tema (mitte midagi loogilist)

Kui ta tunneb end kurvalt, 

kui teised ei näe ta sisse.

Ta üritab hakkama saada,

leides tugevust endas.

Kui elu teda maha surub,

ta ikka võitleb lõpuni.

Hoolitseb ta teiste eest,

et olla päästerõngaks.

Ta ei palu kelleltki almuseid,

sest inimesed ei salli nõrku.

Vaatab ta peeglisse süvenedes,

kinnitab, et saab hakkama.

Ei anna vihjeid pärimiseks,

oma elu ta varjab kiivalt.

Kuid kui keegi leiab ta nõrga koha,

laseb ta pisarad välja.

Tugevus tuleb läbi nuuksatuste tagasi,

ja ta on jälle valmis.

Valmis teiste eest muretsema,

sest teised on alati olulisemad,

kui tema ise. 

29/09/13

Elukäigud villasokihooajas

Elukäigud on teema, mis mind viimasel ajal on väga puudutanud.
Kunagi väikesed teismelised olles ja koos põhikoolis umbes 6-liikmelise grupina nalja visates poleks ma osanud üldsegi aimata, kuidas me teed kujunevad. Kujunesid nii, et üks on juba kahe lapse ema, teine kes oli klassis õppeedukuselt viimane, astus nüüd ülikooli. Kes on kolinud kaugele ära ja kellest ei tea üldse midagi.
Eelmine nädal saabus ka väga (väga) üllatav sõnum ühelt tüdrukult, keda polnud nii umbes.. 3-4 aastat näinud. Käisin tema töö juures kohvil ning nägin ta beebit. Ilmselgelt poleks ma kunagi osanud arvata, et ma hoian kunagi tema last süles. Samuti sain ma teada, et ühest party-chikist on saanud kodukana.

Kõik need sündmused lihtsalt ei jäta mind puudutamata. Ma kõrvutan minevikku ja olevikku ja olen nagu wow. Need muutused on toimunud vähem kui 5 aasta jooksul.  Ma olen kindlasti elevil, sest ma arvan, et palju üllatavat võib veel meie eludes juhtuda paari eesoleva aasta jooksul. Nii minu, kui sinu elus. Nii palju asju ja unistusi on võimalikud. Ja isegi kui sa nendesse ei usu, siis hakkad mõne aja pärast uskuma.


Villasokid. Ohjah, külm sügis on kohal. Minu pärastlõunad ja õhtud mööduvadki pusa ja pleedi sees, konnapükstes ja villasokkides istudes. Õpin, kirjutan, naeran, nutan, vaatan kodumaist rämpstoodangut telekast ja üritan võimalikult vähe haige olla.
Kõik suurüritused, mis vahepeal linnas toimunud on, on vahele jäänud.
Kodukanastun samuti?


Oma paki Norrast sain ka kätte. Ma olin nii ülevoolavalt rõõmus, kui ma avasin selle ja leidsin nii lihtsad, kuid minu jaoks sügavatähenduslikud kingitused.
Samal päeval sain ka oma pildid kätte. 45 pilti ootab seinale panemist ning üheks saamist selle suure mosaiigiga. Omaette pusle ning ajutöö on see, et panna need kõik nii värviliselt kui ka mõõtudelt klappima. Vähemalt on mul nüüd mitmeks õhtuks tegevust.


Vot selline elu-melu.

Tahaksin õrna sadavat esimest lund. Ma istuks pimedas toas, vaataks aknast välja, kuulaks taustaks vaikset muusikat.  Unustaksin mõtted või mõtleksin üle ja nutaksin. Probably oleksin ma üksinda, kuigi sooviks kedagi juurde. Ma vaataksin kuidas lumi katab maa ning see oleks ilus ja muretu.

Aftershocks

Kaua aega oli pime. Kuid siis hakkasid kaugelt paistma väikesed kollased täpikesed. Mida rohkem pilt edasi avanes, seda suuremaks läksid kollased täpikesed, muutudes kogumikeks. Varsti sai juba eristada majaaknaid maanteevalgustitest. Läbi kollase-täpilise-helendava maapinna nägin hetkeks punast kirja - Selver. Muigasin omaette ning tõdesin, et olin nüüd jõudnud Eestisse.

Nüüdseks olen juba mõned päevad tallanud Eestimaa teid. Keeruline on selgitada, kuidas ma tunnen end siin, sest mõtteid on palju ning kõik tundub veel segasem olema, kui varem.

Enne äraminekut veetsin ma seal aga väga meeldivad viimased päevad. Oma viimase vaba päeva käisin jälle poes, viisin taarat ja pappi kogumispunktidesse, lugesin muinasjuturaamatut ning maalisin. Avastasin ühest ruumist lauad ning kõikvõimalikuid kunstitarbed. Mitme tunni tagajärjel oli mul valmis üks pilt loodusest ning teine pilt Sophiele lahkumiskingituseks. See oli väga spontaanne ning selle üleandmine oli vist viimane kord kui ma reaalselt südamest üle kere naersin, sest ma feilisin jällegist. Kuid tema lahkumiskingitus mulle.. well, ma suutsin ta plaani nurjata. Aga me leppisime kokku, et ma actin, nagu ma ei teaks midagi selle kohta. :)

Ühel õhtul otsustas Sophie teha oma šokolaadikooki. Alguses oli see lihtsalt mõeldud kui väike kook, kuid lõpuks kujunes sellest välja lahkumispidu leedu paarile, sest nad lahkusid järgmine päev edasi Euroopat vallutama. See õhtu oli üldse rõõmuskurb. Sest pole võimalik pisaraid mitte tagasi hoida kui sa istud pimedas kirikus ning sulle mängitakse klaveril kurba lugu. Aga see oli mälestus, hea mälestus. Kui Lisanna palus mul reedel öelda 3 asja, mis olid meeldejäävamad, siis see hetk oli ka nimetatute hulgas.

Kui minul oli viimane õhtu, siis tehti ka minule lahkumipidu. Ma ei soovinud ega oodanud seda, sest ma pole kunagi olnud pidude inimene. Minu õnneks oli see aga hoopiski väike koosistumine tee ja krõpsudega, mis oli täiesti aksepteeritav, sest väikesed koosistumised on just my cup of tea. Ning lisaks nad palvetasid kõik minu eest, mis oli nagu parim asi, mida kaasa anda mulle.

Ja viimane hommik. Kõik läks normaalselt, naersin ning ei olnud sees üldse sellist tunnet, et lahkun. Alles rongis jõudis kõik see kohale. Muide, rongi vahetamise ajal tutvusin ühe hiina tüdrukuga, kes oli tulnud Norra ülikooli. Kõigepealt ta ei teadnud kus Eesti asub ning siis imestas ta meie hariduse ja kooli puudutavate asjade üle. Ja kui ma rääkisin lühidalt mida ma Norras tegin ja et ma olen 18, siis ta oli väga üllatunud. Kahju, et ma mingeid kontakte temalt ei võtnud, sest äärmiselt huvitav ja kaunis tüdruk oli ta. Aga well, mõned inimesed ongi mõeldud ainult korraks kohtuma.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ma veetsin seal oma elu parimad nädalad. Kindlasti kasvasin ma seal ning tulin igas mõttes rikkamana tagasi.

Ja nii ongi. Aamen.

Jeg elske oppvask

Saving the last piece of summer

Ongi september. Wut wut Suvi on läbi, aga samas nagu ei ole ka. Suvised ilmad on otsas, lehed juba langevad puudelt ning suvekuid enam pole. Kuid ma olen ikka veel Norras, mitte koolis, seega suvi nagu kestaks veel minu jaoks.

Jah, vahet pole. Igatahes tunnen ma meeletut rõõmu, et saan veel veidi siin olla ning ei pea koolis olema. Mitte kooli vihkamise pärast, vaid siinolemise armastuse pärast. Ma reaalselt pole mitte ühtegi kohta elus vist nii nautinud nagu seda siin. Nüüd olen olnud siin üle kuu aja ning see on nii koduks saanud mulle.

Palju on juhtunud jällegist. Tegelikult, kui aus olla, siis juhtub iga päev midagi põnevat. Üks õhtu oli teeõhtu valges majas. Läksin siis ning olin koos 5 täiskasvanuga, kes kõik olid norrakad. Well, aga nad armastavad mind piisavalt palju, et kogu vestlus inglisekeelsena hoida. Rääkisime poliitikast, ajaloost, metsloomadest, jalgpallist ja veidi Tallinnast jällegist. Smartass tunne oli.

Kiired ajad on olnud jällegist ning nüüd on iga päev maja rahvast täis. Just nii, nagu mulle meeldib :)

Ühel päeval saime teada, et järgmine hommik saabuvad helikopteriga paar tähtsat isikut. Olime Sophiega nagu woow, soooo awesome. Läksimegi siis järgmine ennelõuna juba veidike varem jalgpalliplatsile. Heitsin murule pikali ja olin nagu awyeah, sest mina olin muru sees lebotamas ja teised istuvad koolis, mwahah. Tundsin rõõmu. Tegime paar pilti ja siis nägime juba kopterit. Tõusin igaks juhuks püsti, sest lennuk pidi just sinna maanduma, kus ma olin mõnusalt vedelenud. Ja minut hiljem oligi tuuleiil juustes ja väike nunnu must helikopter jalkaplatsil.

Samal päeval oli meil õhtune vahetus. Seega, looong day. Aga kuna meil oli palju külalisi ja neil oli viimane õhtu ja love-meal, siis nad sõid poolteist tundi. Vahepeal pidime meie teises ruumis teisi külalisi vastu võtma. Lõppude lõpuks, kui me saime köögi suletud, ehk kõik asjad pestud, vahetatud jne, siis läksime õue loomi toitma ja komposti viima ning meie üllatuseks oli väga soe õues. Tähistaevas oli ka võrratu. Ja kuna mina olen sageli väga ekspromp-mõtetega inimene, siis tegin ettepaneku süüa õues mustikakooki, mis oli lõunast järele jäänud. Järgmisena juhtuski see, et külmkappi minek, väike koogi ja vaniljekastme röövimine ning õue minek. Ning seal me siis istusime, veidi enne kella 23, maja ees pingil ja sõime mustikakooki. Aaah, mis võiks veel parem olla. Sophie nentis, et see on nagu „saving the last piece of summer“ ja ma olin nagu jep-jep, I agree.
See.oli.võimas.päev. 

Sain ükspäev teada, et siin olijatel on igas kuus nädal, kus neil on kaks day off päeva. Minul on see õnnelik nädal nüüd. Kui ma sellest kuulsin, siis olin väga elevil. Mul oli kaks plaani. Käia linnas poes ja all järve juures. Mõlemad on nüüdseks ühe päeva tehtud ning peab mõtlema, mida teise vaba päevaga teha. Aga nii mõnus oli shopata. Minu üks kindel plaan oli osta teed ning kätekreemi. Tee ma sain. Aga kätekreemi ei leidnud sobivat. Siis aga nägin vaseliini huulte jaoks, mis oli päris soodne. See oli kollases karbis ning kirjaga Made in Norway. Kuigi see on lõhnatu ja maitsetu, siis juba ainuüksi karbi pärast tasus see osta. Olen õnnelik.
Jalutuskäik järve juurde üksinda oli ka tore. Leidsin tee sinna paadikuuride juurde, mida pidevalt aknast piidlen. Ilm oli ka ilus ning 3.5 tundi loodusesse imbuda oli mõnus. Erinev argipäevast. 

Ja meile saabus uus poiss. From deutshland.  Tegeliku saabus teine veelgi, kuid teisega pole ma veel jõudnud midagi korda saata.  See, kes varem jõudis, sellega otsustasime ükspäev teha peale tööd ühe lauatennise mängu. Ja kui me olime natuke mänginud siis ma kummardusin laua peale palli võtma (kõht vastu lauda) siis käis kirtskärtspaukmürts ja laud oli maas segamini. Mul oli nii piinlik, aga samas oli see nii naljakas, et hetkeks me lihtsalt vaatasime seda hunnikut ja naersime. Ta nägi kurja vaeva, et see uuesti püsti saaks ja parandas seda päris pikalt. Aga korda sai. Seega, tublid noormehed need sakslased ;)

Mul on arvutis hetkel umbes 1500 pilti kogu reisist ning baaaah, kui raske on valida siia midagi näitamiseks...

sattusin mustikahommikusöögi tsüklisse. 

dat moment, kui 6 hobust võtavad su ümber ringi ning sina oled ringi keskel...

viskas jalad püsti. 

Bønn

Mjäääuh. Vaikne on.

Vahepeal oli meil n.ö paus. Vanurite grupp lahkus pühapäeval ning uus grupp tuleb sisse neljapäeval. Seega, oli paar päeva rahu, vaikust ning pingelangust. See oli hea, sest siis ei pidanud kuhugi tormama, kellelgi polnud pingeid külaliste pärast ning sööki ja musti nõusid oli ka 3-4 korda vähem. Samas, mina igatsen suuri masse. Siiamaani oldud ajal oli kogu aeg rahvas ja kui isegi külalisi polnud, siis majainimesi oli nii palju, et mõnus sumin oli. Nüüd ma aga lausa ootan, millal inimesi juurde tuleb. Imelik, kas pole?

Veider ongi see, et tegelikult peaks mul nüüd 2 aastat üksinda elamist täis tiksuma ning selle jooksul olen ma päris üksindust armastavaks jäänud. Kuid siin ma naudin inimestega koos olemist. Ühel õhtul peale tööd ma lihtsalt istusin köögi kõrval olevas majainimeste ruumis, et mitte olla üksinda oma toas. Istusin, joonistasin pildikesi salvrätikutele ning lugesin Norra ajalehti. Lihtsalt, et mitte olla üksinda. Aaah... ma ei kujuta ette, kuidas ma händelin seda olukorda tagasi naastes. 

Eih, ma ikka veel ei soovi tagasi tulla.

 Seoses rahulikkude päevadega oli mul ka rohkem vaba aega. Ühel päeval istusingi pool päeva raamatukogus ja lugesin „Norwegian Fairytales“ raamatut. Ja ma lihtsalt armusin nendesse muinasjuttudesse. Mu lemmikuks sai story „Why the bear has no tail.“ Tagasi tulles võin teile ka selle jutustada. 

Möödunud pühapäeva õhtul olime õhtusöögil valges majas koos tolle pererahvaga. See oli tore ning vaheldusrikas. Ning need suure söögilaua jutud on alati niiiiiii mõnusad. Peale sööki läksid kõik uudiseid vaatama ning muidugi kutsusid nad mind ka. Ma olin nagu why not. Istusingi siis keset norrakaid ning vaatasin nendega koos uudiseid. Ütleme nii, et ma mõistsin alla 3 sõna, kuid pilt rääkis iseenda eest. Ja muidugi nende reklaamid (mis nende jaoks on samuti ülitüütud) olid minu jaoks ülipõnevad.

Vahepeal juhtub ka nii:

People: Do you also have Ikea in Estonia?

Me: umm.. no.

People: How.... Where do you buy all your things??

Mnja....vaikselt hakkab suvi läbi saama. Ning nüüd julgen öelda, et see on olnud mu elu parim suvi. Ma kuulen seda lauset nii paljudelt iga aasta ja siis ma olen alati tundnud end natuke bleh, sest ma pole kunagi saanud südamest öelda, et jee, õnnestunud suvi oli. Kuid yeah, nüüd ma saan ma ka rõõmus olla oma successful 3 kuu üle. :)

mjäu

Öösnäkk. Vahvlid, jäätis, maasikamoos, hapukoor ja murakamoos

Our little church

Uue maja tähistamisel käisin, yay.

Ja endiselt teen iga päev miljon pilti sellest järvest

Stillhet

Maailmas on palju imelisi inimesi. Väga palju. Oma lühikese eluperioodi ajal kohtume me neist ainult osadega. Paljude puhul me ei mõistagi, et nad on nii huvitavad inimesed. Vähe on neid, kes jäävadki meie ellu, kuid raskem ongi hoida neid enda lähedal. Sellest hoolimata on mõned sellised, kes tulevad ja lähevad. Nad lihtsalt jooksevad su elust läbi, andes uusi värve, mõtteid, elujõudu. Siin olles olen ma kohanud nii paljusid huvitavaid persoone. Ning ma tean, et see on enamasti ainult ühekordne kohtumine nendega... vähemalt maa peal olles.

Läbi selle olen ma hakanud mõistma, et taganutmise asemel saan ma olla tänulik, et minu tee on viinud kokku selliste inimestega. Siin olemise ajal olen ma saanud endale uue vaimuliku perekonna. Sisters and brothers from another mother.

Miks ma sellest räägin, on see, et sellel nädalal lahkuvad umbes pooled meie seast. Osad on juba lahkunud ning mõned alles pakivad asju.

Esmaspäeval lahkusid saksa tüdrukud, teisipäeva hommikul armsad slovakid (neid igatsen küll meeletult), kolmapäeval üks tore saksa mees, kes tuli mulle rongi vastu ning aitas mul alguses kohaneda siinse eluga. Reedel lahkub naine, kes on meile saanud nagu emaks ning järgmine nädal veel inimesi. Alguses olin ma šokis veidi, aga mulle seletatati, et uued inimesed tulevad peale. Selge pilt.

Enne lahkumisi jõudsime aga palju põnevat koos teha.

Üks lahedamaid asju oli kindlasti tähtede vaatamine. Ootasime kuni taevas pime ning siis läksime neljakesti üles korvpalliplatsile, mis on veidi kõrgem koht. Heitsime tekkide peale pikali nagu silgud reas ning jõllitasime taevast. See oli nagu wow. Väga palju neid polnud, aga kui täht langes, siis olime nagu aaahh.. „Did you see, there!!“ Rääkisime octopusidest, astronautidest, sellest kuidas nii paljudes riikides näevad inimesed samu tähti, ja kassidest. Fun moment oligi, kui lamasime seal ning äkki miski liikus vastu jalga. Pussy ehmatas meid päris korralikult :) Mingi hetk jäime kolmekesti ning mõtlesime, et okei, kui kell saab 1.00, siis lähme meie ka ära. Vahepeal tulid aga pilved ning me olime nagu „nooooooooo!!!!!!!!!“ Oma tarkuse ja veidrusega hakkasime siis puhuma kolmekesti ning hämmastav, kella 1-ks olidki pilved taganenud. Me olime nagu thank God, see toimiski. Ütlesime vaikselt, et Jumal hoiab neid senikauaks eemale, kuni me ära läheme. Mõtlesime, et Ta võiks ka vimase tähe ka anda ja kõva häälega ütlesime „God, please give us the last shooting star“ Me ei mõelnud, et see nii võikski minna. Kuid mingi.. 3 sek pärast langes keset taevast üks suuur ja megakaunis täht. I was yelling. See oli kõige ilusam neist. Me olime nii amazed, et Jumal oligi seal ja kuulis seda väikest asja.

Tavaliselt oli aga õhtuti lauamängude mängimine või filmi vaatamine. „Pay it forward“ on hea film. Soovitan täiega.

Pühapäeva õhtul tegid aga Slovakid meile Slovakkia õhtu. Nende toidu, nende tantsu ja riiki tutvustada slaidshowga. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Nii see oligi. Väga meeldejääv ning toredusest pakatav õhtu oli see. Kuna too õhtu oli alumine maja tühi, siis saime seal olla, kaua tahtsime. Ning me neli viimast lihtsalt sõimegi Haribosid, tegime nalja (ma siiani imestan, kui palju nalju ma olen suutnud inglise keeles teha..), laulsime ja nautisime hetke. Meie rõõmuks säras ka kuu taevas. Muide, kas teadsite, et Norras on kuu suurem, kui näiteks meil Eestis või Slovakkias? ;)

Järgmise õhtu, viimase sõbudega, veetsime koos. Isegi jäin magama nende toas, et hommikul nad ära saata. Emotsionaalsus tõusis jälle pinnale ning pisarad märgasid üksteise õlgu. Hommikul olin ma vist liiga väsinud, et kurb olla, kuid terve päeva olin ma nagu sant. Ma arvasin, et suudan võtta nende lahkumist inimlikult ning sellest üle olla, kuid ei. Üks osa minust läks nendega kaasa.

Aga muidu, läheb mul hästi. Ma küll suudan iga päev enda käele mõne põletusarmi või lõikearmi teha, kuid vähemalt on hetkel veel käed keha küljes. Ning peale selle, ei karda ma enam suuri nuge. Päris palju olen saanud ka köögitarkusi. Oma esimese mustikakoogi meisterdasin valmis. Minu osa polnud küll suur, kuid see tuli superluks välja :) Kindlasti võtan mingeid naljakaid norra harjumusi siit köögist kaasa.

Ning after all, sain oma mõtetes ühele väikesele unistusele linnukese teha. Nimelt, siia tulles ning seda kaunist järve nähes ei suutnud ma tagasi hoida mõtteid sinna minekust. Mõtlesin, et well, selle juurde alla tahaks küll minna. Ning selle nädala vabal päeval, küsisin Sophielt, et kas võiksime koos minna kuhugi (sisteril oli ka vaba päev). Päike paistis ning ilm oli mõnusalt soe. Ta pakkus välja, et suure järve äärde. Ma olin nagu yes-yes-yes. Olime seal lihtsalt mingi 2 tundi. Tema istus pingil ning kirjutas, mina olin väikesel sillal magamas igatepidi. Küll jalad üle ääre või juukseotsad vees. Ma kindlasti ei oska seda kirjeldada nii, nagu ma seda tundsin, kuid see oli nii harmooniline-vaimustav. Vee kohin, hämmastav mägede kaunidus, valged pilvetutsud helesinisel taeval, selgeklaar vesi. See oli kindlasti midagi enamat kui lihtsalt chillax.

Küll väikesed asjad võivad palju rõõmu teha :)

Siin olles olen ka aru saanud, et pidevalt tuleb kolida. Vastavalt külalistele muidugi. Nüüd kolisin ma juba kolmandat korda. Valgest majast pruuni majja. Perekond, kes elab valges majas, otsustas varem puhkuselt tagasi tulla ja rahvarohkust kartes pidime kolima leedukaga väikesesse pruuni majja. Ja irooniline on see, et ma sain selle toa, kus slovakid viimati olid. Loodetavasti on see mu viimane kolimine nüüd. Uus tuba on meeldiv. 10 korda valgem, 5 korda soojem ning 2 korda suurema voodiga. I like it. Much. Much.Much.

Well, that's all. Keep contact and see you soon :)

We are the crazy ones