Weird combo suvi

Vahepeal ma panen silmad kinni. Mõtlen kõigi talviste tegevuste peale ning paksule talvejopele. Sallile, mis on mähitud kaela ümber ja kohmakatele talvesaabastele. Kujutlen enda ette pildid raagus puudest ning valgetest hangedest. Kui see kõik on mulle kohale jõudnud, teen ma silmad lahti ja vaatan oma ümber olevat rohelust. Seda kaunist päikesepaistet ja õhulisi kleite, mida näitsikud kannavad. Tunnetan soojust. Ning siis olen ma rõõmus, et on suvi ning ma naudin seda veelveel rohkem, et võtta sellest kõik, enne, kui rohelus sureb.
Siis ma ei pahanda üldse, et hommikuti äratab mind maal oma ema vali hääl või linnas olles trükikoja suurte masinate müra.
Võrreldes talviseid pimedaid hommikuid praegustega, ei häiri mind enam, et päike leiab igal hommikul minu ruloo vahelt tee tuppa ning kõrvetab mu põse nii kuumaks, nagu oleks see praepann.
:)

Paar päeva mõtlesin, et miks ma küll pidin kõigile väitma, et mul läheb nii hästi. Juhtus nii, et mingi hetk kukkus kogu rõõm kildudeks ning minu sisse jäi ainult üks suur pisar. Nii hästi või halvasti kui ma seda suutsin, üritasin asja parandada. Ning asi kandis vilja. Emaga ühel õhtul õues vesteldes mainis ta samuti, et juba lapsena on leidunud minus seda oma tahte läbi surumist. Good to know.
Minu viimaste päevade sisse on mahtunud rannatripp, palju junk foodi, pikad jalutuskäigud ning kesklinnas müüri peal salaja grilliga vahukommide, apelsinide ja banaanide küpsetamine. Jup, Ingrid olla pole üldse igav.


Ohjah, ma ei tea, kuidas see öö nii pikaks venis... üksindus ei lase vist magada.