Mehukatti ja Jäätelö

Heip. Mõni aeg tagasi kirjasin Soome mineku plaanist. Well, võtsin asja kätte ja tegin ära.

Ja kas kõik läks nii, nagu ma lootsin? Eip, kõik oli seiklusrohkem. Ja nagu teada, siia alati on komistuskivisid.

Hommikul läksin rahulikult tund enne laeva väljumist kohale. Check-in´is selgus, et mul peaks kaasas olema ka kinkekaart, mille sain Maijooksult. Dooooouuuuuuuuup, just seda mul kaasas polnud. Väga palju võimalusi polnud mul,  pidin suutma 30 minutiga selle kodust kätte saada, sest check-in pannakse teatavasti 20.min enne laeva väljumist kinni. Mu ajurakud pole vist mitte kunagi varem nii kiiresti töödanud, kui tol hetkel. Ei jäänud muud üle, kui pidin ise kodus ära käima. Minu peas käivitus countdowni tegev kell, nagu teleseriaalis "24".
Tramm ja kiired jalad tundusid kõige parimad võimalused. 20 minutit.....15 minutit... Trepist kahe astme kaupa üles tormates ja läbi elutoa joostes näitas kell  7.30. Täpselt 10 minutit, et jõuda tagasi sadamasse. Olin endale vahepeal takso tellinud ja maja ette jõudes ootaski keegi Vladimir mind halli taksoga. Tema muidugi küsis, kuidas saada A-terminali juurde. Seletasin talle ja oih, juhatasin ta kogemata ühesuunalisele tänavale vastasssuunas sõitma. Õnneks taipas ta seda ise ka ja siis pööras otsa ümber. Seletasin talle ka, et mul on kiire ning see andis talle hea võimaluse hommikul vara veidi gaasipedaali vajutada. 7 min....5 min... 4 min.... Lõpuks raha andes ning taksost välja joostes näitas tema armatuurkell 7.38. Jooksin sisse ja jõudsin täpselt õigeks ajaks enne, kui check-in kinni pandi. Päev oli alanud huvitavalt.

Üks tore kollane jalgratas. 

Tunne oli selline nagu oleks spordipäevalt tulnud ning hommikust polnud jõudnud samuti süüa, sest ma ilmselgelt olin sisse ka maganud. 

Üleval tekil oli mõnusalt tuuline, meri oli chill ja laev oli huvitav.

Mingis poes oli reaalselt mingi ostumöll olnud vist, sest kingad olid maas segamini,
riided põrandal ja kogu pood väga segamini.
Müüja, kes oli noorem mees, ei kiirustanudki koristama ning kliendid otsisid ise
põrandalt sobivat paarilist. Nagu what? 

Helsingisse jõudes polnud mul ühtegi plaani. Teadsin ainult, et mul on nii umbes 10 tundi aega. Istusin pargis, rääkisin kohalikega juttu ning wow, inimesed naeratasid mulle. Eestis just väga ei naerata keegi tänaval mulle. Jalutasin siis ringi tänaval ning nägin Marimekko poodi. Kuna Marimekko mulle väga meeldib oma disani ja suurte värviliste kujundite tõttu, siis lihtsalt pidin sisse astuma. (Btw, avastasin just paar nädalat tagasi, et mul on ka üks Marimekko kott kapis ) . Tundus selline väike pood olevat. Aga seal ringi jalutades avanes mingi hetk minu ees suur kaubanduskeskus nagu Viru Keskus. Ja nii oli korduvalt, et sisse läksin ühest uksest, väljusin teisest tänavast. 

Külastasin vist enamus suuri kaubanduskeskuseid, mis kesklinnas asuvad. Leidsin nii mõndagi huvitavat  ning oma lemmikpoe vist samuti. Ma olekski tahtnud sinna jääda.
Minule jäi veel silma see, et ma ei oska võõras riigis liigelda. Ühtelugu leidsin ma end sõiduteel või trammi eest. Aga õnneks on soomlased leplikud ning keegi ei hakanud tuututama, kui ma nina alt valest kohast üle tee jooksin.

Picture-proof.
Lokid on armsad, lendavad kahjuks ära....

Minu eesmärgiks oli tagasi tulla sõrmuse ja küünelakiga. Õnnekombel ma need ka sain ning sõrmuse leidsin ka just sinise, nagu ma olin unistanud. Lisaks nendele soetasin endale suklaad, vyöt, mynthoni, patsikummid ning sorminuket! See viimane oli kindlasti kõige lambisem ost, aga cammoon, ma läksingi selleks, et osta vidinaid, mitte riideid.
Rääkisin ka pikalt ühe eestlasega, kes tegi mulle ostukeskuses lokke juurde ning  kes ütles, et ta poleks arvanud, et ma eestlane olen. Kusjuures mind väga enam ei üllatagi, et vahepeal arvatakse, nagu ma oleksin päris kusagilt idapoolt või kagu-euroopast, sest seda on ka varem öeldud ning mu emagi on nende kommentaaridega pärjatud.

Kirikutes ning parkides käisin samuti ning kuulasin muusikat, nautides kesklinna möllu. Mingi aeg jõudsin ka kesklinnast välja ning tutvusin kortermajade ümbrustega. Kultuuripomm missugune.
Minu arvates oli üksinda fun käia ringi ja uudistada kõike. Silmad olid avatumad ja mõte ei jooksnud ka väga kaugele.

Lõpuks õnnistati mu päeva ka vihmaga ning sadamas pidin taluma väga creepy mehe pilku. 

Minu iPod viskas ka kahjuks pildi kotti, liiga palju olin vist muusikat kuulanud, seega pidin terve tagasitee istuma vaikuses ning vaatasin aknalaual istudes merd. Toss, tuli ja meri lõbustasid mind, sest paadikuur oli põlema läinud ning must toss läbistas päikseloojangu.

Pole õige reis ilma H&M-ita. 

Arvasin, et sellega on mu seiklused läbi, kuid  Oh, ei. 

Terminalis oli mul veel taksoga jama ning soomlane otsis ka sõprust. 

Kuid sellest hoolimata jõudsin lõpuks koju. Istusin  siis voodile ning mõtlesin: "Thank God tänase päeva eest".
Oli tore üksi seigelda. Varsti jälle.