Everywhere is nowhere

Alapealkiri: keskealine tüdruk 

Mõne inimesega on nii kerge internetis rääkida, aga päriselus keeruline. Teistega tekib just netis mingi klomp ja ei suuda nendega rääkida nii nagu päriselus suudaks. Kogu aeg peab mõtlema mida öelda ja see pole üldse suhtlus. Õeh. Ning üleüldse ei julge ma enam vestlusi alustada, sest alati on kõigil halb tuju, kui ma nendega rääkima hakkan. -.-

järgmine aasta laulupeole?

Mida rohkem ma saan teada, kes minu blogi loevad, seda veidram on siia kirjutada... sellepärast tekivadki punktid... ja tühimikud....
[ma proovin mõelda, et keegi ei loe seda, siis on kergem]

Naastes jälle maa peale, siis woala, vaheaeg on kätte jõudnud. Enne seda jõudis korra Maarja külas käia, see oli nii soe külaskäik. Üldse meeldib mulle liiga palju, et inimesed mind külastavad. On võimatu kurb olla, kui keegi on külas.
Neljapäevane kodukas oli ka midagi erilist. Ma endiselt imestan kuidas me suudame nii lambistest asjast nagu  näiteks pähkel maas, arendada diipi ja samas ka ülinaljakat jututeemat...
Well, avastasin ka, et mulle meeldivad veidrad hüüdnimed.

Iga kord kui keegi lahkub, läheb ka väike osa minu rõõmust temaga kaasa. See on paratamatus.




Nädalavahetus on jälle möödas.. kuidagi liiga kiiresti. Õnneks on iga päev keegi külla tulnud ning lebo mode nupp on sisselülitatud asendis. Nüüd mõtlengi, et kas vaba nädala alguse veeta õpikutes ja töötades või võtta vaheajast kõike mida saab ja chillida, jalutada, lebos olla.... (inimeste puudus kahjuks it is)
Hea uudis on see, et ma saan üle mitmete nädalate  (või isegi kuude) jälle maale. Ning õnneks mitte tunniks ajaks, vaid siis juba paariks päevaks. Veits ootan ka juba, sest emps lubas minule aega võtta ning koos minna ühte kohta. Bowbow, üritan perekonda tagasi sulanduda.

well, korterile meelib kevad. 

Mulle lähevad hinge inimesed, kellel on halb elu. Kui inimesed nutavad oma kannatuste pärast, siis ma nutan nendega koos, sest ma olen liiga emotsionaalne inimene. Kui kellelegi tehakse ülekohut, siis ma tahaks minna lõviputru täis ja õigluse majja saada. Seetõttu leidsin ma endale ka uue lemmikfilmi. "Bridge to Therabithia" oli juba kaua mu failides passinud, aga vaheajal hakkasin jälle filme vaatama. Ja oeh, ajas nutma mind.

Helina lendas külla ükspäev. Feil olemine oli. Jup, nüüd on millest tulevikus oma pähklitele rääkida. Õues  oli soe ja Selver on raharöövel.
Ning ta nimetas mind pannkoogiks... well, well, well...



Nii need mõtted tripivad mu peas ringi.. Nuthin special...

Igal pitsameistril on oma saladused. 

Varsti ma lähen ehk minema ning siis pole teil enam aega mind igatseda.