Väärtuste päritolu määrab nende saatuse.

Pean esialgu teile ütlema, et eelmises postituses antud piltide link sai natuke vara välja kuulutatud. Kuna mu pildid laevad sinna aeglaselt, siis pole ime, et seal oli ainult mingi paarkümmend pilti. Kokku peaks neid ikka olema mingi üle 130.. vist. Niiet mõnikord hiljem võite minna uuesti kiikama, kes on huvitatud. Siis peaks seal olema rohkem pilte.
*suuur haigutus* nomnomnom.. uni on. Aga magama ka ei taha minna. Tahan unegraafiku korda saada (nagu Annu) ja kui ma päeval magan mingi tund või paar, siis ma olen ärgates jube kuri ja krimpsus. Ma ei tea miks, kuid nii see on. Koolis ma juba peaaegu sain ka sõba silmale. Olime Valdisega üleval diivanitel ja siis kui tema mu iPodiga mängis, siis mul tuli selline unekas peale. Olin juba poolenisti unemaailmas, kui kuulsin alt korruselt kedagi küsimas, et kas koolibuss tuleb täna kell 15.00 Selle peale ma automaatselt küsisin Valerialt, et kas buss tuleb nii vara. Ta vastas et ei tea. Ja siis ma kuulsin mürinat.. Tõusin püsti, võtsin maast kingad, laualt ipodi ja jooksin alla. Trepil aknast välja vaadates nägimegi juba bussi. Ohjaah. Jooksin nurgatagant Aikule otsa, kes vist tahtiski meid tulla kutsuma.
So.. koju sain täna varem. Nagu eilegi ja ka täna pole midagi erilist homseks õppida. Ja nii ma siis olengi siin arvutis.. Kirjutan blogisse ja ootan et keegi alustaks vestlust. Ise ei julge ja ei oska ka millesti alustada :D

Kuid ma leidsin paar päeva tagasi ühe jutukese. Kriban siia ka. :) Saab sooja ka näppudele.

Kord ostis üks naine papagoi, viis selle koju ning tõi juba juba järgmisel päeval poodi tagasi. "See lind ei räägi," kurtis ta müüjale. "Kas tal peegel on?" küsis müüja. "Papagoidele meeldivad peeglid. Nad näevad ennast seal ja hakkavadki vestlema. " Naine ostis papagoile peegli. Ometi tuli ta järgmisel päeval tagasi. Lind vaikis endiselt. "Kas tal redel on? Papagoidele meeldib redelil üles-alla keksida. Ja õnnelik papagoi räägib meelsamini!" Naine ostis redeli. Ometi oli ta ka järgmisel päeval tagasi, sest lind ei rääkinud endiselt. "Kas tal kiik on? Kui mitte, siis ongi häda selles. Kiikudes saab ta end lõdvaks lasta ja hakkab kindlasti rääkima." Naine ostis vastumeelselt kiige ja lahkus. Järgmisel päeval poodi astudes polnud ta enam kuigi rõõmsa näoga."Papagoi suri ära!" ütles ta pahaselt. Müüja oli šokeeritud. "Tunnen südamest kaasa! Öelge, palun, kas ta ei öelnud mitte ainsatki sõnakest?" Naine kostis: "Jah, vahetult enne surma ütles ta: "Kas tõesti ei müüda poes mingit toitu?""
Loo moraal on järgmine: Sa võid veeta elu peegli ees oma välimusele keskendudes, redelil karjäärile või kiigel meelelahutusele keskendudes ning samal ajal vaimulikult surnuks nälgida. - See ongi see, et kui sa tunned, et midagi on puudu.

Õpetajate päev

Täna on 5 oktoober. Ja täna oli õpetajatepäev :D minul on au käia väikses põhikoolis, kus on 9.klassi. Ja õnneks olen ma ka lõpuklassis. Niisiis olin mina täna õpetaja. Võtsin endale 1.klassi. Ja ma olen selle valikuga rahul, sest meie tunnid läksid väga toredalt. Esimene tund oli suurem osa aktus. Ning teine tund oli mul vaba, sest lastel oli keka. ;D Mina samal ajal olin koos Valeriaga õpetjate toas ja pildistasime nsm koolimaja peal. Külastasime teisi tunde ja jõime teed ning sõime kringlit. Nomnom. Aaa, mul oli kerge ka sellepärast, et mu klassis õpib ainult 4 tüdrukut :D ja see ongi kogu 1.klass. Täiega kõva ju ;D So.. kaldusin teemast kõrvale. Igatahes teine tund oli vaba. Kolmas tund oli meil eesti keel ja neljas oli inimeseõpetus. Viimane, ehk viies tund oli kunsti õpetus. Pean tõdema, et sain suht kenasti hakkama. Mõni oli selline, kes vajas rohkem abi, kuid sain ka sellega hakkama. Igas tunnis oli ka külastajaid, kes aitasid tuju üleval hoida. Ma pean silmas klassivendi ja Valeriat :D
Mina olin ka lisaks õpetajale veel ka korrapidaja õpetaja. Juba hommikul teisel vahetunnil oli mingi päevalilleseemnete pakk maha aetud, kuid süüdlane koristas ise ära. Tore asi selle korrapidajaõpetaja ameti juuers oli see, et ma sain esimese söögivahetunni lapsed ise sööma viia. :D see oli äge. Saime istuda õpetajtelauas ja mina olin täna see, kes karjus üle söökla "Jätku leiba!" :D see oli niii äge :D OKei, ma saan aru, et ma olen praegu küllaltki erutatud. :)
Täna pidime ka pidevalt õuemaja vahet jooksma, sest me Valdisega olime ka ühed neist, kes teevad/tegid kooli jaoks leiba. Leivad on praegusesks hetkeks valmis ja jahtuvad kodunduse klassis. Sellega seoses jäime vahest ka hiljaks, kuid see pole tähtis. :D Aga lihtsalt ma saan nüüd öelda, et ma olen ise leiba teinud.
Täna on üldse olnud väga tore päev. Ja kujutate ette, ma pole nagu üldse feilinud täna. Ainuke feil oli see, et ma magasin tänasel tähtsal päeval ja bussile jõudmiseks ma suht kõndisin nagu hobune :D aga sellearvelt sai Valeria kõvasti naerda :D
Täna olen ise ka naerda saanud. Isegi läbi msni inimesed küsivad, et mida ma säran :D

Vot see oli tänane tore päev. MUidugi sai see liiga kiiresti läbi. Alles algas ja juba koju. Kooolibuss tuli ka täna kahtlaselt vara 14:15.
Ütlen vaid seda, et iga kell tahaks uuesti õpetajatepäeva. Winkwink.

Kõik pildid leiate : http://fotoalbum.ee/photos/zinxu/sets/1065003

enjoy ! :D

unistused on kui kättesaamatu komm

Üks sügisepiltidest. Kena sügist ja homseks kena õpetajatepäeva !

NB: mul on homme nimepäev :D

KAhjuks ei jõua pikemat posti teha.

Aga olge ikka tublid ja kallid !

Inx

Täna on olnud pikk päev. Kuid kui viskan pilgu kellale, siis see näitab alles kolmveerand ühtteist. Magama minemiseni on aega maa ja ilm. Õnneks blogi ja msn aitavad aega kiiremini edasi saata.. vähemalt mõne tunnikesegi. Tegelikult on ainuüksi tänase päeva jooksul nii palju sündmusi olnud, et peaksin olema väsinud ja kell juba südaöö, aga vot ei ole. Tegelikult ma mõtlesin, et tavaliselt kui keegi kirjutab oma päevast, siis alustab hommikuga ja lõpetab õhtuga. :D ma mõtlesin et proovin täna alustada praegusest hetkest ja lõpetada hommikuga. Võib kujuneda raskeks ja segaseks, aga eks peab proovima. Hetkest alustades, siis mõned minutit tagasi olin ma jälle mustas tujus. Mind valdas kurbus ja ma olin pahane enda peale, et miks ma ei võiks igalpool neid valuvaigistit kaasas kanda. Õnneks on minu vennanaine haiglas õde ja nende korteris on valuvaigisti suht kättesaadav asi. Juba tuli välja, et ma olen venna korteris. Just nii. Saabusin siia koos vennaga ja olen kuni homseni. Vennanaine on tööl ja vend kinos. Laps magab teises toas. Sellejaoks mind siia vaja oligi, et last hoida tänase õhtu. Imelik on jälle siin olla. Terve suvi olin siin ja nüüd on mingi natuke üle kuu sellest, kui ma siin viimati viibisin. Eriti midagi muutunud pole. Aga imelik on olla.
Enne olin ma vennaga koos ja siis oli veel kahtlasem olla, sest tema juuresolekul on raske kurb olla. Ta hakkab pinnima ja segama mind. Õnneks on ta hetkel kadunud. Terve autosõidu ei rääkinud me eriti midagi. Lihtaslt ma vaatasin aknast välja terve kolmveerand tundi mõtlesin linnasolekust ja linnainimestest.
Täna olen üldse pidanud palju mõtlema, ja mitte lihtsalt mõtlema, vaid elu ja eluasjade üle. Matat olen pidanud ka palju mõtlema. Olingi parasjagu mata homeworki tegemas, kui vend tuli mu kõrvale ja küsis, et kas ma õpin, ja kas mul on palju õppida. Vastanud talle nii kuidas asjad olid, tegigi ta mulle ettepaneku koos temaga linna tulla. Ma mõtlesin, et tal tõesti abi vaja ja tulingi, kuigi polnud südames küll suurt HURRAAD. Lihtsalt tulin ja lihtsalt ka lähe
Päeval enne mata tegemist käisin ma õues lehti korjamas teisipäeva jaoks. Korjasin igavese hunniku neid lehti ära ja siis enne tuppa minekut jäin ma lihtsalt trepi peale istuma. Istusin korra maha ja tõusin mingi kolmveerand tunni pärast. Mõtlesin tuleviku peale ja et tahaks teada mis 5 aasta pärast toimub. Mõtlesin ka juba asjade peal talus ja õuekujundamisele..
Enne seda kui ma käisin õues lehekesi korjamas, oli meil perega (koos vennaga) mõnus pizzasöömine. Hommikul käisime emmega Tapal ja siis ostsime pitsastaffi ja nii saime kõik koos ptsat süüa :D nomnomnom
Tapal käisime emmega sest emmel oli vaja. Kuid kui me seal juba olime, siis hüppasime läbi ka riidepoest ja voala, saingi sealt endale sügissaapad :D mulle meeldivad :D Aga valisime ka neid ikka julmalt kaua..
Nüüd tekib küsimus, et kui ma jõudsin nii palju asju teha, siis mis kell ma ärkasin ?
vastus- ärkasin peale kella 8-t. :D

Õnneks ongi nüüd tund möödas ja kell juba peaaegu kaksteist. Nice.

Kena ööd !

Kohustus muudab orjaks, vastutus kuningaks

Pulgakomm suus, kõrrejook käes, nii võis mind täna koolimajas näha veidi aega. On kujunenud harjumuseks peale tunde poodi minna ja XXL chupa-chups osta. Maksab küll mingi üle 3 krooni, aga on hea ja seal on see hea näts. Niisiis peale seda väsitavat ja rasket päeva imesin oma pulgakommi ja olin koolimaja peal koos Valeriaga. MAgasime diivanitel, kuulasime muusikat ja pärast jäime lihtsalt koridori istuma (nagu iga päev) Istusime seal kolmekesti ja siis sain ma telefonikõne :D waow, sest tavaliselt ei helista mulle keegi. Ema . Muidugi, kes muu ikka mulle helistab kui ema. Ütles et läheb Paide ja kas ma tahaksin kaasa minna. Jeap. Mina olen selline kes tahab igale poole kaasa ennast sokutada. Isegi kui keegi läheb ehituspoodi, siis ma pean ennast kaasa sokutama. Teglikult oli hea, et ma kaasa läksin, sest emal oli mingi ülihea tuju ja viis mind poodidesse, mida Paides pole eriti palju. Ja voala, saingi endale kena mantli, pihavöö, kõrvarõngad ja meiki mida ema ka kasutab. Nagu kahepeale. Lauvärvid ja muu selline. Saapad oleksin peaaegu ostnud, kuid sisetunne soovitas ostmata jätta. Eks vaatame veel ringi. Tegelikult oli kuidagi imelik Paides olla. Kohe meenusid mulle mälestused poole-aasta tagusest PP-st. Nii postiivsed kui ka negatiivsed. Istumised spordihoone trepi peal ja need saalid. Inimesed ja laulud ja kõik mis veel meelde tuli. Nüüd on see möödas.

Upss.. kell on 0:00

Ma magama. Jäin siia mõttesse ja vot. Tegelikult pidin ainult lisama ühe oma lemmikvideo ja paar lauset ja lahkuma, aga näed sa. Ei oska ma muudmoodi. Alati jään jutustama.

Eniweis, Bye !

Piece , God bless ya !

Ainult minevik on surematu

Keerasin täna kalendrit. Mihklikuu vaheldub Viinakuuga. Septembrist saab oktoober.. Sügis on juba täielikult käes. Õues on hommikuti külm, näpud külmetavad ja puud hõrenevad. Lehed lebotavad meenteedel ja pargivahel. Kõik on kollane ja oranz. Üks aastaaeg on sellega läbi saanud ja talv on ukse ees. On sügis ja on sügismasendus.

Kõik head mälestused on möödas. Soojus on kadunud. Nüüd valitseb külmus ja kargus. Inimesed on muutunud tuimemaks ja külmemaks. Kuumad tunded on kadunud. Alles on ainult mälestused.

Iga sekund langeb lehti maha. Ja nad ei saa enam tagasi puu otsa. Kahju on nendest. Appikene, kui kahtlast teksti ma ajan.. Kirjutan kui kahju on mul lehtedest, mis on maha langenud. Isegi mulle on see sügis vist mõjuma hakanud. Tegelikult oli mul päeval kena jutuke valmis mõeldud ja ma teadsin täpselt mida ma siia kirjutan. Aga sellest on mitu tundi möödas ja kõik on kui pühitud. Kahju. Mu mõtted on pühitud nagu lehed puult.. No ma ei saa, iga asjaga seonduvad puulehed. Ju ma siis peangi tänase postituse tegema sellise sügisese.

AUsalt öeldes, ei tea ma praegu üldse millest rääkida, või mis teema siin tõstatada. Kõik päevane soga mis peas oli, on läinud. Enda arvates oli see hea, aga ju siis polnud seda siia vaja. Tegelikult poleks ju seda posti üldse vaja, aga ma lihtsalt tundsin et ma pean siia kirjutama. Blogerff möllab. Pilte ei saa ma ka kahjuks ülesse. Küll on ikka kurb lugu. Sain täna vanna käest digika, mille ta mulle laenas. Mina hakkasin muidugi koheselt sellega ilusat ja masendavat sügist pildistama. Sorteerides leidsin isegi 4 pilti, mis sobiksid siia, kuid neist ülesse olen ma saanud ainult ühe ja ainukese. Teistega on ssuuremaid komplikatsioone, kuid ehk pärast õnnestub. Igatahes pilt on siis maja teise korruse aknast tehtud. Meie maja tagatagune ja suur tee ka. Tore punakas aed on ka peale jäänud.

Igatahes, suva saate need pildid hiljem vb. Aga mida ma siis teinud olen see aeg, kui ma pole endast märku andnud. Ikka koolis käin ja iga päev ma mõtlen ühele inimesele. See on nii halb, et ma temale mõtlen. Ma ei tohiks temale mõelda, aga ma ikka teen seda. See on nii kohutav. Mõned tunded lihtsalt tahavad mind purustada. Vägisi kokku suruda ja ära süüa mind. Pean tõdema, et ma pole väga maitsev. Üks rasvane ja karvane pallikene olen. Tunded on nii painavad. Ma pole aru saanud, et miks ei võiks me kuulda üksteise tundeid või neid tunnetada. Kõik oleks siis kergem. Kohe väga-väga kergem. Poleks seda salatsemist ja nuputamist ja neid poolunetuid öid. Aga ma ausalt proovin talle mitte mõelda. Ja ma proovin mitte talle ja talle ja talle ka mõelda.. oehh, neid on nii palju, kellele ma ei tohiks oma mõtteid raista, sest ma tean, et need ei anna tulemust. Ikka on kõik endine. Nukrutsemine ja masendus. Lõpp on alati sama. Pisarad lõpetavad kõik. Always.

Kurb, see ongi see elu. Olen viimasel ajal olnud õnnetu ja kurb. Alateadvuses ma igatsen, igatsen ja igatsen. Igatsen ennast lõhki. Tegelikult on küll tunne, et lähen lõhki, sest juba üle 24 tunni olen ma lihtsalt valudes olnud. Ribid valutavad. Kui ma köhin, siis on sees kohutavalt valus. Nagu pistaks või midagi sellist. Ja jalad on ka valusad. Reied... õõh, kohutav. Juba vastik on trepist üles minna koguaeg. Ma arvan et spordipäevast, aga pole kindel. Muud seletust ju pole. Ma ei usu, et mu valuvaigistitest tuleneksid need valud. Valuvaigisti peaks ju valud hoopiski ära võtma !!! Aga mul ei võta.. iga päev 1 tablett ei tohiks ju halba teha. Pigem annab see mulle hea tunde. Mul täiesti kama, kui te arvate et ma olen hull ja kes iganes veel. Ausalt suht suva. Tegelt ma ei usu, et paljud silmad seda kirja üldse loevad. Keegi ju nkn ei viitsi sellist pikka teksti lugeda, mis algab sügisest ja lehte langemisest. Hah. Petsin teid ära. Teid ja ka ennast. Ma olen ennast viimasel ajal nii palju petnud. Valetanud iseendale. Iseendale haiget teinud.

Daaah.... Miks ma olen oma eluga nii teinud ? Ma olen nii kaugele läinud, et ma ei tunne enam ennast kusagil kindlana ja rõõmsana. See põhjustabki seda, et ma olen koguaeg õnnetu ja siis inimesed arvavad, et ma olen mingi julm masehunnik. Pekki küll, ma pole masehunnik. Lihtsalr ma ei suuda ennast rahvaga ühendada ja siis olen nagu outsider ja loner ja siis arvataksegi nii. aga mul suht kama, kedagi ju nkn ei huvita. Ja kui üldse huvitabki kedagi, siis võtku ise midagi ette. Ma olen andnud endast nii palju kui ma suudan ja tahan, aga ikka jääb midagi vajaka.

Tegelt ma arvan tõsiselt, et ma peaksin lõpetama. Aga ma ei taha. Tahaksin veel kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Mulle meeldib kirjutada. Mulle meeldib kirjutada enda tunnetest. Kirjutada tunnetest mis haaravad mind. Kirjutada neist tunnetest, mida ma igatsen. ...

MA IGATSEN SIND VÄGA !!!

:(

võsa pets sõitis meie külas ringi :O

Tegelt mul pole üldse tuju siia midagi pikka kirjutada. Tegelikult polegi midagi erilist kirjutada. Elu kulgeb ikka nii kuidas kulgeb. Igavalt ja masendavalt. Täna oli väga tuuline ja meil toimus spordipäev. Täiesti masendav. Ma olin hommikul nii pahane ja vihane ja masendunud, sest mul polnud mitte mingisugust tuju minna täna õue spordipäeva tegema minna. Kahjuks aga pidime. Pallivise, kaugushüpe, 60m jooks ja pikamaajooks. Pallivise läks kõige normaalsemini. Seal oli tuul täpselt palliga samas suunas ja siis tuli hea vise :D Ülejäänud alad tulid suht kohutavalt välja. Pikamaajooks oli ka selline suht koht normaalne, sest suutsin tulla kolmandaks :D waow.

Aga täna koju tulles nägime Võsa petsi autot valdisega :D

Käis seal meie kandis sõitmas :D lalala

Ma ausalt ei kujuta ette mida ta siin tegi... haah..

aga ma siis finish.

Olge tublid :D