Ootamine on raske

Ootamine on nii raske tegevus. Ja kahjuks pean ma koguaeg ootama. Terve elu ma ootan midagi. Näiteks hetkel ma ootan üht inimest. Nii nõme on lihtsalt istuda ja oodata telefonikõnet. Nii õnneks ma vahepeal pakkusin oma abi vennanaisele koristamisel ning sain sannu toa ära koristada. Aga see on ka tehtud. See ju pisike tuba ning niii ma tegin seda aeglaselt. Vahepeal mängisin ka mänguasjadega. Kuid nüüd pean ma jälle ootama. Ootama kõnet et sõbrannaga kokku saada. Palun helista juba. Masendusse ajab see toas istumine. Tahan õue juba minna. M vägev ma alles praegu avastasin et on ju reede. Nojah. Mul on kõik sassis nagu alati. Poh ma ei viitsi enam kirjutada ka. Eks ma ootan siis edasi...

Vaheduva eduga ...

Ma ei tea, ma olen lihtsalt üks väga ebamäärane inimene, kelle tujud vahelduvad nii kiiresti, et ma ise ka ei jõua järge hoida. Olin jälle mõtlemas oma värvilisi masemõtteid, kui ma klikkasin ühe velkus asuva teema peale. Ja see tekst mis sealt mulle vastu vaatas, ajas lihtsalt mind nutma. Ma polnud kaua aega nutnud õnnest ega heameelest, kuid kui ma seda teksti seal nägin, siis mul lihtsalt hakkasid ise pisarad voolama. Seal tekstis polnud midagi halba, just vastupidi. Seal oli kirjas paar rida, ainult mõned laused minu kohta, kuid need olid nii südantliigutavad, et need lihtsalt ajasid mind nutma. Tavaliselt ma ei hakka selle peale nutma, kui keegi minust midagi kenasti kirjutab, kuid täna oli see nii. Aitäh, Helina, et sa kirjutasid need paar rida minust sinna. Need tõesliselt liigutasid mind, sest minu kohta pole juba kaua aega midagi niisugust kirjutatud. Ma ei taha nüüd, et te kõik hakkaksite minust midagi ilusti kirjutama, lihtsalt ma tahan avaldada oma tänu. Ja ma tahan üldse tänada kõiki oma sõpru, et nad on mind ja eriti mu tujusid kannatanud. Ma tean et ma olen tihtipeale kellelegi kogematta halvasti öelnud, kuid ma pole seda ju tõsiselt mõelnud.

Pean tunnistama, et mul pole praegult mitte mingisugust sihti kuhu ma tahaks oma jutuga jõuda. Üldse ma pean tunnistama et vist pole sellel postitusel mõtet. Peaks juba ära lõpetama, aga ei taha. Tahaks veel ja veel kirjutada. Kirjutada ära kõik sõnad siit maailmast. Hah. Ma olen nii sassis endaga. Muide teadmiseks, et ma need esimesed read kirjutasin mingi üle tunni tagasi ja näete nüüd, kuidas tunniga võib kõik muutuda. Mul pistab sees ning pea käib ringi. Süda on paha ja ma muretsen liiga palju. Muretsen homse pärast. Muretsen laagri pärast. Muretsen suhete pärast, mida pole ollagi. Muudkui ainult muretsen. Kas sellele juba lõppu ei tule ? Ma muretsen end varsti niisuguseks, nagu ma olen üleeelmisel postitusel, kui ma nii jätkan.

Okei, ja nüüd on pisted isegi laienenud. Alguses valutas vasak pool, nüüd juba rindade alt ka. Äkki on see sellest, et ma sõin liiga palju arbuusi ?

Ma tunnen end ikka halvasti. Niis sisemiselt kui ka välimiselt.

Edu ööseks. . .

Täna nägin tutat lalalala :D

Voappa :D Alustame siis sellega et ma olen kohutavalt väsinud hetkel. Aga ma ei taha magada, kes siis magab kella veerand viie ajal. Väsind sellepärast et sai hilja magama (kuskil nelja aeg) ja ülesse sai vara. Muidugi olin ma siis tusane ja vihane ja üpris ärritatud meeleolus. Ja nii ma läksingi. Sain tutaga (helinaga) kokku. Kõigepealt kristiines. Ma kujutasin endale ausalt ette et ma seal istun ja ootan, kuigi ma ei pidanudki ootama. Lihtsalt ta jõudis ilusasti varakult kohale. Muidugi olin sutsu imestunud sest kujutasin teda ette blondina o..O Aga tema oli meil selline ilus helepruunikat värvi. Saime kokku ja siis hüppasime walkingusse, et osta ära kooli sisejalanõud :D ja nagu värk selgest taevast nägime me ilusaid odavaid pupusid, milllel on mingisugune täistallaga konts. Ja ostsime ära. MUidugi suurustega oli jama, sest nr6 oli ainult üks paar. 5 oli kaks paari alles. Aga 6 on ju parem kui 5. Koolis vaja ju talvel sokkki ka kanda ja nii. Ja nii tuligi välja me rüütellik Helina, kes lausus, et ma ise võtaksin nr6 ja küll tema nr5-ga hakkama saab. Mina olin siis nõus ja ostsimegi ära. :D yey. ühtekad oleme nüüd. (kõlab kahtlaselt i know...) Ja siis me lihtsalt tegime 2 tiiru kristiine teisel korrusel. Rääkisime ja ... rääkisime :D Kõht oli mul muidugi tõhi nagu alati ja siiis läksime prismat vallutama. :D JEE :D Me kolasime terve prisma läbi :) nuusutasime lõhnasid ja duššigeele ja deodorante ja mida kõike veel nuusutada andis. Mängisime mänguasjadega mis teevad häält (röhh-röhh; prääks.. ) Ja koolistuff ka muidugi , see lihtsalt jäi silma ja siis vaatlesime neid ka. Ise ostsime ainult pirukaid ja kõrrejooki :D lurts-lurts .Vaatasime inimesi (tore tegevus ;D) ja siis tõmbasime kesklinna. :D jalutasime solarises... maeimäleta enam mida me seal tegime... a raamatupoes käisime. ja midagi vist oli veel.... nu pole tähtis. Kahjuks oli tema aeg piiratud ja ma saatsin ta sinnasamusesse trolli või trammi peale. (Ma ei tea siiani kumb on kumb -.-) Ja mina olingi siis loner. Aga ega ma ka istusin solarises ja lugesin raamatut kuna koju ei saanud. Ja egas polegi midagi. Olen õnnelik. Ja nüüd maitea... lähen otsin süüa vist..

karvane ja suleline päev :D

Niisiiis. Täna oli väga teguderohke päev. Ärkasin täna endale üllatuseks vara. Tavalisest ajast 2 tundi varem. Ja seda ainult Julia pärast. Meil oli tänaseks jälle kokku lepitud fotosessioon. Ma olen ikka täiega õnnelik et mul on selline sõber nagu Julia olemas. Ta on minu meikar-stilist-fotograaf. Ma ei tea kuidas ta mind välja kannatab. :D
Kui ma sinna jõudsin, siis ta hullult kritiseeris mu riietust. Nujah, minu kapist leiab ikka selliseid värvisili riietusi. Musti asju on ka muidugi, aga mitte midagi gootillikku, nagu on julia kapp täis. okei, niisiis minu väikese meigikoti ta vaatas üle ja siis tegime mulle tavapärase musta meigi. Ta muidugi sundis mulle oma riideid selga. -.- JA siis kimasime aexi suruaia poole. Igaks juhuks panime päikeseprillid ka ette, et mõned autod me meiki nähes kraavi ei sõidaks. okei, nali naljaks, kusi kaljaks :D Surnuaias me siis mässsasime (vaikselt). Tegime mullle ilusa haava. :D meil oli suur kööginuga ka kaasas ja kui me sellega seal ringi jalutasime, siis tuli küll sarimõrvari tunne peale. Saime oma pildikesed tehtud ja surnuaias ringi kolatud. Ja siis tuli jäätise isu. Sõitsime poe juurde, mina muidugi rammisin juliat tee peal. :D ja siis hängisime aexi poe ees nagu mingid friiking aasotsiaalid... Leidsime ka poe juurest poisi, kellel on kogu aeg mark. (Ta nimi Mark) Väike 12 aastane tatikas :D mõnitas meid :D Ja ta ei teinud isegi verel ja värvil vahet.
Nonii, jõudisime siis tagasi Julia juurde. Töötlesime pilte. Ja siis sõime arbuusi. Nüüd käin iga 2 tunni tagant wc-s. JA arbuusi süües avastasin ma et isaseemned (need on need mustad) on maitsvamad kui emaseemned (need on need valged) Kui olime oma arbuusist jagu saanud, siis saatis Julia mind halastastamatult, täis põiega kodu poole. Ja ise veel naeris, et ma tee peal endal püksi ei teeks :D yea right :D
Eniweis, pilt ka siis siin. Ja homme on vast tore päev. Ma saan Tutaga kokku. Ning mul pole üldse asju valmis pakitud. Oh dear...
Aga ma loodan, et tuleb mõnus päev. Vara tuleb jälle tõusta ainult. Aga suva sellest :D

minu ..*khmm* ee.. reiditsemine, kuigi te ju teate et ma ei reiditse :D

Saate jällle mind "imetleda". Kui aega jääb õhtul, siis saate bändi tutvustuse ka. Aga hetkel siis minu emotsioone janiisama värki :D

Kell on 3:14 ja ma loen raamatut ....

Ma tean et kell on juba palju ning ma olen Väga imelik, et ma veel üleval olen ja loen raamatut, kuid ma lihtsalt leidsin raamatust nii hea koha, mille pean ka siin avaldama. Järgnev lõik pärineb siis raamatust "ebaõnnestunud!" lk 68.


"See on kohati kahtlaselt häiriv tunne, et ma näen ennast suhetes vaikselt kõikide naistega, keda kohtan või vähegi kokku puutun. Mitte, et ma nende koikidega nüüd hirmsal moel suhtes sooviksin olla, vaid ma lihtsalt loon omale elava pildi, mismoodi see välja võiks näha. See ei ole enam normaalne. Samas ma ei saa öelda, et see ka ebanormaalne oleks. Linnas ei saa enam normaalselt olla, iga hetk püüan luua kontakti enda silmade ning naiste rindade ja pepu vahel. Masendav on seda kõrvalt jälgida, läbi enese silmade on seda veel julmem näha, palju hullem aga tunda. "


Vot see lõik. Selle kohta on mul nii palju öelda, et ma arvasin et ma olen ainuke inimene kes poisse nii vaatab, aga vaatsa. Tuleb välja et ka poisid võivad tüdrukuid niimoodi vaadata ja siis endale lookesi seal peas keerata. Muide ma vabandab et eelmise postitused lõpp läks suht vedelaks, aga mu esijalgne lõpp oli kadunud jutust ning mul oli kiire ka. Vot nii. Head ööd teile !!!

woappa :D

Heips sõbranjed ;D

Ma tean et ma pole siia midagi kribanud, kuid ma vabandan end välja sellega, et mul on olnud tõsiselt kiire. No time. Ja midagi erilist ma teinud polegi, elan ikka oma igapäevast elu. Kuid muutus on see, et mul on hakanud paremini minema. Ma juba naeran ja teen ise nalja. Ma olen juba endine. Ja see peaks paljudelegi rõõmu andma. Ma olen saanud tagasi oma energia ja positiivsuse. Ma arvan et kõik sai alguse eilsest, kui mu vennal sai kopp ette minu masendusest ja vait olemisest. Ta lihtsalt ütles mulle, et täna lähme kinno ja teeme igast staffi koos. Käisime siis vaatamas "Kiskjaid". Suht norm oli. Kohati muutus film veriseks, kuid kannatas ära. Lõppkokkuvõttes oli tore, et mu vennal tekkis õe vastu hoolitsus ja ta viis mind eemale filmimaailma. Koju sain ma hilja. Magama sain ma veel hiljem. Aga olen sellega harjunud juba. M, ja mida veel huvitavat. A, seda et ma astusin ikka täiega ämbrisse eile. No mis on minu puhul suht tavaline. Eniweis, ma olin venna töö juures ja siis ta avastas et on siirupit juurde vaja. No muidugi mina läksin siis kõmpa-kõmpa solarise poole. Ja lähen siis ja näen, ohhei, minu töööandja seisab ukse juures. Pean tunnistama, et ma polnud just sellises tujus et tahaks teda näha, kuid midagi polnud teha. Ta oli juba mind märganud ja tervitas mind. Ta oli koos veel ühe kena poisiga. Muidugi pidas mu tööandja mind kinni ja rääkis juttu. Samal ajal ma avastasin, et see kena poiss on seesama keda ma olin tookord oma töökohas näinud. Ta on selline kenade blondide juustega ning siniste silmadega. Ma olin suht roosa, et ma nägin jälle seda komput. Aga siis lõppes me jutuajamine tööandjaga ära ning ma läksin endasi poodi. Käisin poes ära ja läksin siis tagasi venna juurde. Ta küsis et miks mul nii kaua läks, ma siis ütlesin et ma rääkisin oma tööandjaga ja ma olin siis suht oma mulli sees ning ütlesin automaatselt oma vennale, et ta oli ka koos ühe kena noor poisiga. Vend küsis, et kas see poiss on selline minuvanune. ma ütlesin et jaa, Siis ta küsis, et kas hakkas meeldima. Ja mina muidugi ütlesin automaaltselt oma peas oleva sõna, et "Täiega" sellise suht armunud häälega ka. Vend hakkas sellepeale muigama ja lisas, et see poiss on mu tööandja poeg ja et ta tunneb teda. See tõi mind küll reaalsusesse tagasi. Nagu What ? Kas ma just tunnistasin hetk tagasi oma vennale, et mulle meeldib mu tööandja poeg... Jea right. Ma olin omadega ämbris. Totally. Vend küsis, et kas ma tahan et ta teeb mind talle tuttavaks, kuid ma pigem vastasin ei. Õnneks me seda teemat pole peale selle enam puudutanud. Aga vot nii olid siis lood eile. Täna ma siis otsisin endale pükse, kuid ma ei leidnud. Lihtsalt pole selliseid, mida ma tahaksin. Kas asi on selles et praegu pole teksapüksi hooaeg ?

Nu ja kui ma olin kaotanud lootuse leida endale normaalseid teksaseid, siis ma sõitsin venna juurde. Tema viis mind enda kirikusse, Wineyardi. Suht tore oli seal, nägin vanu tuttavaid ja sain jälle positiivse laengu. Kui koosolek oli läbi ja peale selle läksin ma solarisse raamatupoodi. Ostsin endal ka raaamatu. Jej. Ja nüüd olen ma happy. sry et te täna bändi tutvustust ei saa, kuid teinekord. pole aega tegeleda sellega :D
Bye