Tüdruk istus sinisel plastmass toolil. See oli kõva ning ebamugav, nagu nad alati on olnud. Istus, vaatas aknast välja ja ootas kontrolöri. Tema tulekul ostis pileti lõpp-peatusesse ning segamatult lükkas kaks jublakat kõrva, mis eraldasid teda muust mürast. Aeh, terve tund sõitu muusika, päikese ning miljonite mõttevälgatustega, mõtles ta.
Järgime peatus: Kitseküla. Rong hakkas taaskord veerema ning inimesed teistest vagunitest hakkasid ringi jalutama, et istekohta leida. Suunanud pilgu uste poole, võis tüdruku näol selgelt näha suunurkade tõusmist. Ilmetust nöost sai midagi ootamatut. Vanad sõbrad, kes on praegugi veel sõbrad. Jah, nii see oligi. Muusika kadus koheselt kõrvust ning kaks isikut ümbritsesid nüüd teda. Järgmised 52 minutit meenutati ühist põhikooli, räägiti olevikust, tuleviku plaanidest ja visati naeru. Anekdoodid ja elus juhtunud naljakaskoomilised sündmused said samuti avalikustatud.
Julia: "... ja siis türklane läks näost kaameks!"
*Harri naerab end peaaegu pilbasteks...
... ja naerab veel.. ja veel*
Harri: "näost kaamliks, wuuuut, hahahaha...?"
Julia vaatab tüdrukule otsa.
Tüdruk selgitades: "Ta vist kuulis, et muutus kaamliks, mitte kaameks"
Sekundiks oli seal pingis vaikus ning peale mõttepausi jõudis kõigile kohale nali.
Isegi seni vaiksena püsinud tüdrukule kerkis silme ette pilk türklasest, kes muutub näost kaamliks ning pahvatas naerma nii, et seda teiseski vaguni otsas võis kuulda olla.
Priceless.
Kogu seda naeruballi põrnitsesid vanadaamid ülejäänud vagunist. Lisaks ka üks väikene poiss, kellele pakkus suurt lusti kuulata noorte jutuajamist pealt nagu väike sitikas.
Rongisõit oli seekord omandanud tüdruku jaoks jällegist uue ilme.
Varsti seistes bussipeatuses toksis ta kannaga lund ja kuulas milline elu on 16 aastasel poisil. Kuulates tundis, et tema on oma elus poole vähemaga hakkama saanud. Ilm oli kahtlane nende jaoks.
Pärast minutite lugemist saabus ka kollane ratastega kast, kuhu vabatahtlikult sisse roniti. See kast veeres mööda tuttavat teed. Soe hakkas samuti.
Keset lumepõlde olles ning jalutades pisikeses külas tekkis meie loo kangelasele soov omada võlukepikest. Sellega oleks ta kõikidele vanadele majadele uue fassaadi loonud ning aia lillevärviliseks võõbanud. Rõõmsatesse majadesse oleks ta elama pannud rõõmsad, lahked inimesed. Neid maju vaadates tundis tüdruk jälle, kui suur on ebaõigluse maitse tema atmosfääris.
Tee oli libe. Naabrite koer haukus. Puud olid raagus. Lumi igalpool. Põllumajandusmasinad magasid veel talveund. Rõdul lehvitas ema. Mõned asjad ei muutu vist kunagi, mõtles tüdruk ning sammus punasest väravast sisse.
Olgu öeldud, et see on paar päeva draftide kogumikus puisunud ning nüüd otsustas publish nupu alt välja voolata.
Ingrid.
No comments:
Post a Comment