Normaalsus on kadunud

Mul hakkab blogist varsti lõpuni saama. Ma olen tüdinenud, et ta ei vasta mulle, kui ma kirjutan siia.  Mulle ei meeldi, et mu kaustad, draftid ja paberilehekesed laual on täis kirjutatud tekste, mida peaks kuulma mõni inimene, mitte tühi, emotsioonitu paber.

Ma olen üritanud luua paberile tundeid. Joonistades neile loomi, linde, inimesi, nägusid. Kuid nad kõik vaatavad kivistunult ühte kohta ning isegi, kui paber muutub sellest elavamaks, pole sellel hinge sees. Ta ei räägi. Ta ei küsi, miks ma joonistan või kirjutan. Ta ei paku mulle õlga raskeil hetkedel. Ta pole inimene.
Ta on lihtsalt paber, keda ma võin lõikuda ja põletada, hävitades kõik mida ta kandis.