Hei, fellas.
Kas pole vahest kahtlane vaadata mõne oma vanema sugulase elu peale ja seda võrrelda oma eluga. Neil oleks kõik nagu n.ö möödas. Haridus käes, pere olemas. Töökoht samuti. Järgnevad aastad elavad nemad oma tavapärast elu, käies tööl ja kasvatades lapsi. Aastas paar korda saavad puhkust ka. Neil pole enam midagi suurejoonelist elus ees. Meie, noored, nende aastate jooksul lõpetame koole, astume vastu uutele tunnelitele ja alles alustame pere loomist. See on nagu maratonijooksmises. Alati on keegi kaugemal kui sina ja talle järele jõudmiseks pead sa samuti maha jooksma selle tee, mis tema on ennem juba läbi jooksnud. Sealjuures peab igaüks ikka oma kivide otsa ise komberdama. heh..
Hetkel istun tädi juures. Valvan see nädal jälle lapsi. Tahtsin maale minna, aga käsi pandi ette. Mõnes mõttes on parem siin olla, sest teades mis seal toimub, arvn ma, et kaotaksin võibolla kontolli enese üle ja siis oleks asi seal, kuhu ahv paneb banaani...
Kahe väikese lapsega koos olla on ka tore. Kohati ma küll imestan, et kas mina ka omal ajal olin nii pirtsakas. Aga nad vähemalt viivad mõtted headele jahimaadele ja toovad oma siirusega naeru näole. Olen mõelnud, et niikaua kui ma saan kellegi väikeste päkapikkudega tegeleda, ei ole vaja minul lastesaamisega kiirustada.
Ühel õhtul käisime Lauraga väljas. Tema plussiks on see, et ta on erapooletu inimene kellega saab vabalt rääkida ja kurta nii häid kui paremaid aegu. That was good.
Muidu on üldiselt magusa vajadus kogu aeg ja kommid minu kodust kaovad teadmatult.
Koolini on jäänud ainult paar nädalat ja see tekitab muret.
Jeap... väänik on üles tõusnud vahepeal ja lähen multikaid vaatama. Sealne elu on vähemalt ilus.
Seeya.
Ingrid.
No comments:
Post a Comment