Kõik, kellel on hing sees, saavad kord
lõpu. Isegi, kui me teame, et kord tuleb see kurb päev ja harjutame end selle
mõttega, tuleb see meile ikka ükspäev üllatusena ja niidab jalust.
Mina ei suuda kaotustega leppida. Ma olin
alati kartnud, et see juhtub ja üritasin
end selle mõttega lepitada, kuid see oli ikkagist minu jaoks üle jõu käiv.
Ma ei kujuta ette, kuidas ma lähen sinna
ja näen ainult tühja kohta. See oleks liiga raske. Kuidas on võimalik, et terve
mu noorusea oli ta seal, me kasvasime koos. Ma rääkisin talle kõike. Ja nüüd
teda pole enam seal. Teda lihtsalt pole...
Ma olin küll väike, kuid mäletan meie esimest kohtumise selgemini kui eilset
päeva. See esimene silmapilk ei lähe kunagi meelest.
Mul on kahju, tõsiselt kahju, et ma ei
saanud tol viimasel hetkel sinuga olla. Sa lahkusid ilma minuga hüvasti jätmata
ja nüüd on mul reeturi tunne.
Minu jaoks oled sa asendamatu, sest ainult
sina teadsid neid mõtteid, mida ma ei söandanud vanematele rääkida. Ja sind
sain ma küsimata kallistada.
Sa olid üks neist, kellel oli alati koht minu
südames. Ja see koht ka jääb sinna,
kuigi me enam kunagi ei kohtu.
Puhka rahus!
No comments:
Post a Comment