1

Peale laagreid ma tavaliselt paar nädalat vaatan nendest pilte, kuulan ülistuslaule ja vaatan laagri videoid. Peale PP-d on iga aasta sama asi. Kuulan neid laule ja vaatan mitu nädalat ülevaadet. So, nii on ka pirniga. Terve eelmise nädala lohistasin neid mälestusi endaga kaasas, kuulasin laule ja nüüd tšekkan ka väikest videoklippi. Lihtsalt nii hea oli.
Eelmine nädal mööduski kõigele vaatamata kenasti. Ma ei maganud mitte kordagi mitte üheski tunnis ja isegi ei pannud silmi pikutamiseks kinni, mis on täiega powowow minu puhul. Hommikud olid ka juba piisavalt päikselised ja valged, et rõõmuga üles tõusta. Ja üldse püsis tuju kuidagi hirmutavalt postiivsena.

Reede õhtul sõitsin trolliga Baltasse. Kuulasin muusikat mõnusalt ning siis jäi troll seisma ning uksed avanesid. Arvasin, et juba peatus ja tahtsin kiiruga maha hüpata. Mulle astus aga teepeale ette mupo. Ütles, et veel ei ole peatust. Eh, ega mul polnuki põgenemisplaani, kuid ühel teisel mehel oli. Nimelt istus ta minu vastas umbes 5.m kaugusel ja seega nägin, kuidas ta sehkendas. Mupo peale tulles istus ta rahulikult ning ei teinud teist nägugi. Mupotädikene hakkas siis rääkima kahe naisega, kellel polnud kaart valideeritud. Mees minu vastas tegutses targalt ja rahulikult. Ta viis oma käed kahe spordikoti juurde, tõusis siis hästi aelgaselt püsti, astus aeglaselt paar sammu ukse poole ning siis kibekiirelt pistis jooksu. Aga mingid suured mupokapid jooksid järele ja napsasid ta kinni. Nagu oleks mingi krimka katkend olnud :)
Samal õhtul koju liikudes vaevasid mind hoopiski muud mõtted. Miks mulle meeldisid enamus inimeste paari aasta tagusid versioonid rohkem. Ehk siis, miks pole ma praegu rahul sellega, millised inimesed on. Mööda seda keerulist mõttelabürinti jõudsin ma kahe võimaliku lahenduseni. Üks sisaldas vastust, et ehk olen ma ise muutunud inimeste suhtes nõudlikumaks ning mina isekamaks. Teine lahendus oleks see, et see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. Ning nii hea või halb, kui see ka poleks, mina ei saa muuta inimesi enda meeldimise järgi. Küll aga saan muuta oma suhtumist inimestesse.

Nädalavahetus möödus kenasti. Sain oma to do listis olevast 11 asjast 10 tehtud. Ja see üks, mis tegemata jäi, oli ka see "tegele uurimustööga", mis põhimõtteliselt on kuni kevadeni vältav to do asi. Seega, igati produktiivne olin. Aga nagu tubli naine ikka, jõudsin ka kõike muud teha. Näiteks laupäeval pidin käima Ollis korra grupijuhtide koosolekul. Arvasin, et see kestab umbes tunnikene ning peale seda tulen otse koju. Alrighty.. koju sain alles 5 tunni pärast. Jäime Anetega kuidagi rääkima ning jalutama. Käisime korra linnateatris ja ma imestasin, et kas tõesti on endise Jäneda koolikaaslase fotonäitus seal üleval või keegi tema nimekaim. Kaupsis veendusin ma, et Anetel on iga nurga peal kusagil mõni tuttav ja talle meeldivad Karumsi kohukesed. Well, ostsime ka jäätist ja energijooki ning suundusime Piritale. See oli vist jälle mingit laadi spontaalneeksprompt mõte. Tuul oli täiega kõva ja külm oli, kuid sellegipoolest ronisime kusagilt mäest üles, tegime kerget parkori *naerukoht* ning siis pildistasime veidi. Laevad olid lahedad ja meri oli chill.

Õhtul oli Eesti laul, yupyup, huvitav oli seda vaadata ja samal ajal lugeda twitteri staatuseid. Lisaks need vaheklapid... ohjah..  Kokkuvõtvaks moosiks said ka mu korteri seinad vahelduseks vaikusele kuulda mu mürisevat naeru.
Pühapäev oli kodolebo. Vaikus enne tormi.

***
Miks on nii, et inimestele meeldivad energilised, naljakad, lambised, aktiivsed inimesed. Kuid miks keegi ei armasta neid, kes on kurvad, eemalehoidvad, igavad. Mõelge selle peale.
***


Varsti üritan siia võluda ühe pildipostituse ka. ;)