i´m gonna eat you

Kolm kuud on täis jooksnud. Kolm kuud olen elanud siin kurbuses ja rõõmus. Kolm kuud olen ma saanud ise endaga hakkama. Kolm kuud üksindust.

Ma pole ikka suutnud aru saada, on see siis minu koht või mitte. Praegu mõtlen küll, et miks just mina. Miks just siia. Olen mõelnud ka lahkumisele siit.. aga see on juba pikem,igavam,mõistmatum... monoloog...

Kolmapäev oli alla keskmise. 5 tundi magamist, keemia esimene tund, osa teksti varjutas uni.. hunnik tunde, kaks majandust ning veniv ja igav mate päeva lõpus. Sünge tumedus terved ööd ja päevad atmosfääris kaasas.
Ja koju jõudes korduvad kõik tegevused, söögi tegemine, klaver, õppimine.. tahaks midagi enamat.. külalisi, pikki jutuajamisi, naermisi.. või mingit tugevat adrenaliinilaksu. Midagi kaifi, mis keeraks mu mõtted 180 kraadi ümber ja annaks elule uusi värve.

Peale kahte korda puudumist kodugrupist, võtsin täna end kätte ja vedasin Nõmmele. Meid oli küll vähe, aga suhtlesime-vestlesime ja jõime palju teed. Liigagi palju vist.
Tagasi tulles vedas mul bussile jõudmisega. Jooksin megalt. Jõudsin bussi taha juba peaaegu, kui buss pani uksi kinni ja hakkas suunatuld näitama sõitmiseks. Jooksin keskmiste uste juurde ning buss vajutas pidurit ja tegi uksed lahti. Mõtlesin  "Thank God", sest muidu oleksin ma pidanud veel 25 minutit järgmist bussi ootama. Selle ajaga ma jõudsin juba bussilt maha. Jalutasin siis vaikselt mööda tänavat ja mõtlesin, et miks ma praegu ei jookse. Saaksin ju varem koju. Aga kuna ma tean, et kodus on niikuinii seal kus ta on ja ma jõuan sinna ükskõik mis liikumiskiirusega, siis pole ju mõtet joosta. Ajus panin kokku sellise loogika, et see on ju sarnane inimeste elule. Kui meil on mingi kindel siht, kuhu me tahame jõuda, siis me liigume sinna poole tasapikku ja targu. Kuid kui me aga teame, et miski võib ära minna, võimalus kaotada, siis me jookseme selle suunas, et mitte seda kaotada. Aga kui meil sihti pole, pole plaani, kelleks saada, siis on see täpselt nagu suvaliselt jalutada ettejäävatel tänavatel ning nii võib ringi jalutada kaua...kaua..kaua...
Keerulistest mõtetest tänavatel pääsesin ma tuppa, kus võtsin ette juuksuri ameti. Mul on juba veidi aega mu juuksevärv nii pinda käinud, et ma pidin jälle värvi ostma ja terve vannitoa pruune laike täis plätserdama. Seekord valisin toonivate asemel püsivärvi. Pean tunnistama, et ma ei tea tulemust, kuna ma pole julgenud peegli ees juukseid lahti kammida. Aga arvatavasti on seal palju värvitoone.. heledast tumedani välja.
Lõpetades armetu kodukeemiaga, võtsin jäätisetopsiku ja pleedi ja telekapuldi ning tunniks ajaks olid mu mõtted Top Geari lainel.. Peale seda on must auk...

Ma ei tunne midagi, ma ei tunne kedagi. Raske on seletada seda, mis mu sees praegu toimub. Nagu aeglane surm oleks seal...

Help ?

Majanduse tunni ajal...

Tihti olen avastanud end mõtetes ..

Heihoo, käima on hakanud novembri viimane päev. 24 tunni pärast on juba detsember, mis toob meid veel lähemale jõuludele, right. Aga lund polegi veel maas. On ainult kõle tuul.. selline tore sügis meil siis.
Tahes-tahtmata seostan seda endaga, kes näeb hetkel asju tumedamates toonides. Päikest ja sooja pole. Päike võibolla korraks on, aga siis tulevad pilved jälle ette. Ning see kõle tuul on samasugune, nagu minu sees. Mässab. Vaibub korraks maha ja siis keerutab jälle kõik sassi..
Huvitav, kui minu elus muutuks praegu kõik täiuslikuks, kas siis hakkaks ka taevast heledat-hõredat lund tulema? .. või siis ma näeksin seda sügist mis praegu on, kenamana :)

Iga uus päev loob võimalusi avastada maailma... 

Täna avastasin ma, et ma igatsen tohutult palju kahte inimest. Kahte inimest. Maailmas on 7miljardit inimest, kuid mina igatsen neist ainult kahte. Ma tahaks neid nii enda kõrvale. Aga ma tean oma sisimas, et nende inimestega ei saa enam asjad olema nii nagu vaja. Vähemalt mitte praegu.. või kui, siis ainult ühega.. nii pessimistlikult ma mõtlengi..
 Oeh.. ja kui sa kedagi niii-niii igatsed, siis te ei kujuta ette millist valu see võib tekitada. Mul vist tekitas isegi palaviku. Vähemalt klassiõde ehmatas küll mind katsudes ära, kuid ma ise tunnen ennast ainult kurvana..ja üksikuna. Muud tunnet polegi. Ja kui mul isegi oleks see kraadiklaas, mis selgitaks minu kuumuse ära, siis ma  arvan, et see ei muudaks midagi.

Me kõik jääme vanaks, tead seistes peegli ees...

Ennemgi, kui aru saame, oleme oma parimad võimalused maha maganud ja siis me saame ainult mälestustes vaadata pilte ja nutta taga neid hetki ja inimesi, keda enam pole ja mida enam ei kordu. Just nagu mina täna...

Teeb meie valikuid määramatuks aeg...

Aeg ja valikud käivad tõesti käsikäes. Kuigi vahest tundub, nagu nad oleksid suurimad vihavaenlased. Kaks päeva on jälle möödunud kooliseinte vahel. Ja peale koolis käimise ja eilse alfa pole mul muid kasulikke asju nendest päevadest külge jäänud. Tuim. Ma pole ikka suutnud leida seda õiget "klassiruumi", kuhu ma kuulun. Kõik on ikka veel liiga värske minu jaoks.

Nagu miljon tähte taevas, neid kõiki püüda me ei või... 

Aga kui ma ei saa neid, siis järelikult peaksin ma ju saama midagi paremat ?




Tumedad laused Getter Jaani laulust "Me kõik jääme vanaks"

1.advent

Mõtlesin, et teen teile 1.advendi puhul kingituse ja teen jälle blogi lahti.. =)

Cheers!

trippin´

Ma alustan laupäeva hommikut kodust, käin vahepeal ära 100 km kaugusel, ööbin mujal, teen igast põnevaid asju ja jõuan siis pühapäeva õhtuks ikka koju tagasi. Fun.
Laupäeval käisime emmega Rocca Al Mares poodlemas.. chillimas.. suht tore oli. Ma leidsin endale uue lemmikpoe. Nüüd tean siis kuhu paari nädala pärast jõulukinke otsima minna ;)
Jõuludest.. ongi juba käes siis põhimõtteliselt.. mõned nädalad veel ja no mis need siis ära on. Varsti istumegi kõik kuuse all. Aga kui ma paar nädalat tagasi täiega ootasin neid, siis paar päeva tagasi ma jällegist mõtlesin, et grrr... eks nad mustad jõulud tulevad. Mustad sellepärast, et ma olen viimasel ajal nii paha laps olnud. Palju pahandusi teinud.. haiget.. lõhkunud oma kalleid sõprussuhteid... ning ma ei saa seda jõuludeks, mida ma tegelikult oleks ehk oma südames soovinud... Ja siis ma tundsingi, et mis mõte nendel pehmetel ja üdinisti rõõmsatel pühadel minu jaoks on. Kuid eksisin. Täna Tapal koguduses olles ma leidsin vea enda mõttemaailmas. Jõulud pole ju selleks, et kinke saada ja end perega koos täis juua. Ennekõike on jõulud ju Jeesuse sünnipäev. Ja me peaksime ennekõike rõõmu tundma selle üle. Niisiiis proovin ka mina jõulude üle vähemalt seetõttu rõõmu tunda, et sel ajal sündis meile päästja. Ning ehk juhtub ka jõuluime ja ma saan ka teistes asjades rahu südamesse..

That´s all story, bro. Nädalavahetusest lisan paar pilti.

Noortekas mängisime veidi tõde ja tegu.. pudeliga..

"Tegu on see, kui sa vastad küsimusele. Tõde on see, kui sa vastad
küsimusele ´jah´ või ´ei´ vastusega"-  meie seast üks geenius :) 

TEUK

Huh?!

Täna oli koolis minul lühike päev. Tavaliselt on 8 tundi meil, aga kuna mina ei käi kahes esimeses riigikaitses, siis on tavaliselt mul 6 tundi. Aga täna jäi mul lõpust veel 3 tundi ära, ehk siis olin kooli ainult kella 10-13.00 Me gusta.
Estonias esines Põhjamaade sümfooniaorkester ning iga kool sai tasuta mingi teatud arv pileteid sinna. Meie kool sai 30 piletit ning need jagati siis teatud klasside vahel ära. Aga meie klassi 5 piletit läksid vist sama kiirelt kui mõnele hittkontserdile. Aga kuna Tapakad pidid ka tulema seda vaatama ja Johanna teadis, et ma tahaksin tegelikult ka ikka sinna minna, siis neil jäi pileteid üle ja ma sain ühe endale. Ou Yeah. Aga ma tahtsin korra kodust läbi käia enne kontserti ja sellepärast saingi 3 viimasest tunnist ära ;)
Maarja oli ka ennast kaasa vedanud Tallinna. Ja siis oligi niiii armas näha neid jälle. Istekohad olid veidi nõmedad, vasak rõdu ja suht ääres, niiet nägemiseks pidi olema ääre peal... ja minu ja Maarja vahel oli mingi vahekäik.. -.-  Aga muidu rahvast oli tore vaadata seal all. Leidsin isegi ühe tuttava sealt värvilisest massist.
 Kontsert oli hea. Ausalt. Muidugi on veidi feil tunnistada,et ma käisin esimest korda elus orkestri kontserdil.. aga noh  millalgi pidi ikka esimene kord olema. Muusika oli hästi kena, kajav, kaasahaarav, võimas. A ja Mihkel Poll esines ka klaveril. Vot see oli lahe. Ma poole ajast, kui ta mängis vaatasin vist tema sõrmi. Kui kaunilt ja kiirelt need klaveril liuglesid. Jah, just, liuglesid. Lihtsalt nii palju annet. See oli awesome.
Tunnikene kestis see ning siis jälle bussiga koju tagasi paariks tunniks. Siis noortekale. Paula oli ka veidi seal. Wiwii. Toomas rääkis täna Markuse evangeeliumist. ...  ja ülistus oli ka hea, kuigi ma seekord tundsin end veidi, okei, mitte veidi vaid üpriski kinniselt ja ma enamus laule lihtsalt kuulasin ära. Muidugi on mul kahju, et ma ei suuda end vabalt tunda ja olen lihtsalt tuim. Aga ma ei osanud ka mitte midagi muud ette võtta ja siis ma rändasingi oma mõtetega mööda maailma ringi.. ülistus taustaks.
Hiljem rääkisime Raeliga juttu. Teda polnud ka paar kuud näinud. Hea oli temaga rääkida ja kurta veidikene muresid.
Siis jalutasime Helinaga mööda vanalinna bussikasse ja igaüks oma koju. Ja mina olen alates koju jõudmisest saadik nii rampväsinud olnud, et täitsa grrr..
Lähengi vist magama kuigi tahtsin veel ühe teise postituse ka kirjutada. Feelings and such.. aga ma vist jään ennem juba magama siin -.-

God desires to deliver you from impossible challenges

Täna turgatas täiesti juhuslikult pähe selline mõte või piiblikoht mis ütleb, et Jumal annab meile asju, millest me ei oska unistadagi. Ja ta annab meile need suuremalt, kui vaja. Ja siis täna õhtul koju jõudes ma mõtlesingi, et wow.. ma pole kunagi olnud selline inimene, kes oleks ihaldanud endale suuri asju ja kõige vidinate uuemat sõna. Ning üldse ma olen elus harjunud nii väheste ja väikeste asjadega elama. Kuid nüüd, nüüd on  põhimõtteliselt "antud" mulle korter. Ja see on täiega minu käsutuses.Tähendab, et tahan öelda, et ma pole kunagi endale ihaldanud midagi suurt, kuid nüüd on Jumal andnud mulle lausa korteri kasutamiseks. WoW =)



Kolmapäev oli suht väga väsitav päev. Ma ei jõudnud isegi kodukasse minna. Istusin kodus, tegin süüa, mängisin pikalt klaverit ("I´m coming home" algus on juba päris arusaadav). Vaatasin telekat ja tegin tööd. Vennal oli vaja mingid hinnapakkumised teha excelis. Ja siis ma mässasin tabelitega ja kirjutasin igast ehitusalalistest teemadest. Tundsin end sekretärina, kes tööd koju kaasa võttis :D Aga ei, mulle meeldis mässata ja pealegi saan väikest palka ka selliste sekretäritööde eest, niiet yeye :D

Täna oli huvitav päev. Sõna otseses ja kaudses mõttes. Magasin sisse, kuid tänu kiirele liigutamisele jõudsin ma 19 minuti jooksul voodist välja saada, riide panna, meik teha, vannitoas aega viita, süüa ja bussikasse minna. Ning mul jäi veel aega ülegi.. magic :D

Suur koka on minu. Parempoolsed kommid on minu
Jäätisekoks on.. meie ja teine kommitops on Karo oma..
nomnomnom :D

Koolis oli veidi tuju all. Mingi maselainekas käis ringi. Mates kt, kekas mingi käte peal seis ja teistes tundides veel igast lollusi. Õnneks sai juba peale 5ndat minema. Läksime paari meie klassi omaga Salme kultuurimajja teatrisse. Oli see siis inglise keelne. Pealkiri oli "David Copperfield". Esimese vaatuse ma vaatasin ja kuulasin ära. Enamasti sain tegevustest aru ja nii, kuigi siis hakkas sassi minema, et kes nüüd keda armastab ja kes on kelle poeg jne..  Veidi veider oli minu jaoks. Kuid teise vaatuse ma enamus ajast trollisin ühe inimesega. Nimelt nägin oma erakordset sõbrannat ja endist koolikaaslast seal. Julia biaaatššš :D Jooksin feililt üle garderoobi kui nägin teda. Tal oli ka ilmselgelt hea meel mind näha. Vaheajal jooksime mööda korruseid ringi, tantsisime keset saali valssi ja meenutasime vanu aegu. Shuut, kui hea oli teda näha. BTW, huvitav oli veel see, et kui me ennist klassiga liikusime trammi peale siis Marleen ütles, et oh kui lahe oleks näha mõnda vana tuttavat.. and wauawiwoa, nägingi :D See nagu totally mades mu päeva. Mis sest, et olime veidi hullud ja häirivad ja kahtlusttekitavad.. kuid me polnud nii kaua näinud ja nii kaua polnud me midagi põnevat teinud.
Peale etendust liikusime Karoliinaga kesklinna. Läksime Solli ja Solarisekinno. Ostsime piletid "Koidukumale". Yea :D Ning filmi ajaks palju kommi ja kokat. Ning ma võin seda öelda, et minu jaoks oli see film nagu täiega kipa. See oli hulganisti parem kui need eelmised olid ning ma täiega kaifisin seda. Ma olingi juba unustanud, millise tunde tekitab Edwardi nägemine :D
Lõpp oli väga lahe. Kõik see, kuidas näitas mismoodi muundumine tema sees toimub ja kuidas ta siis väliselt nii kauniks muutus. Ning see hetk muidugi lõpus kus kaamera seisab tema silmade kohal ja need tulipunased silmad siis väga etteaimamatult lahti plaksatavad. Aaah... nii tahaks järge näha. Kuigi siis on muidugi see jama, et siis sa tead et selle teemaga on kõik lõppenud ja enam pole midagi oodata..

Feil oli see, kui me arvasime, et kinotöötajatel on feil.
Arvasime, et sõna tätoveering on valesti kirjutatud..
dunnolol

Hehe, täna Karoga oligi seal nii, et film lõppes ja siis me olime nii ekstaasis, et otsustasime lihtsalt veel istuda seal niikaua kuni kõik lahkuvad ja tiitrid ka otsa saavad. No ja rahvas hakkas siis liikuma, meie istusime, lugesime näitlejate nimesid.. ja siis tuli ette kiri "PS, film pole veel läbi" :D meil oli nagu whaaaaaaaat.. ja siis tuligi kips-kõps-kips kõps see voltouride koht, et kus nemadki saavad teada Cullenite perekonna suurenemisest.ˇˇ


;)

yea.. jalutasin veel ringi vabaks kandis ja siis liikusin oma kommitopsiga kodu poole.
Wuz fun.

PS: Tundub, et linnaelu polegi nii mage, kui vahepeal tundub :D :D