Blogerff

Niisiis. Minu küsimustikus oli küsimus, et kuidas te suhtute minu blogi postitustesse ja seal tuli välja, et mõne arvates on siin liiga vähe pilte. Niiet üritan siia lisada rohkem pilte. Aga ma tean, et te olete niigi minu pilte näinud kuhjaga ja seal üleval nurgas tolgendab veel see slideshow ka. Sellepärast lisan (püüan lisada) siia pilte, millel pole mind ja mis lähevad ka teksti sisuga kokku, kuigi ma tean, et need ei hakka nkn kokku sobima :D Pealkirjad kahjuks pole ka veel väga hästi kooskõlas mu juttude sisuga, aga eks kunagi jõuavad ka need õigetele kohtadele.

Täna siis, täna, täna on Annepäev ja A2 sünnipäev. Urrr... Kunagi (2 aastat tagasi) panime me sõbrannaga kõikidele poistele koodnimed, ehk siis nende esinime täht ja järjekorra number ja nii tekkisidki meile hunnik koodnimesid. Enam ma kahjuks selle sõbrannaga eriti ei suhtle ning koodnimed on ka kõikidel ära unustatud, välja arvatud sellel, A2 nime kandval isikul. Nii tore oli rääkida koodnimedega, isegi sai rääkida poisist, kes me ligidal oli koodnimega ja ta ei saanud aru. Olid alles ajad. 2008 suvi oli selline, kus toimus esimene samm maailma poole. Avastasin uusi asju, olin pikemat aega ilma emata kodust ära ja avastasin ka Tallinna. ;d Neid asju meenutades, tuleb mulle tunne, et 2010 suvi on samasugune, uute asjade avastamine, uutmoodi elu elamine ja tuleb ka esimene tõsine töökoht üle elada. Samuti tuleb ka sellel aastal tegemist põhjaliku Tallinna tutvumisega.

Anyways mina seda annepäeva ei tähistanud. Täna oli üldse nii palav, et muutu peast ka soojaks.

Ei mina suutnud õues olla. Õnneks ei pidanudki, sest tädi käis külas.

Aga ma suutsin jälle teemast kõrvale hiilida. Tegelt ma tahtsin üleüldse kirjutada sellest, et elu on raske igal eluperioodil. Hetkeks isegi arvasin, et elu suht norm again, kuid looda sa! Ma lihtsalt ei suuda ühele inimesele öelda ühte asja. Ma tahaks öelda, et ma ei taha, kuidagi ilusti seletada, aga ma ei suuda. Ma hakkan juba sellele mõeldes pabistama. Kahjuks ma ei saa seda probleemi siin avalikult välja kirjutada. Aga ma lihtsalt ei tea. Ma kardan, et kui ma ausalt talle räägin et ma ei taha, siis ma kardan, et ta ei taha mu sõber enam olla. Aga tõesti, ma tahan teda tõesti veel tundma õppida ja temaga kohtuda, kuid ma ei tea. Ma ju tahaks talle öelda, et ma tunnen end ebamugavalt, kuid ma ei julge.... Oh, what to to, what to doo ?

Ma tean et te ei mõista mind, sest te ei jaga olukorda...