Nädala algus oli veel mai kuus, ehk siis see möödunud nädal oligi eksami ja uurimistöö kaitsmise nädal.
Igatahes, paar sõna esta üleminekueksamist ka.
Ma ei pabistanud ega muretsenud üldse. Ei valmistunud ka mitte minutitki. Ja see oli hea, sest läksin kohale, lugesin rahulikult, üritasin loogiliselt mõelda ning kirjutada.
Mõtlesin pingsalt väikerahvuste peale ning mõtete ladusamaks voolamiseks vaatasin seina poole. Mingi hetk märkasin mini spidermani laest benji hüpet tegemas.. vnoh, okei, see polnud päris hüpe, pigem nagu mägilaskumine laest. Muigasin omaette ning üritasin silmi pilustada, et näeksin seda cm x cm suurust ämblikku. Üritasin mitte naerma hakata selle naljaka tegelase üle, kuid paratamatult tõusid suunurgad muigele. Veidi luuras see ämblikukene minust u.20 cm eemal ning kui ta oli vajalikud luured teinud, hakkas ta end ka üles vinnama (nagu Spiderman) ning sekunditega oli ta jälle kadunud lae alla. Well :) Igatahes peale lõpetamist oli tuju hea ning hindeks kukkus 4.
Teisip oli rahulik paari tunnine koolipäev, viimane keemia kontrolltöö ning siis algas allnighter õhtu, et valmistada ette oma kaitsmine. Jep, nagu ka uurimistööga, jäin ma ka sellega suhteliselt viimasele õhtule. Klõbistasin, printisin ning rääkisin öösel kõva häälega.
Kolmapäeva hommikul võtsin siis veel veidi palderjani, et rahulikum oleks ning läksin ja tegin ära. Ning minu üllatuseks oli mul väga hea kaitsmine olnud. Õpetajad kiitsid. Ning uurimistöö sain 5. Ma olin nagu wooooh! Vähemalt kordki on mu pingutused vaeva väärt olnud. Aga millegipärast polnud ikka tunded minu sees täielikud.
Neljapäeval ja reedel oli viimane päev koolis. Ning mida tund edasi, seda paremaks läks tunne, sest kasvas teadmine, et lõpuks ei ole vaja õppimise pärast öösel tunde üleval istuda.
Aga nagu ikka, juhtus midagi ning rõõm sai kiirelt kustutatud. Kõik see, mis oli minu sees ja ümber olnud, omandas vastandlikkuse. Istusin mata järeltöös ning taevas müristas, vihmutas ning näitas päikest.
Siis jõudis Johanna külla. Ausalt öeldes polnud ma kõige rõõmsameelsem tuleku üle, sest kurbus lainetas vahelduva hooga. Kuid nagu pärast mu ema arvas, siis hea oli, kui kõige raskemal hetkel oli keegi lähedal toetamas. Suutsin ka ta vihmase ilmaga Selvuni jalutama panna. See oli fresh.
Ja, ohwell, oli paremaid ja halvemaid hetki. Valisime vaatamiseks liiga kurva filmi, mismõttu ma meenutasin Niagara juga.
Öö venis nii pikaks, et mõned normaalsemad inimesed ärkasid juba samal ajal.
1.juuni tuli ning minu mõttemaailmas algas suvi.
Ega meiegi palju maganud ning varsti ärkasime üles. Saime ta õe ja emaga kokku ning suur lõpukleitide otsimise möll sai stardi. 6 tundi kõmpasime ringi. Külastasime enanus Rocca riietepoode läbi, käisime Viru tänaval otsimas ning lõpuks suundusime pruutneitsi kletide poodidesse. Ja neid oli ühel tänavajupil üllatavalt palju. Well, minule meeldis väga nendega koos ringi jalutada ja kleite otsida ja vaadata, nõustada, kommenteerida jne.. Kuigi lõpuks ma vist ikkagist istusin igal diivanil.
Ja oeh, nüüd tuleb kõige emotsionaalsem osa. Me otsustasime minna pruutkleitide poodi, sest seal müüakse ka palju pidulikke kleite. Aga vähemalt mina olin küll rohkem vaimustuses nendest pulmakleitidest. Ma olin vist umbes sarnane sellele tädile, kes karjub reklaamis *niiiiiiiii ilus väääää*. Need suured valged puhvis kleidid. Wow, ma tahan juba abielluda.
 |
| Väike sneak peek |
 |
 |
| Nagu näha, oli kleite igas värvitoonis |
 |
| Loorid. Ma olin nii lähedal kiusatusele, et proovida ühte pähe. |
 |
| Võrratu tunne oli seista keset mitukümmet pulmakleiti |
 |
| Best friend nendel õhtutel |
 |
| Võtame ühe jäätise, kaks lusikat, lähme suurde voodi ja räägime jätsijutte |
Lõpuks saime ühtegi kleidi soetatud. Megamegaõnnelikud olime. Jätsime teised maha ning liikusime Johannaga Schnelli poole, sest olime niigi juba tund aega noortekalt hilinenud. Kohale jõudes ja pilku peale visates läksime murule istuma. Õigepea saime seltskonna täiendust. Need paar tundi, mis me seal olime, olin ma enamus ajast pikali magamas, kuulates telgist muusikat. Mõnus, kuid väsinud õhtu oli.
Ja mida rohkem tunde edasi, seda väsinumad me olime. Aga mida üleväsinum, seda naljakam - see on fakt.
Ja kas teadsite, et Skrillexi laulus Bangarang kõlab kogu aeg sõna vooglaid? Me olime hämmastunud.
Jo-ja-jo, kogu nali lõppes pühapäeval kui J. lahkus. Well, nüüd olen jällegi siin üksi rohelises kotis ja lahtise akna all, kuulamas 30STM ja bronnimas pileteid.
Yep, oli pikka posti. Kiitos lukijatele.
No comments:
Post a Comment