Nii, nüüd istun ma lõpuks oma rohelises kotitoolis ja saan rahulikult kõik ära kirjutada. Kirjutada oma 10 järjestikulisest õnnistatud päevadest.
10 päeva järjest so much fun-i.
Kõik algas ühel pühapäeval, kui kohtusin lõpuks kauaoodatud tšehhikatega. Ja nagu, wow, nad on nii lahedad. Polnud ammu nii toredaid inimesi kohanud. Ja nad suhtusid ka meisse nii hästi, isegi minusse, kes ma suutsin juba esimesel kohtumisel väikeses seltskonnas istudes vaiksel hetkel krO0ooooksu teha. See oli vist üks piinlikumaid hetki mu elus.
Koos noortega Tšehhist, Tapalt ja veidi vanemate inimestega Berliinist, sain koos olla kolm päeva. Kaks neist kulusid meie outreachile ja õhtusele programmile. Päeva ajal käisime linna peal ja mängisime treasure hunting-ut. Wow, see oli nagu midagi täiesti lahedat. Lihtsalt haigelt lahe, kuidas Jumal kasutab meid ja puudutab inimesi. Me panime lambist kirja asjad, nimed, probleemid, iseloomustused, mis meile pähe tulid ja läksime gruppidega laiali. Ning bäow, asjad klappisid ja me leidsime inimesed, kel olid need probleemid, need asjad ja isegi see nimi, mis me olime varem paberile pannud. Need kogemused olid võimsad.
Palju naljakaid-toredaid momente jäid meenutama neid päevi. Näiteks aeg, kui käisin 3 tšehhikaga linna peal ja ürtasin oma kandilises inglise keeles seletada, mis kohad on haigla ja juuksur. Nad said palju naerda :) Õpetasime ka ise neile veidi eesti keelt, mis oli tohutult armas. Täielik icebreaker.
Aeg nendega koos möödus nii vahvalt, et kurb, vägaväga kurb oli teisipäeva õhtul lahkuda. Rongis olin sunnitud lausa prillid ette panema, et pisaraid varjata. Ning ülejäänud päevad tundus kogu aeg, nagu kuuleks tšehhi keelt või näeks silmnanurgast neid.
Igatahes, kurb oli olla linnas, teades, et nemad on veel Tapal. Öö oli raske, käisin poes, pakkisin, magasin 2-3 tundi ning siis juba jooksin Olli. Aitasime kraami tõsta (ja ma suutsin ilma logota laagri särkide kasti panna veokile, kus tegelt polnud nende koht).
Ning algaski laager. Kuna olin seal päev varem, kui muud loomad, siis aitasin ka siin-seal ja sain grupijuhiks olemise koolituse. Öösel loopisime Tammerannaga oma jalatseid puu okstesse ja üksteise pihta, funfun :)
Järgmine päev oligi siis käes see kauaoodatud laager. Sain endale grupi, kes oli tõeliselt vahva. Koos oli meil väga mõnus Sõna tundma õppida ja ka üksteisest veidi aimu saada.
Laupäeval kadusid kõik laagrilised platsilt ära ning käisid erinevates kohtades teenimisprojektides.
Mina koos Maarja, Johanna ja veel mõnega käisime Viljandi Hooldushaiglas. Ma pole küll selle nime õigsuses kindel, kuid algul nimetatud haigla ta küll polnud. Käisime seal siis vanade inimestega jalutamas. That's right, lugesite õigesti. Võtsime nende ratastoolid ja läksime õue kärutama. Mina sain endale täitsa toreda tädikese, kellega oli nii tore vestelda ja kuulda tema elulugu. Valisin selle tegevuse endale just seetõttu, et füüsilist tööd saab pidevalt teha kodus. Kuid vanade inimestega niisama jalutama ju ei lähe. Sain kogeda midagi uut ja midagi toredat. Ning mis peamine, minu jaoks oli nii väikene asi minna ja lükata seda tooli pool tundi. Nende jaoks aga oli see midagi suurt, sest neid niisama tänavale ei viida. Saime nii meie, kui ka nemad, rõõmuga täidetud.
Laagrist veel veidi.
Toimus Nuutsakul. Hea oli üle aastate jälle seal viibida. Pikk ootamine tasus ära, peale sellist tšehhikatega koos üritust oli mõnus minna edasi laagrisse ja veeta mõnusalt aega. Ööd venisid pikaks, inimesed ütlesid 5 korda päevas, et ma olen veider, süüa sai ülearu, sain lohutust oma kõhklustele. Aga kahjuks kõik ei sujunud nii, nagu oleks tahtnud. Näiteks mu iPod, millega pidin hommikul muusikat laskma, ei saanud laadimist ja tegi restore. Ehk siis hetkel on iPod paljas nagu vastsündinu. Lootsin koju jõudes ühendada selle oma arvutiga ning saada kõik tagasi, kuid well, well, well, laagris oleku ajal oli kodus arvuti katki läinud. Püha vaim oli nii suur, et mu elektroonilised seadmed läksid rikki? :)
Seekord oli asi teisiti, laagrist tagasijõudmine polnud üldsegi kurb, sest Maarja tuli minu juurde. Koos veetsime ühe toreda õhtu laulu kirjutades. Jesh, kirjutasime ise laulu, laagri kohta. Teisel õhtul veetsime mõnusa õhtu põrandal ning sõime öhtusööki 2 tundi. Yeah, beat that.
Kui tema lahkus, siis sai ka otsa mu 10 päevane mõnusus. Elu oli jälle kõigi oma koormatega mul seljas ning maailma kiusatused-mured pead vaevamas. Ma tõsiselt nautisin seda nädalat koos kristlastega ja vähese interneti kogusega. See kõik oli hoopiski täitvam ning rõõmsameelsem. Aga ma ei kurvasta, sest juba 2 nädala pärast saan jälle olla sellest elust eemal.
Nagu aru saada, siis hüvastijätte oli palju. Mõned rohkem kurvemad, teised vähem. Kahju on teada, et mõnda neist näen alles pika aja pärast. Aga Jumal parandab mu haavad ning annab mulle jõudu muude asjade arvelt.
Ja ma olen jälle kohvisõltlane.
Amen.
No comments:
Post a Comment