Kommipaberid laual, ema laua kõrval.

Inimese eluperioodil tutvutakse mitmete erinevate inimestega.
Eks kõik on seda kogenud, et on neid inimesi, kes tulevad su ellu ja jätavad südamenurkadesse maha imetoredaid mälestusi. Mingil ajal sammuvad nad aga välja. Arvatavasti siis, kui neile isu ja fun täis saab. Nad on nagu külalised, lihtsalt.. ühekordsed.
Siiski on ka teistsorti inimesi. Neid, kes tulevad su südametuppa ning kolivadki sinna sisse. Istuvad seal mõnusalt diivanil ning on su elus ükskõik mis ka ei juhtuks. Ma arvan, et kõik nõustuvad sellega, kui ma ütlen, et neid kauaaegseid, südamesõpru, homiesid, väärtustame me rohkem. Me mõistame teineteist kahtepoolselt ning kõik jutuajamised, iga telefonikõne minut, kõik on nii väärtuslik.
Aga loll nagu ma olen, jään mina taga igatsema ka neid, kes on külalised. Kõik need, kes on mu elus mingil hetkel läbi käinud ning jätnud sinna maha midagi mäletamisväärset, nende peale ma mõtlen. Ma palvetan nende eest ning soovin neile südames kõike kõige paremat. Isegi kui ma tean, et nemad minu peale enam võibolla kunagi ei mõtle.


Teine mõte on see, et aina enam hakkavad mulle meeldima need inimesed, kes käituvad täiskasvanulikult. Ma ei judge kedagi, kuid argh.. lapsikus ajab mind endast välja. Rahumeelsed inimesed on need, kes on  minu masti tüübid. Inimlikkus ning tark jutt on üks asi inimestes, mida ma täiega hindan. Muidugi, see on ainult minu sõltumatu personaalne arvamus.
Ehk on see tingitud sellest, et minu eaklass on juba vanemaks jäänud ning hakkab ülikoolile lähenema või siis sellest, et ma ise olen ajaga kasvanud ning omandanud endas selle rahumeelsema külje, mis 85% ajast on ka domineeriv. Aga kes teab.. ehk on see isegi ajutine. Eks elu näitab.


Ingrid