"Koidukuma" parim osa

Edward istus diivani käetoele Bella jalgade juures, pilk kogu aeg tema näole kinnitunud. Kõigi nende teravkõrvade juuresolekul oli asjatu loota, et keegi mu kõhukorinat ei kuule.
"Rosalie,äkki tood Jacobile köögist midagi?" küsis Alice. Ta oli nüüd nähtamatu, istus vaikselt diivani taga. Rosalie jõllitas uskumatult sinnapoole, kust oli kostnud Alice´i hääl.
"Tänud, Alice, aga ma ei tahaks süüa midagi, kuhu see blondiin on sisse sülitanud. vean kihla, et mürk ei mõju mu seedesüsteemile kuigi hästi."
"Rosalie ei paneks eales Esmet nii piinlikku olukorda, et käitub külalistega nii ebaviisakalt."
"Loomulikult mitte," ütles blondiin mesimagusal häälel, mida ma kohe umbusaldasin. Ta tõusis ja tuhises toast välja.
Edward ohkas.
"Sa ju ütleksid mulle, kui ta toidu ära mürgitab?" küsisin ma.
"Jah," lubas Edward.
Ja mingil põhjusel ma uskusin teda.
Köögist kostis kõva tagumist ja - üliveider - metalli ahastavat kriginat.Edward ohkas jälle, aga ka muigas mokaotsast. Enne kui ma jõudsin rohkem midagi mõelda, oli Rosalie tagasi. Rahulolevalt naeratades asetas ta minu kõrvale põrandale hõbedase kausi.
"Lase hea maitsta, krants."
Hõbedane anum oli varem olnud vist suur salatikauss, aga Rosalie oli kausiservi niipalju tagasi painutanud, et nüüd meenutas see koera sööginõud. Tema kiire kätetöö avaldas mulle muljet. Ja pisiasjadele pühendumine ka. Kausi küljele oli kraabitud "Pontu". Imeline käekiri.
Kuna toit nägi üsna hea välja -praeliha, ei midagi vähemat, ja suur küpsekartul koos kõigi lisanditega-, ütlesin ma talle: "Aitäh, blondiin."
Ta turtsatas.
"Kuule, kas sa tead, kuidas nimetatakse blondiini, kellel on aju?" küsisin ma ja jätkasin sama hingetõmbega: "Kuldseks retriiveriks."
"Ma olen ka seda kuulnud," ütles ta, naeratus näölt pühitud.
"Eks ma ürita edasi," lubasin ma ja asusin söögi kallale.
Rosalie kirtsutas vastikusest nina ja pööritas silmi. Siis istus ta ühte tugitooli ja hakkas suure teleri kanaleid klõpsima, nii kiiresti, et ta tegelikult vist ei tahtnudki midagi vaadata.
Toit oli hea isegi ümbritsevast vampiirilehast hoolimata. Ma hakkasin sellega juba harjuma. Hmh. See mul nüüd just plaanis polnud...
Söömise lõpetanud - ehkki ma kaalusin ka kausi puhtaks lakkumist, lihtsalt et Rosalie´l oleks, mille kallal vigiseda-, tundsin, kuidas Bella külmad sõrmed õrnalt läbi mu juuste kammisid.