"Ma ei taha sellest rääkida"

Selle lause minevik on ajas, kui üks mu sõbranna vältis ühe teema arutamist. Ta ütles nii mulle, kui ka kõigile teistele, et ta ei taha sellest rääkida. See tundus igati mõistlik ja aus lause olevat, sest öelda "ma-ei-tea" on hoopis lamedam. Ajapikku olen ka ise seda lauset kasutama hakanud ning nii saangi oma eraelu rohkem endale hoida. Olen hakanud tähele panema, et ka mu isa kasutab seda rohkem. Ma ei tea, kas ta varem kasutas seda või mitte, kuid nüüd olen seda tähele pannud küll. Aga miks. Miks ei taha inimesed enam midagi üksteisega jagada. Miks ei taha mina enam millestki kellegagi rääkida. 

Sest ma ei tunne enam mitte ühegi inimhingega sellist lähedust, mis lubaks mu südamel rääkida kõik head ja halvad ning põnevad ja igavad asjad ära. Alati jääb midagi enda sisse hoiule, nagu alati on keldris mõni purk moosi ikka alles. Ma olen märganud, et isegi sõnu valin ma inimestega rääkides nii diskreetselt. Ma mõtlen peas alati läbi oma laused ja lauseehituse ning sõnad on üldjuhul napid. Ma ei suuda enam vabalt vestelda mitte kellegagi. Isegi pereliikmed kuuluvad sinna listi, niiet arvatavasti sinagi. (kui ma sinuga üldse veel räägin)

Samas ma tunnen, nagu mul oleks mingi suhtlemispuue. Mõnikord ma isegi tahaks rääkida, et vältida piinlikku  vaikust, kuid siis ei tule nendest sajast miljonist jututeemast mitte ühtegi pähe, mis tunduks sobiv. Siis ma pigem ikka olen tasa ja ootan, et teine osapool midagi räägiks. 

Ma  võin terveid autosõite vaadata vaikuses aknast välja ja mõelda oma mõtteid, kuni ühel hetkel olemegi sihtkohas. Ma võin olla nädal msn-is online, ilma et keegi minuga ise juttu alustaks.Ma võin vaikida nagu tumm... Kuid, isegi kui ma olen vait, ei suuda keegi ega miski mu mõtteid peatada. Need lendavad ringi ja ei väsi iialgi. 

Ma tean, et kunagi olin ma suur suhtleja. Ma rääkisin ja rääkisin ja rääkisin ka kõike seda mida polnuks vaja.  On olnud aegu, kui ma olen inimesi tüüdanud oma rääkimisega. Kõike on olnud, aga kõike enam ei tule tagasi. Samamoodi, nagu ei tule tagasi enam neid inimesi kellega rääkida. Ma olen mõlgutanud, et võibolla inimeste puudus minu ümbert ongi olnud see põhjus, miks ma enam ei räägi. Terve suve olen ma ka istunud ja kedagi valvanud. Ma olen olnud toas või siis lihtsalt maganud kusagil. Üksinda. Neid päevi, kus ma olen kellegagi koos olnud, on vähe. Enamus suve olen ma harjutanud vaikselt olemist ja nagu tundub, olen ma selle päris hästi selgeks saanud. 

Aga kõigele lisaks tean ma ka seda, et kui kunagi tulebki keegi, siis ma tahaksin rääkida temaga kasvõi terve öö....