märtsilaps

*countdowni lõpetamine* autojäljed lumel* laiskus magamiseks* tähtpäevade unustamine*epic elu* tänulikkus*pikad ööd* Coca, kohvi ja šokolaadi kuritarvitamine *

Ma olen õudselt nadiks tähtpäevade pidajaks saanud. Midagi pole enam tähistanud ning isegi suuremad tähtpäevad kipuvad ununema. Naistepäevgi meenus alles koolis soovide osaliseks saades.  Eks selle unustamise pärast olingi ma ühel hommikul tõsiselt üllatunud, kui kell 7 helises uksekell. Võtsin vastu ning alt kostis mehehääl, kes teatas, et on keskkkonnainspektsioonist ja vajab rääkimist. Okeih, kell 7 hommikuti olen ma tavaliselt väga unes veel ning seepärast ma siiralt arvasingi, et kell 7 tuleb mulle keskkonnainspektsioon külla. Kui ma aga  vaikselt ukse vahelt piilusin, avastasin hoopiski et trepist liigub ülespoole kaks õhupallikuhja. Oh well.. siis tuli meelde, mis päev oli. Tõsiselt armas oli see, et varajastel hommikutundidel võtsid Helina ja Tõnna koogi, kingi, lilled ja õhupallid ning liikusid minu juurde. Kujutan ette, kui fun oli neil õhupallidega siia sõita. Nende pärast võis muidugi ka esimese tunni üle lasta.
Üleüldse sujus sünnipäev kenasti. Aga samuti kõik see, mida ma lootsin, ei toimunud ja kõik selline, mida ma poleks osanud oodata, see just ootaski mind. Emme oli ka nii armas ja sõitis minu jaoks linna. Ning nädalavahetusel oli Johanna külas. Homme tekitab ka Maarja paar tundi, et minuga olla. Oh, kuidas ma respektin neid inimesi, kes võtavad vaevaks minule aega pühendada. Minu arvates ongi üks paremaid asju, mida sõbrale saab teha, temale aja pühendamine.

"never think what others may think of you, if you're 18 and you're doing childish things, just do it!"


Elu on seiklusrohkeks muutunud.
Johannaga sõitsime reedel linnast minukale ja siis sattusime bussis vestlema kahe väikese poisiga. Mingi 11-12 aastased me arvasime. Ja tüübid olid täiega milllegi laksu all. Silmad punased peas nagu halvaks läinud kalal ja rumal jutt suus nagu rahuldamata vanamehel. Ohjah.. ja need 10 minutit nende laksu all poistega vestelda/vaielda oli päris... ebatavaline. Õnneks olin ma bussipeatuses oma telefoni taskust ära võtnud, muidu oleksin sellest ilma jäänud. Kõige creepim oli vast see, kui nad pakkusid täiesti lampi Johanna nime. Siis meil oli küll nagu wuuuut, neil on vist mingid sünged taustajõud. Õnneks läksid nad peatus enne meid maha.
Sellega mu creepy moment sündmused veel läbi pole. Pühapäeva õhtul tulin mingi kella 21 ajal Sõlest ning jalutasin rahulikult kodu poole. Ma olen alati kartnud, et seal tee äärest olevast aiast tuleb keegi, aga olen seda pelgalt enda ettekujutluse viljaks pidanud. Nüüd aga, jalutasin seal ning äkitselt keegi vilistas kaugemal, umbes haigla tagant. Ning mingi tume kuju hakkas jooksma tee poole, well, vahetasin teepoolt igaks juhuks. Ja siis ta karjus, vene keeles. Ainukesed sõnad mida eristasin, olid ropud. Hüppas üle aia, vehkis kätega ka, oli ainult maikas ning tätoveeritud käed paistsid kaugelt silma. Umm.. vaatasin ringi ja paistis, et olin seal tänaval täitsa üksi. Ning siis jõudis ta lähemale, kiirendasin sammu, ta tuli minu poole (ta oli mu seljataga) , karjus midagi vene keeles. Noh ja siis ta hakkas jooksma. Oookei, see oli juba hirmus. Kuna ma vene keelt ei mõista rääkida, ning polnud tuju ka mingi hulluga kontakti astuda, siis jooksin eest ära. Jää oli libe ning tüüp hakkas ka kiiremini järgi jooksma. Aga õnneks on ka keka tundidest kasu olnud ning suutsin ta maha raputada. Yay. Enam vist väga pimedas Sõlesse liikuma ei taha minna...

Kõik ülejäänud on aga supertore olnud. Johanna siinolek oli nagu mingi puhkus palmide all. Jälle ülipalju naeru, diipi juttu ja funfuni. Süüa ka ofkooors. Kõige toredam oli see, kui me olime mõlemad üliväsinud ning rääkides ajasime sõnad sassi. A'la "aga äkki ma sain 80ndaks sünnipäevaks auto??" [minu 18st sai 80 ]
UNO öömaratoni tegime ka. Umbes 28 game´i tegime, ning magama saime hommikupoole. Ilusad mälestused.
Vahepeal oli meid isegi 3 ja siis oli veel lõbusam. Näitasin ka oma skille ja tegin semudele lasagnet. Woop-woop. Nädalavahetuse populaarseimad sõnad olid: "kätemeri" ja "wubwubwub"

Ohjah... elus on nii palju lahedat mõnikord. Eriti siis, kui mõistad mis sul kõik olemas on. Sain just täna ühe tuttava surmast teada ning hiljem koristades jäi telekast mu kõrvu lause "ma pole kunagi valgust näinud. Ma võin ainult ette kujutada, milline see on.". Seda kuuldes lõigati nagu kääridega kõik muud mõtted katki ning mulle jõudis kohale, kui isekad me oleme. Liiga palju nuriseme asjade üle ning liiga vähe väärtustame seda, et me oleme terved. Okei, meil võib küll mingeid hädasid olla. Kuid peamine on see, et sa saad seda teksti praegu oma silmadega lugeda ning sa kuuled praegu muusikat, või muid helisid. Ole tänulik selle eest, et sa ei pea haiglas elu ja surma vahel viibima või kannatame piinarikaste valude käes. Saad hetkel olla soojas, chillida arvutis ning lihtsalt olla. Väärtusta isegi seda pisikest hetke.


Aaah, sellise romaaniga olen maha saanud. Pai nendele, kes läbi jõudsid lugeda. Teate nüüd jällegi mu elust veidi rohkem.

Kena nädalat!