutsin oma albiino naha pruunimaks saada siin. Läpakas veel elab paar tundi, aga mina kustun varsti vist ära.
Bye.
.
No comments:
Post a Comment