Vastuseta mõtted

Sageli on meil küsimusi asjade kohta, millele keegi ei saa otsest vastust anda. Need on küsimused, mis on spetsiifilised ja "tarkade klubist" neile vastuseid ei leia. Vastuseid võib meie endi peas sealjuures päris mitmeid tekkida. Üks mis figureerib ühel hetkel ja teine mis hoopiski teisel hetkel. Lõpuks ei suuda me kumbagi oma sisehäältest kuulata ja mure probleemi ees seisab. Kuid on ju teada, et igale asjale on lahendus ja see tuleb varem või hiljem. Mõnikord võib aga lahendus meile otse näkku hüpata ja siis on see nii meeldivalt üllatav.
Mul oli pikemat aega küsimus iseenda kohta. Mõni võib nüüd küll turtsatada, sest inimesed on erinevad, aga räägin ikkagist. Nimelt, ma olen päris tihti hakanud tundma seda täiskasvanu tunnet. See, et oled iseseisev, sõltumatu ja suur. Ma arvan kindlasti, et see on selle aastakese jooksul kasvanud, kuid nüüd on just selline raudpolt tunne selle suhtes. Eriti just siis, kui ma kõnnin tänaval koju. Aga kõige selle ma-olen-suur tunde kõrval, on samal ajal kõrvale pesa teinud üks kahtluseuss, kelle arvates näen ma ikka välja nagu laps. Lühike, lapse näoga ja jääb tunne nagu ma alles õpiksin põhikoolis. Aga täiesti üllatuslikult olin ma eelmine nädal Jänedal poes ja nägin seal ühte endist õpetajat. Ja tema sõnum mulle oli see, et ta ütles et ma olen suureks kasvanud. Oh wäov, tavaliselt öeldakse seda ju väikestele. So, naersin ka mina ja vastasin talle, et seda ma poleks küll enam lootnud, et ma veel kasvan. Siis ta parandas end ja ütles, et tegelikult mõtles ta selle all seda, et ma olen täiskasvanulikumaks saanud. See võttis mul sõnad suust, sest see ongi olnud vastus, mida ma olen oodanud.
Niisiis, lahendused teie segastele ja vastusteta küsimustele/mõtetele tulevad kunagi kindlasti. Kasvõi kusagil väikeses külapoes. Kuid lihtsalt peab neid ootama rahulikult ja mitte vastuseid ise välja mõtlema.

Ingrid.