Rõõm on nagu põlev küünal.
Kui seda liiga palju surkida, upub see vaha sisse ning kustub. Siis peab sellele natuke ruumi juurde tegema ning küünal võib jälle põleda.
Teinekord võib ka meie rõõm kustuda, kuid sellele tähelepanu pöörates saame varsti jälle selle tagasi.
Paljud inimesed muutuvad laisaks, kui nende rõõmuküünal kustub. Nad jätavad selle sinnapaika ning see vaha kuivab sinna peale kinni ja raske on seda süütenööri leida, mis paneks me rõõmu jälle särama.
Nii võime me seista kaua, kuniks keegi tuleb meile appi ning aitab küünla uuesti põlema saada.
Ning veel üks mõte: põlevat küünalt pannakse alati tähele. Nii pannakse ka rõõmsaid inimesi alati tähele.
Kuid kustunud küünlaid ei märgata
...
No comments:
Post a Comment