A silent hug means a thousand words to the unhappy heart

Hei, fellas.
Elu on Enda Lollakaks Unistamine. - sellised armsad mõtted tulevad siis kui öö on käes ja kedagi peale oma blogi pole kiusata.

Mõnikord on täiega tunne, et tahaks kellegagi täiega rääkida, ükskõik millest. Teinekord on tunne, et tahaks kirjutada, ükskõik mida. Ja sageli on tunne, et tahaks ükskõik keda siia, et ei peaks jälle tunde vaikima omas väikeses toakarbis.

Vaheaeg on endiselt in. Mina vaheaeg nautida ei oska ja lihtsalt istun kodus magades, filme vaadates, laule kustudes ja vanu pilte vaadates. Oeh, nii ägedaid leide olen leidnud tänu sellele surkimisele vanades mälestustes. Ilusaid, naljakaid, veidraid, väga akward pilte ja ka selliseid mis toovad pisarad näole. Väga suurt osa neist on näinud ainult paar silmapaari. Elus on ikka nii tohutult palju ilusaid hetki. Ma ilmselt ei väsi seda korrutamast.

Klassiõts ütles laheda lause. "Diip on tavaliselt siis kui mõelda diibilt, aga kui mõelda diipe asju lihtsamalt, siis need võivad olla ka lihtsamad"
Ja nüüd ma siin istungi... diibilt lihtsalt. Olles lihtsalt diip.

piip-piip-piip-olen diip.

Title

Esimene kooliveerand on läbi saanud, oktoobri keskjoon on ületatud, vaheaeg on nüüdseks juba alanud.

Vahepeal on jällegist midagi toredat juhtunud ja rida-realt saab ka mõned mõtted siia kirja pandud.

Neljapäeval lõppesid tunnid selleks veerandiks ja sai veidikene rahulikumalt mõtlema hakatud. Õhtupooliku veetsin magades, kuniks Marleen mind väga õigel ajal üles ajas. Sättisin end valmis ja lootsin jõuda Tenfold Rabbiti plaadiesitlusle. Jõudsingi, ainult et viimase laulu ajaks.... Saime Marleeniga kokku, jalutasime Draamateatrisse. Mulle meeldib täiega käia teatris, aga ma pean tunnistama et kunagi pole ma jõudnud sinna väljaspool klassi kohustusi. Okei, tegelt üks kord olen, vennaga, siis kui ma sain keka õpsi käest tasuta piletid. Aga muidu võiks veel rohkem käia. Seekord oli meil siis vaatamisel "Grönholmi meetod". Soovitan. Hiljem läksime kambakesti klassiõdede ja klassiõe poisiga sööma. Jaaah, jälle burksi sööma, jälle õhtul, nagu viimasel ajal juhtunud on. Aga koos oli tore aeg ja kõht sai ka mega täis, terve reede päeva jooksul ei pidanud sööma.

Reedel oligi meil siis veerandi lõpetamine, ainult aktus ja kõik. Ma mõtlesin küll, et huvitav miks meie koolil on ainult aktus, tavaliselt on ju tunnid ka... aga siis aktusel selgus, et meil oli ka kooliaastapäeva tähistamine, seetõttu vast meil jäetigi tunnid ära. Kas pole mitte tore :) 

Peale kooli otsustasin mina teha väikese shopingutuuri Kristiines, mis tegelikult muutus suureks shopingutuuriks, sest poest väljusin ma, pesukorv süles. Inimesed muigasid küll veidi, üldjuhul ei pannud keegi pahaks, et ma jalutasin pesukorviga linnavahel. Läksin siis trolli peale ja seal oli küll üks vananaine, kes ikka vaatas kas ma saan kuhugi ääre vastu oma korvikese toetada või et kas ma tahan istuda. Kuna minu teekond oli lühike, siis seisin rõõmuga seal. Üks hetk küsis ta minu käest, et kas ma lähen haiglasse... vastasin viisakalt ja enda naeratust tagasi hoides, et ei lähe. (huvitav, kas ta arvas, et ma viin haiglasse puhast pesu?)

Igatahes trollist väljudes patsutas ta veel mulle õla peale ja soovis ilusat päeva.

Pean tunnistama, et tema soov läks täide. Ülejäänud päev oli küllaltki ilus.

vihmane Comarket ja vihmane Telliskivi bussikas. Vihmane,vihmane,vihmane...

Noorteka skippisin ja selle asemel lendas Helina kohale. Väga plaanimatult. Istusime, iitisime, vaatasime "One day-d". Selle lõppedes tuli eksprompt mõte jäätist süüa, viskasin kella pilgule ning otsustasime õue poodi minna. Jõudsime Comarketisse ja avastasime, et meil on ainult minut aega poe sulgemiseni, aaaagh. Võtsime käbelt jäätist ja juua ning jooksime õue tagasi. Padukat sadas, tilkusime veest. Hakkasime siis tasapisi läbi lompide tänava poole tagasi jalutama, kui eikusagilt pakkusin välja mõtte Annule külla minna. Kuna ühel hommikul bussis nägin teda ja sain tema asukoha teada, keerasimegi otsa ringi. Seisime algul vale maja juures, kuid lõpuks saime kõik õnnelikult kokku. Helina oli muidugi ülevoolavalt rõõmus, sest tema polnud Annut näinud since maitea when. Rääkisime seal nii pikalt, et lõpuks hiljem koju tagasi jõudes oli jäätis oma kõige sulanumas olekus. Õhtu möödus naljade ja make-upiga. Tüüpiline girls staff ;)
                    Helina tulek ja olek oli meeldiv, sest kui ta poleks tulnud siis suure tõenäosusega oleksin ma oma reede õhtust igavust läinud rebastepeole peletama. Aga mis seal oleks olnud.... seda ei tea.
Helina lahkus alles hommikul peale hommikusööki.

Ice cream  mustache

jätsikoksid, woho 

Laupäev oli käes. Kuna õhtuks oli külalisi oodata, tegin õunakooki. Rõõmuga, tuduriietes.
Hiljem kiirustasin Nelipühisse. Vene noortekas oli seal. Egas ma muidu poleks seal olnud, aga Tapakad oli ka seal. Hästi tore oli ja tümps oli mõnus ja seltskond oli tore. Sasstranslation ruulis samuti.
Peale seda algas piiikkkkkkkkkkkk õhtu.
Paari lausega kokkuvõtvalt,  4 sõpra oli külas. Sõime palju, jõime palju (kohvi, teed, piima, cocat), rääkisime palju. Ja mitte ühegi õhtu jooksul varem pole ma näinud nii paljusid videoid. Hullusi sai ka tehtud, oma juuksuriannet proovitud ja stylo olekus oldud. Magada saime kõige selle juures ilmselgelt vähe. Kaks viimast, mina ja Johanna üritasime 6.35 ajal magama saada (tavaliselt ma ärkan samal ajal), AGA nagu Johannaga ikka, jäime jutustama ja seda vist umbes kella 8-ni. Johanna oli minu voodis ja mina voodi kõrval. Mingi aeg tuli uni ja magama jäimegi. Hommikul magasin mina põrandal. See on tohutult irooniline, sest tegelikult on mul  kodus 5 voodit ja ühte neist võiksime kasvõi kõik korraga ära mahtuda, aga weird nagu ma olen, magasin põrandal. Enda kodus voodi kõrval. yolo.
Oeh,  ja ma ei saa ka pühapäeva hommikut mainimata jätta. Hommikul oli üks unimütsidest igatahes kadunud....
Tegime hommikusöögiks pannkooke, kuigi hommikusöögiks seda vist nimetada ei saa, aga Lunner võiks vist öelda (lunch+dinner). Ja siiis lebo. Istusin diivanil ja vaatasin kuidas kaks inimest pesevad nõusid,koristavad kööki ning üks mängib klaverit. Iga päev mul sellist mugavust ju pole ;)
Õhtul saime veel ilusti autuga Baltasse ja siis rongiga koju.

Nädalavahetus oli jälle kordaläinud ning tore. Üleüldsegi pole ammu olnud sellist perioodi, kus mitu päeva järjest saab chillida ja inimestega koos toredalt aega veeta. Õnneks on nädal alles alguses ja võite veel mulle mingit tegevust pakkuda.
Nüüd aga lõpetan selle ilusa jutu ning bye-bye-bye.

Sisemine pehmus või sisemine karmus?

Inimeste loomuste kohta räägitakse paljut. Näiteks, et on inimesi, kes on pealtnäha karmi koorega, kuid neid tundma õppides võid avastada pehme iseloomu. Sõbraliku, hooliva ja südamega naeratava.

Kuid igal asjal on olemas ka vastupidine nähtus. Nii võivad inimesed olla sõbralikud ja naeratavad pealtpoolt, kuid sisimas just kanda üht morni hernehirmutist. Need inimesed pole kahepalgelised. Nad ei ole valetajad, nad lihtsalt ei näita oma õigeid tundeid välja. Isegi siis kui nad sooviksid näidata haavatust, on nad tugevad. Aga igavesti ei suuda ka vaiki olla, nagu on alati öeldud. Siis teatud hetkedel tuleb ka nendest välja see haavatus ja murenenud sisikond koos oma nukruse ja pisaratega. 

Meie ümber on palju inimesi. Neid, keda tunneme rohkem ja neid, keda tunneme vähem. Aga me ei pruugi kunagi kindlad olla mis on peidus tegelikult selle inimese sees. Kas ta on seltskondliku loomuga sisimas nukrutseja või siis välispidiselt karm ja seest pehme nagu karamellikompvek moosiga. 

Ingrid

Just give me a reason

Lovely. 

olenvõileib

Ma tunnen end nagu võileib võileivagrillis.
Ma olen pistetud sinna grilli, mis pigistab mind igalt küljelt kokku. Ning siis ma põlen seal, kõrben.. põlen nii kaua kuni lõpuks olen läbipõlenud. Ja siis ei taha mind enam keegi.

Ära vaata kuristikku kuhu langesid, vaid tippu kuhu pürid

Reede õhtu oli üks täielik segadus. Eelnev nädal oli raske ja keeruline ning äkitselt said kõik halvad asjad kokku ja tekitasid ühe suure segaduse. Nii ikka juhtub. Segadus oli nii suur, et ma isegi ei teadnud kuhu minna või mida teha. Otsustasin kodus olla, siis võtsin loosi mille tulemus oli ka koju jäämine, aga kõigest hoolimata läksin ikkagist noortekale. Olin seal, tulin enne lõppu ära. Jalutasin möööda vanalinna, suht midagi ei tajunud. Vihma sadas pähe, aga märjaks ei saanud....
Kartsin, et nii see jääbki. Aga piisas ainult ühest ööst magamisest, et hommikul ärgata teiste mõtetega.
Uni võib teinekord niii hea olla. Sõbranna ei pruugi olla pooltki nii hea murede eemale ajaja, kui on uni. Tavaliselt ikka mõtled ja mõtled ja võib mõelda lõputuni. Aga kui aju saab puhata, siis tõesti peab tõdema et hommik on õhtust targem. Kui hommik ja õhtu isiksustada, siis ma arvan et hommik oleks korralikum, vaiksem, viisakam. Hinded oleksid tal koolis 5-d. Õhtul samas oleks aga rohkem populaarsust, küll aga poleks ta nii kaine mõistusega isiksus.

Laupäeval olin ma jällegist teine inimene. Asjade üle, mille peale ma reedel kuravastusin, ajasid mind siis juba naerma.
 Like always, kulutasin aega maal.
Seal on nii palju lehti. Ja palju muda. Aga eelkõige on seal kõige kallimad. Mamps ja paps. Ma ei tea mida ma teeks, kui neid poleks. Ainukesed, kes mul veel alles jäänud on.

Õhtupooliku veetsin Tapal.

Ma olen oma elus kuulnud päris mitmeid loenguid suhete, poiste ja roosade asjade teemade kohta. Kuid kõikides nendes jääb ikka mingi auk sisse. Infot ja uusi mõtteid olen küll kaasa võtnud, aga tervikust on jäänud midagi puudu. Nüüd lõpuks kogesin ma ka seda tervikut. Ning lisaks sain poiste mõttemaailmast midagi teada ;)
Noortekas oli külaliseks meile Tartust kohale sõitnud üks Sassi tuttav ja temaga koos oli ka hr. Rebane.
Sassi tuttav rääkis meile siis juba arusaadavalt suhetest, aga ta rääkis kuidagi teises võtmes seda nagu teised inimesed pole rääkinud. See oli kui plaaster südame haavadele. Ma sain aru, et asjad mille pärast ma tihtilugu põen, ei oma tegelikult põhjust selleks. Samuti leidsin ma üles need positiivsed asjad, mida ma olen pidevalt otsinud.
Üks positiivne samm jälle edasi.

Õhtul emaga rääkides tunnistas ka tema, et tõesti linnas olen ma üks ja maal täiesti teine inimene. Rongis transformeerun ümber vist.

Nüüd olen ma siis jälle ümber kehastunud selleks linna-Ingridiks....
... nädala pärast on vaheaeg.


Btw, Felix hüppas kosmose piirilt alla =)

Kui ainult on alles jäänud unistamine...

Meil on seljas riided. Kui need meile ei meeldi, saame need seljast ära võtta ja teised asemele panna. Aga mõnikord ma tahaksin ronida rohkemast kui riietest välja. Mõnikord tahaksin ma iseendast välja ronida ning vahetada end kellegi teise vastu mõneks ära. Nii kauaks, kuni mu endine mina on end veidi kogunud, et temasse uuesti minna. See annaks vaheldust. Oleksime võibolla endaga rohkem rahul. Või siis mõjuks see hoopis pöördevõrdeliselt. Aga see oleks huvitav. Kasvõi korrakski...