Armastus ei hävi ilmaski - kuni nauditakse vastuarmastust.

Aaaaahhhhh... no ma kohe ei tea mida teha. Kuidagi nii raske on olla..

Kuulasin täna jälle Olevist noorteka ülekannet. Vaatasin ja kuulasin oleks ehk õigem öelda, sest tegu oli ju siiski videoülekandega. Kahjuks ajapuudusel nägin ma ainult kella 19.00-20.00-ni seda. Aga oleks hea meelega ehk algusest lõpuni kuulanud. Veljol oli väga puudutav jutlus, kuigi osa sõnu jäi vahele ka, sest nagu ikka, mu mega 54,0 Mbps nett ei suuda seda tugevat awesome sõna lihtsalt edastada :D Liiga hea selle jaoks võiks öelda. Aga igatahes.. pani mind mõtlema. Mõtlesin, aga siis mõtlesin ka kaugemale, kui tavaliselt. Ja mõtlesin, et see enda muutmine on ikka nii raske. Kuidas olla päevapealt rõõmus ja täis elujõudu ?

Ma lihtsalt.. maitea. Palju segaseid asju on jälle. Tahaks kõik unustada. Lõigata katki need sündsusetud mõtted ja lükata need kaks inimest ka sinna teisele poole mõttelist piiri, kus on ainult sõbrad. Kui ma ainult suudaks seda. Jätta alustamatta need vestlused ja nende nägude meenutamist.. ja mälestusi, neid hetki mil olime koos. Kui ma ainult suudaks nendele hetkedele mitte nii palju mõelda...

Päeva suht magasin maha.. või siis magasin arvutiga kooos, sest teki all tudukates ja läpakas teki peal veetsin ma pool päevast. Siis tsekkasin telkut ja kuidas emme kooki teeb ja siis vaatasin olli ülekannet ja nii see läinud ongi. Nüüd käisin ka Tuta blogi lugemas ja see üks video või film, mis ta sinna pannud oli, see oli tõesti nii hea. Pani mind lõpus isegi nutma. Sügavamõtteline võiks öelda. Ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma su blogi selle posti lingi siia topin.. siin_see_on

Pikkust kuskil .. 16 minutit vist. Kui sul pole kahju sellest 16-st minutist, siis soovitan vaadata.

Vahepeal chattis ka üks klassivend minuga. Kutsus autoga sõitma. Noh.. jah. Olen haige ja mul poleks never-ever võimalust välja hiilida. Kõik on liiga üleval selleks. Me oleme hilised magamaminejad. Ei julge ka :D Ta raudselt põrutab puuse ju.

Kuigi, kui juht oleks keegi teine. Ning puuduks üleliigne seltskond ja alkohol ja muud mõjuained, siis läheks. Sest praegu tahaks mingit sellist... laksu. Midagi armsat. JA mis olekski armsam, kui sõita vaikselt autoga. Vaikse muusika taustal. Koos kalli inimesega, kelle kätte ma usaldaks oma elu. Pimedas. Tänavavalgustuste alt läbi. Südames soe tunne. Oh, ma ei tea, kas te teate, kuidas mulle meeldib tegelt öösiti või õhtuti autoga sõita. Poole rohkem kui päeval. Sest öös, pimeduses, on midagi kutsuvat. Midagi salapärast. Maagiline. Ja sõita koos armsamaga.. mm.. see on unistus. Loodame, et see unistus ka kunagi täitub. Ja kui mitte kaaslasega, siis üksi kindlasti. Sest olen kindel, et ma teen endale load. Ja kui piisavalt kütust ka on, siis sõidaks. Palju. Öösiti.

Jutustades unistustest, siis olen ma õnnelik, et ühe inimese unistus täitub homme. Ta pole küll minuteada maininud mulle, et see tema unistus on, kuid ma arvan, et südames on see peidus. Vähemalt ma tean nüüd, et unistused võivad täituda. Tema on see tõestus. Ta saab kokku inimesega, keda ta armastab. Nagu mõnes romantilises filmis. Armas. See, keda mina armastan või armastasin, (ma ei tea isegi, kumb) see on nagu mingi kauge planeet. Kuhu tahaks minna, aga kuhu minemine on raskendatud. Armastus ei hävi ilmaski - kuni nauditakse vastuarmastust. Aga vastuarmastust pole.. seega, ka armastus hävineb vaikselt. It makes me cry ...

Okei, mu teema hakkab vist liiga tõsiseks ja sügavaks minema. Kohati ehk isegi süngeks.

Tõmban otsad järksu kinni. Poole teema pealt ja panen punkti .

Tänase päeva laul: Hillsong - You alone are God. link.

rest @home :)

Täna lõunal, kui mina alles ärkasin ja ema veidike tolmu võttis toast :

Ema: "Koristan ja siis kella 16.00-st hakkan kooki tegema."

....mõne aja pärast.....

Ingrid: "Ma olen täna kella 16.00-ni vooodis."
Ema: "Nii kaua?!?!?"
Ingrid: "Jah, ma olen ju haige. Ma pean puhkama. Muidu oleksin ma ju koolis."
Ema: "Ahjah. Õigus, kui oled kodus, siis pead jah voodis olema. No puhka siis. Ja vaata, et sa enne 16.00-i voodist välja ei tule."
Ingrid: "Okei. Aga ma ei tea mida teha nii kaua..."
Ema: "Mine arvutisse."
Ingrid: "no, maitea.... OKEI :D "

your nightmare - me, blogerff

You should have known
The price of evil
And it hurts to know that you belong here
Yeah
No one to call
Everybody to fear
Your tragic fate
Is looking so clear
Yeah
Oooooooh
It's your f***ing nightmare
HA! HA! HA! HA!


Wink-wink, kuidas mulle mõnikord teatud tujude ajal meeldib seda laulu kuulata. Üldse on Avenged Sevefoldi laulud ülikõvad.

Ja selle "õudusunenäo" teemaga edasi minnes võin täna ka teile pajatada oma selle öö unenäost. See oli siis selline, et oli mata tund. Mingid eksamiülesanded või nii. Ja siis oli 8.klassi omad ka koos meie klassiga ja kõik lahendasime neid tehteid seal, kuid ma olin ainuke, kes ei saanud millesti aru. Ja siis ma hakkasin kartma, et ma kukun eksamil läbi ning mulle ei jõudnud kohale, et kuidas kõik saavad sellest teemast aru, aga mina ei saa. Siis ma hakkasin paanitsema ja see paanitsemine ajas mind nuuksudes ülesse. Kell oli siis alles neli.. Proovisin korduvalt magama jääda, kuid ei õnnestunud. Korraks sain silma kinni, kuid siis mind painas jällegist see mata teema edasi ja siis oli juba nina ka seda vastikut kollast tatti täis, mis sundis mind jälle ärkvele. Noh, ja selline isetegevus kestis siis kuni... kuueni umbes. Ja kui siis suutsin nii magama jääda, et enam häirivaid asjaolusid polnud, siis helises muidugi juba äratuskell. Mõtlesin, et ma veidike veel puhkan, sest oli ju mu uneaeg nii üürikeseks jäänud, kuid see tõi hoopiski kahju. Magasin jälle sisse. Tere õhtust!

Homme pole õnneks võimalust sisse magada, sest homme nietu kool for me. Olen terve selle nädala käinud poolhaigena koolis. Ning otsutasime emaga, et homme ei lähe enam pisikuid jagama. Nkn homme rasked tunnid ka. Pole mõtet oma kalleid ajurakukesi vaevata. Neid tuleb hoida, et saaksin ikka jätkuvalt kirjutada oma "muhedaid" jutte. Ja valeria puudub ka.

Täna käisin ainult sellepärast koolis, et olid kerged tunnid ja vähe rahvast. Sest osad olid võistlustel ka. Selline lebo päev oli siis.

aarrggghh.. ma olen kindel, et te olete tüdinenud lugemast mu igapäevaseid mida-ma-tegin poste. -.-

oohjahh. Pea valutab. Nojah. Aga ma siis lasen siin omaloomingut edasi ja panen teile kohe ka tänase päeva laulu siia. Olge terved ja õnnistatud !

Tänase päeva laul: Avenged sevenfold - Nightmare. link.

Muide, selle sama video all on selline kommentaar ka :

" DEAR GOD BRING BACK THE REV, WE'LL GIVE YOU JUSTIN DWEEBER, YOU COULD KEEP MICHAEL JACKSON " - hahahaha, hea meelega (ps. the rev on nende lahkunud trummar)

Peab tunnetama piiri enese ja ligimese vahel, et mitte muutuda taktitundetuks

Magan, magan, magan. Ja siis on raske hingata. Nina on kinni ja kurku on
tekkinud selline valu, et oi-oi-oi. Ja polegi muud teha, kui ülesse ärgata. Kell
näitab umbes pool kuus.. nojah. Otsime siis ninatilkasid ja taskurätikuid ja
juua. Kui nina on tilkasid täis, kurk ka mingit haput mahla ja nina löriseb nagu
Jägala juga, siis pole muud, kui tuleb jälle kustu ja ootama und. See ka lõpuks
tuli. Koos unenäoga veel. Unenägu jutustab mulle sellest, kuidas ma olen Tapal
ning toimuvad L&R pulmad, mis päriselus toimusid juba 2009 aasta juulis. Ja
lisaks sellele toimuvad ka mingid PP sarnane üritus. Aga väiksema rahvahulgaga.
Ja siis ma jalutasin Johannaga koos.. ja leidsime mingid poisid... Jäime juttu
rääkima.. ja siis tsillisime niisama veel. Ja Grossi poes tsillisime ka veel. Ja
ma ei mäleta küll, mida ma seal tegin, kuid äkitselt tahtsid turvad mind kinni
võtta (iroooniline on see, et real life pole seal turvasid) Ja siis ma hakkasin
jooksma. Ehk siis põgenesin, kui otse öelda. Kätte mind ei saadud. Vedas. Aga
siis ma tsillisin jälle nende poistega. Ja siis raputati mind ning teatati, et
on aeg ülesse ärgata. Nojah. Selleks korraks oli mu ilus uni lõppenud, sest ma
olin juba veits sisse maganud. Ning kätte saabus karm reaalsus, kus mul on nina kinni, kurk valus ja pea
valutab. Kolmas päev koolis selle nädala jooksul, mis tahes-tahtmatta tundub
nagu viies või kuues päev koolis.
Ning see kolmas üliiipikkk päev möödus jälle osaliselt külmavärinates. Pea
valudes ja niisama tatistades-köhides. Vahepeal panid klassiõed mulle ka
diagnoosi, et mul on ka palavik ja olen täitsa haige. Et miks ma kodus ei ole ja
voodis ei maga ? Aga vat sellepärast, et ma saan hetkel koolis küll käia. Nii
halb veel asi pole. Ja ma ei taha maha jääda. Mul on üldse sellel aastal mingi
kole koolist puudumise kartus. Ja kuna ma saan õppida siis pole nagu põhjust
niisama kodus voodis lulli lüüa. Heh. Kuigi see haigus vist natuke on minu
mõttemaailma ka muutnud. Näiteks pole ma terve see nädal mitte ühtegi meigiasja
puutnud ja koolis käin ka nii, kuidas ärkan. Juuksed veits kräsused, nägu
padjane ja surmvalge (nagu mulle täna öeldi) ja siis on mul veel seljas selline
mõnusalt suur pusa ja kaela ümber sallikene. Mm... look nice. Eitegelt, mul suht
vahet pole. Väike maakool. Keda ikka kotib, missugune välja näen. Pole vajadust
kellelegi silma ka jääda, niiet lasen rõõmuga edasi :D
Kahjuks pole ma ainult võimeline olema aktiivne kekas. Ja õnneks mul vedas
nii, et ma ei pidanudki sinna täna minema. Dire vabandas mind ise välja. :) Ja
siis andis mulle veel Coldrexi ka. Mõnus õps meil, eksole. Ja veel suuremaks
õnneks suutsid Annu ja Birgit ka ennast kekast välja vingerdada. Istusime siis
arvutiklassis ja kirjutasime U23 MM eestlaste tulemused välja.
Ja sellega oli see koolipäev põhimõtteliselt läbi. Istusin veel natuke ja
ootasin bussi. Ning siis saigi oma armsasse koju. Wink Wink.
Ja jällegist, nagu nõiaväel, tuli uni ja viis mind sinna sooja kohta. Ei,
mitte sinna "sooja kohta", vaid soojade tekkide vahele. ;D

Aga tänasest päevast veel sellist naljajuttu ka, et ühele.. 3. või siis 4.
klassi poisile lendas töpas puidulakk pähe :D nii armas nagu. Tal on sellised
blondikamad juuksed ka ja siis see puidulakk andis ainult värvikontrasti juurde.
Ning teine , (mitte küll niinnaljakas) asi oli see, et väikesed tatid
(loe:poisid) mängisid tulega ja siis oleksid äärepealt Annu kinda põlema pannud.
Pfff. Einooh.. anname neile andeks. Nad on ju alles 5ndas ja mitte
kõigetargemad. Aega on areneda.


Hmm.. avastasin, et ma pole kaua linnas käinud. Nagu Tallinnas...


igatahes, Õnnistusi siis !

Tänase päeva laul: Kutless - Not what you see. link.

comatose

Plaanisin täna õhtul blogi kinni panna. Jälle. Kuid kui tulin siia, siis nägin, et keegi on minu viimast postitust komminud. Läksin siis ja vaatasin. Ja siis ütles sisetunne, et ära pane veel kinni seda. Käitusin siis oma sisetunde järgi ja jätsin selle veel avatuks.

Ja mul tuli südamesse panna need laulusõnad siia, sest need on praegusel hetkel niii õiged ja just nii igatsen ma neid sõnu ise öelda kellelegi...

I hate feeling like this
I'm so tired of trying to fight this
I'm asleep and all I dream of

Is waking to you
Tell me that you will listen
Your touch is what I'm missing
And the more I hide I realize I'm slowly losing you

Comatose
I'll never wake up without an overdose of you

I don't wanna live
I don't wanna breathe
'les I feel you next to me
you take the pain I feel
waking up to you never felt so real
I don't wanna sleep
I don't wanna dream
'cause my dreams don't comfort me
The way you make me feel
Waking up to you never felt so real

I hate living without you
Dead wrong to ever doubt you
But my demons lay in waiting
Tempting me away
Oh how I adore you
Oh how I thirst for you
Oh how I need you

Comatose
I'll never wake up without an overdose of you

I don't wanna live
I don't wanna breathe
'les I feel you next to me
you take the pain I feel
waking up to you never felt so real
I don't wanna sleep
I don't wanna dream
'cause my dreams don't comfort me
The way you make me feel
Waking up to you never felt so real


Breathing life
Waking up
My eyes
Open up

Comatose
I'll never wake up without an overdose of you

I don't wanna live
I don't wanna breathe
'les I feel you next to me
you take the pain I feel
waking up to you never felt so real
I don't wanna sleep
I don't wanna dream
'cause my dreams don't comfort me
The way you make me feel
Waking up to you never felt so real

Oh how I adore you
Waking up to you never felt so real
Oh how I thirst for you
Waking up to you never felt so real
Oh how I adore you
(Comatose)
Ohhhhhhhh
The way you make me feel
Waking up to you never felt so real

Skillet - Comatose

Viimane paukumine

Ma olen õel, ma olen kuri ja keegi ei taha mu sõber olla. Ma paugun nagu püstol. Inimesed valetavad otse näkku. Ja ma tahaks siit pääseda. Olen hakanud vihkama enda elu, käitumist ja iseennast. 24 tunniga on mu elust saanud katastroof. Aina vähemaks jäävad energiakogused. Tervis halveneb ja haigus süveneb. Miks ja kuidas muutus mu elu selliseks? Kõik on oma eludega edasi läinud, ainult mina seisan sama koha peal. Ma kardan kõiki ja kõike. Ma ei julge enam elada. Kas see ongi nullpunkt? 
Ma ju püüdsin ennast muuta. Kuid ei tulnud midagi välja. 
Ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub, kuid ma ei taha enam teistele haiget teha.

Õnnistusi !     

mojo zombi

(Täna siis läheb tänase päeva laul jutu algusesse. Saate selle käima panna ja siis rahulikult edasi lugeda, Mojo - Garden Walls)



Istun ja jõllitan oma mõttetühja pilguga peavalutabletti, mis lebotab oma läbipaistva kesta sees kusagil riiuli serva peal. Võtta või mitte. Ei suuda otsustada. On külm ja on zombi face. Peas keerlevad erinevad jutuks-mitte-seonduvad laused ja üksikud laulujupid. Täna on vist jälle üks keerulise mõttemaailma päev.

Imestan, et kuidas saavad kaks järjestikust päeva olla nii erinevad. Ma ei mõtle, et täis erinevaid tegevusi, vaid just erinevaid mõtteid ja tundeid. 24 tundi tagasi naersin ma nii, nagu ma polnud pikka aega naernud. Ma ei saa aru, miks ma ei suuda väärtustada neid sõpru, kes mul on.. igatahes, eile oli väga tore päev jälle. Käisin noortekal. Sai palju ülistatud, palvetatud, ja naerdud kah lõpuks paar tundi. Mulle meeldis, sest sain jälle olla vaba, ei pidanud tundma hirmu ja sain naerda. Südamest naerda. No ausalt, ma pole kaua nii palju ja nii südamest naernud. Tänud, teile!

Magama sain tõesti hilja. Ning siis konutasin paar tundi ka niisama silmad lahti. Jube mõnus on ikka tsillida vaikselt silmad kinni voodis ja oodata seda und. Mis mind paraku tõmbas oma õnge otsa alles päris pikka aega peale seda kui olin oma selja voodile toetanud. Ja kuna mul on jällegist kurk haige, siis pean leppima sellega, et ma öösel pidevalt ärkan, köhin, ja siis jälle suigatan niikauaks, kuni tuleb uus köhahoog. Kartsin, et olen täna päris zombi, aga see "zombi time" jõudis kätte alles siis, kui olin peale pikka ja väsitavat koolipäeva jõudnud koju ja jäin voodisse magama.

Mehed on paremad sõbrad, kui naised...

Hm, nii kummaline kui see ka poleks, siis sellele pikemalt mõtlema jäädes võib isegi avastada, et see on tõsi. Kahjuks ma ei saa ise kogemusi jagada, sest minu sõprussuhted siin üürikeses elus on olnud nii segased ja nii imelikud, et seda ei oska seletada. On olnud palju sõpru. Aegade jooksul olen ma jäänud inimestele igavaks ja siis olen olnud niisama nurgas üksik (no see oli küll nüüd aaaastaid tagasi). Kuid on ka olnud aegu, kus ma olen olnud megaõnnelik oma sõprade üle. Nagu hetkel näiteks Angelica üle. THÄNKJUU !!! Ma ikka proovin talle ka toeks olla ja tema väikesed tusatujud ära kannatada.

Kuid vahest tundub mulle ikkagist, et ma pole loodud selliseks, kes oleks kellegagi julmalt mingi bfffff ja teeks kõike koos ja nii. Korra üritasin ka, kuid ma olen vist rohkem tagasihoidlikumate sõpruste tüüp. Kuigi peaks mainima, et ma olen parasjagu kade ka. Kui keegi ikka tahab minu sõpra ära võtta, siis massive mase peal. Palun ärge tehke seda, eks.

Täna oli päris raske päev. Lonkasin veits. Ja siis kohati käis peavalu ja külmavärinad ja need tuttavad sõbrad eelmisest nädalast. (Minevik lausa veab end vägisi kaasa tulevikku) -.-

Ja siis kummitas mind terve päev see sama laul, mis siin üleval vedeleb. Eilsest, kui kuulsin seda, pole ma seda oma kõrvadest välja saanud. aaahhh..

Aga pakaa, sõbrad.

Õnnistusi !

PS: Dan, kui sa peaksid seda lugema, siis tea, et tegelikult ma ei räägi koguaeg oma massist või midagi nii :D Lihtsalt juhtus nii, et sa sattusid lugema seda postitust :)))