Raudtee

On kevad. Päike paistab, linnud laulavad, tuul sasib juukseid ning kuskilt eemalt kostub rongi müra.
Läbi raske võpsiku pungas lehtede vahelt ning mudase reostunud tee rassides jõuan raudteele. See on mul peaaegu sammukaugusel, kuid siiski mitte. Veel tuleb ületada oja. See väike oja, mis on võibolla millegi suurema jõe algus, või hoopiski mõne väiksema jõe lõpp. Kuid iga lõpp on millegi uue algus. Olgu see siis muda või soo, või sisaldab see midagi tumedamat, sünget, surmavat…
Üle palkide, mis on sillaks ojale, nende palkide, mis olid kunagi roheliste puude tüved, kuid nüüd ainult puitunud kägardid, ronides on kõik tühine. Ootad ainult, millal saaks üle, et astuda raudteele. Ja siis on see kohal. Ma seisan keset raudteed ja lihtsalt seisan. Ma ei näe algust, ega lõppu, kuigi ma tean, et see on seal kusagil kaugel olemas. Just nagu mu elu, millel on algus ja lõpp ning sa tead seda, kuid ei näe.
See pole sirge, ega puhas. Just nagu mu elu, millel on käänakud ja keerud ning millel on alati mingi must täpp küljes.
Vaikselt edasi sammudes ning rööpa peale astudes tunned, et kindlustunne, mis on maa peal, kaob jäljetult. Sama on mu eluga. Ma võin teha valeid valikuid, mis tunduvad algul õigetena, kuid pärast kaob kindlustunne ja ma olen nõrk ning koormatud. Ning nii kerge on kukkuda, kuigi see kukkumine võib olla valus. Ning armid ei pruugi paraneda.
Ma hakkan liikuma. Ette vaadates tundub, nagu jõuaks kohe kohale. Kõrvale vaadates saad aga aru, et sa polegi liikunud. Võibolla ainult paar sentimeetrit. Eemalt kostub tuututamist. See on rongi hääl. Ühe hetkega olen ma kurb,…rõõmus,…murelik…ja mu sees on nii palju tundeid mida ei oska kirjeldada. Kui märkan, et rong sõidab mulle otse vastu, ütleb üks osa minust, et astu kõrvale teisele rööpale. Teine osa tahab aga meeletult sinna paigale jääda ja lihtsalt siesta. Kuid pole aega mõelda, kuna rong on nii ligidal…
Ma lihtsalt seisan seal ja kõik mu tunded on kadunud. On ainult üks suur must auk. Rong tuututab üha aina ning ma sulen oma silmad…
Siis juhtus midagi kummalist. Midagi tugevat lükkas mind nagu kõrvale. Ma avasin oma silmad ja rong sõitis minu kõrval rööbastel. NIng ma ise seisin umbes 10 meetri kaugusel. Järgmisel hetkel oli aga rong juba möödunud ning ma olin jälle üksi. Tagasi vaadates silmasin ma ainult üht tumedat täpikest, mis ola ka juba kurvi taha kadumas.
Nukralt edasi sammudes tundsin ma oma hinges kurbusepisaraid. Ning ma hakkasin nutma. Ma nutsin ja vahepeal ma komistasin rööbastel, kuid ma tõusin jälle üles ja marssisin edasi.
Lõpuks, kui ma oma silmad avasin avastasin ma, et ma olen kohale jõudnud. Jaam asus mõnisada meetrit minust eespool. Ma ei oodanud, et ma nii kiiresti sinna jõuan, kuid ma olin juba kohal.
Sest pole vale, et mida ei oota see tuleb kiiremini kui sa arvatagi oskad. Kuid mida ma nüüd teen. Ma olin selle jaama valinud oma lõpp-punktiks, kuid see ei olnud see mida ma ootasin. Mu süda peaks rõõmust hõiskama, mitte nukrutsema nagu prügikasti visatud kaisukaru. Kas see ongi mu eesmärk, mida ma tahtsin?...