Tunded

Sa ei tea, mida ma tunnen. Sa ei näe mu hinge. Sa ei kuule mu pisaraid. Sa ei tunne mu valu. Sa ei mõista mu haavu, mu arme. Kõik mida me tunnen, ei mõista sina. Sest me pole üks. Sina pole mina, ega mina pole sina. Kuigi ma sooviksin seda.
Kõik veri, mis immitseb välja mu haavadest, on nagu pisarad mu silmadest. Ma ei kannata enam seda valu. Kõik uksed on suletud. Miks pean ma päevast päeva teesklema ning ainult öösisti selle kõik välja laskma? Miks ma ei suuda positiivselt mõelda?
Miks? miks? miks?
Enam ei tunne ma rõõmu. Ainult nutt ning uitmõtted lohutavad mind. Meenutused minevikust panevad naerma, kuid sekundi pärast, kui tunnetan reaalsust, kaob isegi viimne naerutuksatus mu ilmetust näost.
Mu lohutus on ainult valu. Mu hinges, mu äranäritud hinges,on auk. Auk, kust pääsevad sisse kõik kiusatused ja lollid mõtted.
Rõõm on vaheldunud kurbusega. Valge on vaheldunud mustaga. Vaikus on vaheldunud muusikaga. Ja muusika taustal kõlab nutt...