27082012

27082012 august on siin.

Mõtetes on mõte, et täpselt nädala aja pärast on kooli algus. Imelik, sest suve nagu polegi olnud. Mu mõtetes on juba pool-valmis postitus sellest toredast ja mitte-midagi-mäletavast suvest. Seda sügist ma kardan rohkem. Sest ma tean, kui palju uusi kohustusi ootab mind, kui september kukub. Loodan, et ma pean vastu. Samas, tuletades meelde eelmist aastat, pole see aasta kuigivõrd parem. Eelmine aasta oli kartus/ootus uue kooli ja gümnaasiumi ees ja üksinduse ees ja värki-särki. Oleksin ma hetkel linnas, sööksin ma arvatavasti torti, sest tore aasta linnas on elatud. 

Nüüd, aasta möödudes on tore otsida välja need arvamused, mida inimesed kirjutasid aasta tagasi. 

• Laura: „Aasta pärast oled sa Tallinna suurem läbustaja. Tallinn rikub su ära. Kui keegi küsib, et kas Ingridit tead, siis vastatakse, et aa, see on see, kellega ma eile pidu panin, või et see on see, kes tegi  seda ja toda jne. „
• Ahto: „Einoo.. Tallinn rikub su ära. Ja kui sa praegu pole kanepit proovinud, siis aasta pärast raudselt oled.  Ja kõike muud ka. „
• Maarja: „ Ma kujutan ette, et siis on nii, et mina tulen rongilt ja sina tuled teksades, tossudes ja väga aktiivse sammuga mulle Balti jaama vastu. Oled positiivne, täis rõõmsameelsust ja väga iseseisev. „
• Johanna: „Ma tean kindlasti, et aasta pärast sa oled kindlasti iseseisvam ja ma usun ja loodan ka, et enesekindlam ja hoiad ikka kinni tugevasti Jeesusest “
• Annu: „ Ma arvan, et aasta pärast Sa ei ole oma eluga alla käinud. Kindel olen ma selles, et koolis saad sa hästi hakkama ja aasta pärast oled samamoodi tubli ja virk ja värkisärki.  Ja siis ma täiega loodan,  et aasta pärast on linn sind rõõmsameelsemaks ja positiivsemaks muutnud, kui sa praegu oled. ; )“ 

Jaaaa. Votaki. Nagu näha, siis alla pole ma käinud, kuid rõõmsamaks pole see mind ka eriti teinud. Eks tuleb veel üks aasta ära elada ja siis vaadata, mis on juhtunud :)

Ühel neist reedetest, kui oli noortekas.  

Hetkel naudin viimast nädalat maal, sest kes seda teab, millal jälle siia jõuab. Hetkel olen jällegist haige, nagu väga mitmel korral sel suvel juba. Samas saan ma seda aega hästi ära kasutada, sest sain enda valdusesse ühe raamatu. 

Raamat, mille nimi on "Hurtsik" ning mis on juba praeguseks nii müstiline minu jaoks olnud. Aga mulle meeldib see, ning mulle meeldib et ma olen leidnud endale jälle lugemist. Aga ma ei tahaks liiga palju raamatust rääkida, sest las igaüks avastab selle ise, kes seda tahab ;) 

Vahepeal tülitavad ka kurvad mõtted.. sellised murelikud, kurvad, halba ettemõtlevad. Aga ma tean, et neist peab üle saama. I know that. 

Lõpuks tahaks tervitada Johannat, Anettet ja Maarjat.

Ingrid.

Ükkunagipäev

Vastuseta mõtted

Sageli on meil küsimusi asjade kohta, millele keegi ei saa otsest vastust anda. Need on küsimused, mis on spetsiifilised ja "tarkade klubist" neile vastuseid ei leia. Vastuseid võib meie endi peas sealjuures päris mitmeid tekkida. Üks mis figureerib ühel hetkel ja teine mis hoopiski teisel hetkel. Lõpuks ei suuda me kumbagi oma sisehäältest kuulata ja mure probleemi ees seisab. Kuid on ju teada, et igale asjale on lahendus ja see tuleb varem või hiljem. Mõnikord võib aga lahendus meile otse näkku hüpata ja siis on see nii meeldivalt üllatav.
Mul oli pikemat aega küsimus iseenda kohta. Mõni võib nüüd küll turtsatada, sest inimesed on erinevad, aga räägin ikkagist. Nimelt, ma olen päris tihti hakanud tundma seda täiskasvanu tunnet. See, et oled iseseisev, sõltumatu ja suur. Ma arvan kindlasti, et see on selle aastakese jooksul kasvanud, kuid nüüd on just selline raudpolt tunne selle suhtes. Eriti just siis, kui ma kõnnin tänaval koju. Aga kõige selle ma-olen-suur tunde kõrval, on samal ajal kõrvale pesa teinud üks kahtluseuss, kelle arvates näen ma ikka välja nagu laps. Lühike, lapse näoga ja jääb tunne nagu ma alles õpiksin põhikoolis. Aga täiesti üllatuslikult olin ma eelmine nädal Jänedal poes ja nägin seal ühte endist õpetajat. Ja tema sõnum mulle oli see, et ta ütles et ma olen suureks kasvanud. Oh wäov, tavaliselt öeldakse seda ju väikestele. So, naersin ka mina ja vastasin talle, et seda ma poleks küll enam lootnud, et ma veel kasvan. Siis ta parandas end ja ütles, et tegelikult mõtles ta selle all seda, et ma olen täiskasvanulikumaks saanud. See võttis mul sõnad suust, sest see ongi olnud vastus, mida ma olen oodanud.
Niisiis, lahendused teie segastele ja vastusteta küsimustele/mõtetele tulevad kunagi kindlasti. Kasvõi kusagil väikeses külapoes. Kuid lihtsalt peab neid ootama rahulikult ja mitte vastuseid ise välja mõtlema.

Ingrid.

"Ma ei taha sellest rääkida"

Selle lause minevik on ajas, kui üks mu sõbranna vältis ühe teema arutamist. Ta ütles nii mulle, kui ka kõigile teistele, et ta ei taha sellest rääkida. See tundus igati mõistlik ja aus lause olevat, sest öelda "ma-ei-tea" on hoopis lamedam. Ajapikku olen ka ise seda lauset kasutama hakanud ning nii saangi oma eraelu rohkem endale hoida. Olen hakanud tähele panema, et ka mu isa kasutab seda rohkem. Ma ei tea, kas ta varem kasutas seda või mitte, kuid nüüd olen seda tähele pannud küll. Aga miks. Miks ei taha inimesed enam midagi üksteisega jagada. Miks ei taha mina enam millestki kellegagi rääkida. 

Sest ma ei tunne enam mitte ühegi inimhingega sellist lähedust, mis lubaks mu südamel rääkida kõik head ja halvad ning põnevad ja igavad asjad ära. Alati jääb midagi enda sisse hoiule, nagu alati on keldris mõni purk moosi ikka alles. Ma olen märganud, et isegi sõnu valin ma inimestega rääkides nii diskreetselt. Ma mõtlen peas alati läbi oma laused ja lauseehituse ning sõnad on üldjuhul napid. Ma ei suuda enam vabalt vestelda mitte kellegagi. Isegi pereliikmed kuuluvad sinna listi, niiet arvatavasti sinagi. (kui ma sinuga üldse veel räägin)

Samas ma tunnen, nagu mul oleks mingi suhtlemispuue. Mõnikord ma isegi tahaks rääkida, et vältida piinlikku  vaikust, kuid siis ei tule nendest sajast miljonist jututeemast mitte ühtegi pähe, mis tunduks sobiv. Siis ma pigem ikka olen tasa ja ootan, et teine osapool midagi räägiks. 

Ma  võin terveid autosõite vaadata vaikuses aknast välja ja mõelda oma mõtteid, kuni ühel hetkel olemegi sihtkohas. Ma võin olla nädal msn-is online, ilma et keegi minuga ise juttu alustaks.Ma võin vaikida nagu tumm... Kuid, isegi kui ma olen vait, ei suuda keegi ega miski mu mõtteid peatada. Need lendavad ringi ja ei väsi iialgi. 

Ma tean, et kunagi olin ma suur suhtleja. Ma rääkisin ja rääkisin ja rääkisin ka kõike seda mida polnuks vaja.  On olnud aegu, kui ma olen inimesi tüüdanud oma rääkimisega. Kõike on olnud, aga kõike enam ei tule tagasi. Samamoodi, nagu ei tule tagasi enam neid inimesi kellega rääkida. Ma olen mõlgutanud, et võibolla inimeste puudus minu ümbert ongi olnud see põhjus, miks ma enam ei räägi. Terve suve olen ma ka istunud ja kedagi valvanud. Ma olen olnud toas või siis lihtsalt maganud kusagil. Üksinda. Neid päevi, kus ma olen kellegagi koos olnud, on vähe. Enamus suve olen ma harjutanud vaikselt olemist ja nagu tundub, olen ma selle päris hästi selgeks saanud. 

Aga kõigele lisaks tean ma ka seda, et kui kunagi tulebki keegi, siis ma tahaksin rääkida temaga kasvõi terve öö....

Tuli hull mõte lisada siia salme lauludest, mis lihtsalt jäävad kummitama või on oma sõnadelt kaunilt.  


When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need.
When you feel so tired but you can't sleepStuck in reverse
And the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
Could it be worse?

Coldplay - Fix you

Standing in the dark

She’s dancing on the table
I’m looking through the glass
She’s someone else’s angel
It may sound stupid that I wanted you back
But I wanted you back, girl

Lawson - Standing in the dark

(Ps. paralleelklassiõde laulab seda 

supertaarisaate konkursil)

I'm not here for your entertainmentYou don't really want to mess with me tonightJust stop and take a secondI was fine before you walked into my life
Pink - U + Ur hand

Cause I'm only a crack in this castle of glass

Hardly anything there for you to see

For you to see

Linkin Park - Castel  of glass

If I could rewind, watch all my life

Just pass me by, I could see You
If I could rewind, I'd take back the lies
And all of those times I hurt You

Pillar - Rewind

When everything is broken,
There’s a door wide open
You’ll find me running through
More than just emotion
My broken heart has chosen, 
Jesus I’m running to You
I’m running to You

Newsboys - Running to you 

Oled sa kunagi mõelnud, mida teevad teised inimesed samal ajal kui sa loed seda praegu?

Oled sa kunagi mõelnud, et kas teised mõtlevad ka kunagi selle peale mida sina teed?

Oled sa kunagi mõelnud, kuidas tunnevad end teised inimesed?

Oled sa kunagi mõelnud, et enda eest ei saa põgeneda?

Oled sa kunagi mõelnud, kui erinevad on meie elud?

Oled sa kunagi mõelnud, kes olen mina?

I'm not here for your entertaintment

Hei, fellas.
Kas pole vahest kahtlane vaadata mõne oma vanema sugulase elu peale ja seda võrrelda oma eluga. Neil oleks kõik nagu n.ö möödas. Haridus käes, pere olemas. Töökoht samuti. Järgnevad aastad elavad nemad oma tavapärast elu, käies tööl ja kasvatades lapsi.  Aastas paar korda saavad puhkust ka. Neil pole enam midagi suurejoonelist elus ees. Meie, noored, nende aastate jooksul lõpetame koole, astume vastu uutele tunnelitele ja alles alustame pere loomist. See on nagu maratonijooksmises. Alati on keegi kaugemal kui sina ja talle järele jõudmiseks pead sa samuti maha jooksma selle tee, mis tema on ennem juba läbi jooksnud. Sealjuures peab igaüks ikka oma kivide otsa ise komberdama. heh..

Hetkel istun tädi juures. Valvan see nädal jälle lapsi. Tahtsin maale minna, aga käsi pandi ette. Mõnes mõttes on parem siin olla, sest teades mis seal toimub, arvn ma, et kaotaksin võibolla kontolli enese üle ja siis oleks asi seal, kuhu ahv paneb banaani...
Kahe väikese lapsega koos olla on ka tore. Kohati ma küll imestan, et kas mina ka omal ajal olin nii pirtsakas. Aga nad vähemalt viivad mõtted headele jahimaadele ja toovad oma siirusega naeru näole. Olen mõelnud, et niikaua kui ma saan kellegi väikeste päkapikkudega tegeleda, ei ole vaja minul lastesaamisega kiirustada.

Ühel õhtul käisime Lauraga väljas. Tema plussiks on see, et ta on erapooletu inimene kellega saab vabalt rääkida ja kurta nii häid kui paremaid aegu. That was good.
Muidu on üldiselt magusa vajadus kogu aeg ja kommid minu kodust kaovad teadmatult.
Koolini on jäänud ainult paar nädalat ja see tekitab muret.
Jeap... väänik on üles tõusnud vahepeal ja lähen multikaid vaatama. Sealne elu on vähemalt ilus.
Seeya.

Ingrid.

Südameasi

Heloo.
Raske on alustada, kui ei tea kus on algus.
Nüüd üritan oma peas kokku lüüa kõik lahedamad mälestused ning need siia üle kanda.
Neli viimast päeva viibisin Tallinnast eemal, maailmast eemal. Viibisin Pilistveres koos kristlastest noortega.
Oli käimas siis Oleviste suvelaager, laagri teema: südameasi. Nagu juba ühes kohas mainitud, oli see minu järjekorras neljas.
Pole kõige lihtsam kirjeldada emotsioone sellest laagrist, sest see polnud minu jaoks küll tipp-sündmus, aga samas oli see ikkagist täiega hea ning õpetas palju uut. Lihtsalt teatud piiri koha pealt lähevad minu emotsioonid ja tunded erimeelt. Niisiis jätan tunded kõrvale ja räägin lihtsalt toimingutest.
Kui ma kirjutasin, et ei tea kus on algus, siis see on tõde. Laagriga tegelemine algas juba paar nädalat tagasi, kui aitasin Eval kingitusi mõelda ja teha. Lahe oli vaikselt aidata ning samas saada teada ettevalmistustest.
Evaga magasime ka laagris koos. Aga see magamine oli küll kõige erilisem, mis mul olnud on. Esiteks, nagu te vist nägite, oli möödunud nädalalõpp suhteliselt jahe ning ööd külmad. Kohati langesid kraadid miinustesse. Meie apelsinikarva telk otsustas vahepeal samuti katki minna. See, et ukseava pulk oli katki, oli okei, aga poole laagri pealt läks üks pikk keskmine pulk katki (ya know, see pikk mis on diagonaalis läbi telgi) ja siis oli suht feil seal olla. Me telk nägi for real välja nagu poolenisti sissevajunud maja. Magamist see  minul ei häirinud, kuigi mul oli madratsiga veel selline jama, et see tühjenes iga tunniga. Ja ma ei saanud seda lahti ka, sest see tropp seal ees oli kinni. Õnneks oli magada ikka soe ja pehme ning pean tunnistama, et ma pole mitte üheski laagris ega PP-l nii hästi maganud.
Õhtused koosolekud ülistusega olid head. Jutlused panid uusi mõtteid pähe, aga kõige lahedam on see, et ülistuse ajal me mitte ei laula niisama, vaid me kiidame Jumalat ning nendel sõnadel on tähendus. See muusika pole mitte niisama viisid me kõrvades, vaid see paneb me südamed tantsima. Peale nende oli tavaliselt selline mõnus pimedas teejoomine ja pusade-pleedide sees ringi tatsamine mööda laagriplatsi. Ühel õhul aga tegime võimlemist, yeaa. See oli täiega mõnus. Priidu näitas harjutusi ja meie tegime kaasa. Nüüd oskan poksida. Jalad-käed said soojaks ja kõhu sai soojaks naermisega.
Päeval olid tavalielt erinevad sportlikud tegemised ja seminarid ja töötoad. Asju, millega tegeleda, oli palju. Üks päev oli ainult meeste-naiste päev. See oli päris lahe, sest need loengud polnud üldse sellised tavalised nagu alati, vaid just näitasid mulle, kuidas asju teisest küljest vaadata.
Grupitutvustus feilis ka meil veidi. Osad jäid meil tutvustamata (mul on selle pärast endiselt piinlik) ja äkitselt seisin ma lava ees mikriga ning ei osanud midagi öelda, sest ma ei mõelnud selle peale. Tõsiselt feil. Siis ma lihtsalt rääkisin midagi.. ütlesin, et meile meeldivad hipid :) seda mäletan ka, et ma vaatasin Michaelile otsa, ta tegi pilti ja naeris. :D
Laagris oli ka selliseid asju, mille kohta ma sain öelda "it's my first time". Näiteks käisime Maarjaga zorbingu palli sees chillimas. Alguses ma muidugi feilisin sinna sisse ronimisega, aga pärast oli täiega lahe seal sees pöörelda. Naersime ja kukkusime üksteisele otsa. Umbes 10 minutit saime olla, sest siis hakkas hapnik otsa saama. Samuti kirjutasin ma laagris oma esimese artikli. Meil oli artiklivõistlus ja peale teema leidmist otsustasin ka osa võtta. Raske see polnud, aga kuna ma alustasin selle kirjutamisega vähem kui 4 tundi enne tähtaega ja mustandiga läks ka aega, siis ma pidin trükkima selle öösel peale koosolekut. Esikohta ma ei saanud, aga laagri ajalehte sain küll. Ning nüüd hiljem seda lugedes pole ma enam üldse rahul sellega. Hetkel muudaksin nii paljusid kohti teistmoodi. Minu jaoks tundub, et asi oleks pidanud olema rohkem läbimõeldum ja pikem. Aga see selleks, artikkel on avaldatud ja mitmekümned silmapaarid on seda juba näinud.
Viimasel õhtul e. laupäeva õhtul, kui oli mitmeid tähti langemas, lasime kella 1:00 aeg taevasse hiina laternaid.  See oli küll wow-efekt. Silmailu jätkus mitmeteks minutiteks.

Ma ei tea, miks ma oma teloga pilte ei teinud.. jama värk... aga paar pilti panen ikkagist. Viimased kaks on siis näpatud. That's all.  =)

Laternad taevas-mitte just kõige parem pilt.. aga jätab kujutlusvõimele ruumi  :)

Esimene päev. Pilt from M.Unt

Viimane päev. Pilt from T. Vardja

Ingrid.

Päev enne homset. . .

Täna hommikul ärgates mõtlesin, et sellest tuleb väga pikk päev, kuna tumedad pilved taevas oli suur ohumärk sellest, et ilm tõotab tulla hall ja vihmane. Ärkasin üles ja tegin endale ühe juustusaia, pärast seda istusin süvenenult maha, et filmi vaadata. Ise samal ajal totaalselt veendunud selles, et ma ei jõua seda lõpuni vaadata, kuna pean hakkama varsti kiirustama J-le rongile vastu. Varsti J helistaski ja teatas oma peatsest saabumisest. Jätsin filmi pooleli ja jooksin läbi halli ja vihmase ilma Balti Jaama poole. J-i rong oli juba saabunud ja pärast sõbralikku tervitust liikusime minu poole. Sõime veidike. Pärast seda, nähes, et päike hakkab pilvede vahelt vaikselt juba piiluma, seadsime oma sammud Kristiine poole, kus tegime väikese ostlemise ning lõpuks sain ma ka oma igatsetud roosad kingad...jeeiiiiiii... Kodupoole tagasi liikudes säras päike juba kõrgel taevas. Jah, päev mis tõotas tulla nii hall ja vihmane pöördus ootamatult hoopis vastupidiseks.

  Nüüd olemegi tagasi ja mina seisan oma riidekapi ees, teadmata, mida laagrisse kaasa võtta. Ma ei suuda üldse otsustada....Kuid midagi tuleb kiirelt välja mõelda, kott peab saama pakitud,  kuna homme, juba 08.30, sõidame laagrisse ja täna läheme veel M-le baltasse vastu.
Niisiis lähengi nüüd kiiruga edasi pakkima... 

By Johanna

Long time no see

Õues on jube ilm ja müristab ja välgutab ja ma kohutavalt kardan. Aga ma palvetan, et Jumal hoiaks mind ja et ma saaksin kähku selle blogiposti valmis ja et uni kähku tuleks =)

Niiisiis.. nädalalõpp on möödas, august on käes ja kuumad ilmad on vist läbi.

Laupäev magasin 3 tundi ja ärkasin ülivara, et minna esimese rongiga maale. Läksin, magasin voodis 40 minutit ja sõitsin Tapale. Tapal oli vorstifestival ja meie TVNK (tapa valla nooortekogu) olime ka oma võistkonnaga seal vorste küpsetamas. Meil läks väga edukalt, sest esimeses Näm-Näm voorus saime 2.koha :D See oli nagu tõsiselt üllatus, sest me pole keegi suured vorstitegijad ja sinna liha sisse panime lihtsalt kõiki maitseaineid mida olemas oli. Soolde pidime ka ise selle toppima.. ja siis küpsetama. Ise saime ka tüki maitsta ja oli tõesti nämnämm vorst :) Teises voorus läks veidi kehvemini, aga meie arvates tuli meie mustsõstardega tehtud vorstike lavašši sees väga hästi välja. Selle esitluse juurde tegime ka väikese šketsi, mis oli päris vahva. Igatahes, oli meeldiv ja lõbus. Ilm oli ka lõpuks normull.

Vahepeal leidus mul tunnike vaba aega ja siis sain Johannaga kokku. Polnud teda üle kuu aja näinud. Tõsiselt lahe oli, täpselt oligi selline tunne, et nüüd on puzzle koos.

Meie võistkond. Otsi mind üles! 

Pühapäeval käisime kirikus. Mõnus jutlus oli kohtumistest. Vahepeal me kohtume inimestega, kellega ei tahaks kohtuda näiteks... ja siis muudame me oma suunda. Kuigi tegelikult peaksime just vastu kõndima ja lahendama probleemid ära.
Õhtul läksin Jänedale Rosaariumi kontserdipileteid müüma. See oli samuti seotud TVNK-ga, sest meie suur isa ja juht on selle kontserdisarja korraldaja ja TVNK on toetaja ka. Iris oli ka seal ning koos läks piletite müümine päris lõbusalt. Vahepeal saime paraja sahmaka vihma kaela ning siis istusime puu all ja kuulasime samuti kontserdit. Seekord oli esinejaks Liisi Koiksin ja paar onu koos temaga. Annu sõitis ka rattaga mööda, mis oli päris lamp.. :D kuigi see on ju Jäneda.
Hiljem nägime veel Angelicaga. Ta tõi mulle kolmveerand näritud virsiku... :) ja saatis mind veidi maad.

Õhtul oli kodus nolamine... esmaspäeval samuti.. õhtul tulin linna ja here i am. Õues on endiselt kole ilm ja ma pelgan seda väikest jalutuskäiku vannitoani.
Õnneks on äratus nkn paari tunni pärast. Homne, ehk teisipäev siis, tuleb hull liikumiste päev. Hommikul teen paar tundi sekretäritööd ja lõuna kuni pealelõunat on laagri jaoks vajalike asjade ostmine. See võtab Eva arvamuste kohaselt umbes 6 tundi aega. Peale selle tuleme koju, teeme plakatid/sildid valmis ning vaja oleks ka midagi küpsetada.. nii umbes  50 tükki... Oeh.. peab palju kohvi jooma jällegist ja palvetama, et kõik sujuks nagu ratastel.
SO, soovige mulle edu ja näeme siis kui Inksul aega on.

Ruut-tuimsus

Viskasin telo mälu jälle arvutisse. Kajastan paari ebanormaalse pildiga viimase kahe nädala laheamaid hetki. 

kõva visandaja olen :D 

kõigetargem Google

Kalijärv

bad picture, aga küüned on kenad :)

tahaks neid...

 Ja paar pilti mujalt ...

Special post: to Helina

Üks väike mõtteheide, üks pööre riiulite vahele võib muuta asju.
Nägin täna erakordselt palju huvitavaid inimesi. Nii erinevate aladega, nii erinevate keelte kõnelusega ja üldse olid inimesed minuga täna viisakad ja väga suhtlejad. Kõige lahedam oli muidugi see, et ma olin oma hommikul Prismas ja liikudes kassade poole mõtlesin, et läheks läbi titeasjade leti, siis aga mõtlesin kähku ümber, et lähen järgmisest. Seal aga oli kommilett ning tuttav kuju. Karjusin "Helinatamme!!" ja nii oligi Jumal meid hommikul kommileti juures kokku viinud. Awesome :D Pärast hiljem tulid nad Ritsikaga mind kiusama veel kesklinna. Hihi.
Seal mainis ta, et tahab ühistranspordi teemalist postitust...


So, see on special Helinale :D

Ühissõidukiteks on meil bussid, trammid, trollid,
vahepeal ka autod, laevad, rongid.
Trollidel on tüükad peas,
sõidavad Mustamäele ühistranspordi reas.
Troll sõidab nagu koll,
kui seisma jääb, on täielik loll.
Jätab enda järele ummiku,
tekitab trolli-hunniku.

Trammid käänavad nagu suslikud,

peas on kandilised trussikud.
Ainult paremale-vasakule oskavad sõita,
mupole meeldib neid üles leida.
Bussiga sõidame kõige rohkem,
seal istuda kõige pehmem.
Buss pole kõige kiirem,
kuid teeb linnnas palju tiire.
Rongi palju inimesi mahutame,
kui piletit ei osta, siis sind nahutame.
Mine nüüd sõitma,
jänkutrahvi võitma!