Lõpmatus on kunstlik

Huvitavaid mõtted kirjutada on tore, eriti siis kui und ei ole.  - Nii alustas üks sõber oma paarinädalatagust blogipostitust. Täna tundub ka mulle täitsa õige just selle lausega alustada. 

Lõpetasin just Avatari vaatamise ja whaataaahaayaya. (Jah, ma ei olnud seda varem näinud) Mul tekkis nii palju arvamusi-mõtteid-tundeid, millest võiksin vabalt kellelegi tunnikese, ehk isegi rohkem, rääkida. 

Plaanisin peale filmi lõppu lugeda edasi keskaegset mõrvamüsteeriumit, aga väga ei suutnud. Tundus veider. Vaadata paar tundi ulmet ning seejärel avada raamat ja sukelduda 15.saj Tallinna. Pole vist kõige parem vahetusdiil. Aga naljakas, elu on nii peo peal (või siis peapeal). Ühest keskkonnast teise liikumiseks polegi vaja enam palju teha. 

Ilmselgelt olen ma üleväsinud juba. Kõigest sellest elust ja poolaastast. Olen aru saanud, et keegi ei tee elamist lihtsaks, vähemalt mitte teiste jaoks. Sellest teemast võiksin samuti terve monoarutluse kirjutada. 

Mitte midagi muud polegi elus juhtunud. Sama kama all the time. Peaks rohkem oma tegemiste üle rõõmu tundma, ehk siis tuleb ka armastus.

*meh*

hetk elronis

Vali muusika ja smooth rongisõit. Ainult teetass puudub hetkel.
Mõtted on kogunenud üheks toredaks ideeks.
Varsti peab õue ligunema minema, not good.
Aknalt vastu peegelduv nägu pole just kauneim, aga elab üle. Peale oranži-triibuliste istmete ei vaata seda keegi niikuinii.
Peatus. Rahvas liigub ringi, minu muusika käib ikka kiiremini.
Puud, majad, põllud. Ja porgandirong.

13/04/14

My heart is my compass

Tegin silmad lahti, tajusin hommikut, jäin mõttesse. Mida täna teha? 

Karjääriplaan oleks vaja ära teha, mõned paberid välja printida, kasida oma tuba. 

Suured plaanid, eksole. 

Aeg peale vaheaega on möödunud päris kenasti.

 Ehk sellepärast, et ma olen kõike väga vabalt hakanud võtma. Tahan teha nii, teen nii. 

Tahan minna sinna, lähen. Ei viitsi koju minna, jalutan sihtitult linnas. No problemos. Ja muud seesugust. 

Hambaarstitool, kinotool, koolitool, bussitool, rongitool, piiblikoolitool, köögitool ja põrand - neid olen piisavalt kulutanud viimase aja jooksul. Kõike kahjuks mitte vabatahtlikult.

Minu #tahanküpsetadasiisküpsetan tagajärjel sündisid need muffinid üks päev. 

PUSH - Pray Until Something Happens

Olen vahepeal palunud, et mingid imed juhtuksid. Midagi suurt ja üllatavat. Aga kõik, mis mul on toimunud, on pigem ikka sellise tavapärase vooluga ning pole mingit märki millestki imelisest. Mingi hetk aga, kui ema rääkis mulle imedest, mis tema lähiringkonnas on juhtunud ja kui üle mere elav sõbranna kirjutas, mis tema elus toimunud on, siis ma sain aru. Sain aru, et ma olen olnud isekas ning oodanud imesid enda elus juhtuvat. Tegelikult mu palvele oldi juba vastanud ning imed, mida ootasin näha, on toimunud teiste eludes.

 Ei tasu arvata, et kui meiega pole midagi juhtunud, siis imesid polegi olemas. On, aga lihtsalt teiste eludes. Küll tuleb ka aeg meie jaoks. Senikaua on meie ülesanne kuulata teisi ning näha selle järgi, et vaikus pole saabunud. Samuti tasuks tänulik olla nende inimeste ja sündmuste eest, kellel toimub midagi elus.

Märke on alati igal pool, lihtsalt me oleme liiga isekad ja otsime neid oma nina alt.

Mina olen tänulik nende kaunite inimeste eest, kes jätkuvalt on minu kõrval. 

Isegi kui arvan, et kedagi pole, siis tegelikult ikka on. Ka see on ime. 

Kingitud pitsatükk tühjale kõhule on parim photobomber! ;) 

Ingrid

Vaheaeg on abstraktne mõiste

Vaikus on huvitava kõlaga. Magedus on tundmatu maitsega. Vesi on kirjeldamatult märg.  Vaheaeg on abstraktne mõiste.

Tuli, eksisteeris imelikul viisil ning lahkus jälle. Imelik on isikustada vaheaega, aga just nii ma seda kujutangi. Mingi tundmatu persoonina.
Igatahes, viimane paus koolist. Nüüdsest läheb kõik aina jubedamaks iga nädalaga. Nagu mingi halb jutustus, mis hakkab arenema ning kulmineerub eksamite ajal. Siis läheb rahulikumaks ning lõpulause tuleb lõpetamisel.

See möödunud viimane nädal ongi ainuke, kus midagi reaalselt toimunud on. Ülejäänud aeg enne seda on nagu valge leht. Käisin nagu koolis ja peale tunde tegin ka midagi, aga muidu täiesti tühjus. Nüüd siis vähemalt on, mida meenutada.
Tallinn, maa, Tartu ja veel mõned väikesed linnakesed olid kohad, mis said külastatud. Üritasin igal pool võtta ajast kõike, mis sain.
See sai ka vist täidetud, sest suutsin üle aastate ära näha Anette ja Anelle. Oli tore kokkusaamine nende neidudega.
Üllatuslikult suutsin vähem kui nädalaga külastada 3 uut noorteõhtut. Tallinnas Jaani, Tartus Kolgatat ja Salemit. Pingerida ma ei hakka tegema (nagu Johanna soovis), aga seda võin öelda, et kõik olid huvitavad ning võimalusel läheks uuesti. Salemis oli ehk kõige naljakam see, et keegi ei tundnud meid väga ja siis arvati nagu oleksime uued kusagilt tänavalt. Muigasin vaikselt omaette seal.
Mõnus oli vahelduseks teisi kohta külastada, kuigi oleksin võinud sotsiaalsemas meeleolus olla ja rohkem tutvusi luua, aga... well.

Tartu on muidugi lahe linn. Avastasin selle huvitavaid külgi ja tänavaid jällegist. Mu lemmikuks poeks sai vist Annelinna Prisma. See on mõnusalt suur (nagu 83 minu korterit) ja me olime neidude Vooglaidega reede õhtul ühed viimastest poekülastajatest. See oli üpriski koomiline lugu, lihtsalt tuli suur kanakoibade isu ning otsustasime ikkagist 15-20 minutit enne poe sulgemist seal ära käia. Jõudsime kohale ja mida nalja, soe kraam oli letist ära korjatud. Well, aga mina teadsin, et ilma kanata ma ei lahku ning leidsin enesele paki kanasnäkke. Yay!  Jalutasime veel seal ringi ning wow, kui hea tunne on käia inimtühjas poes.

Üldiselt oli tore aeg. Nii siin, kui seal ja seal. Igalpool. Maa rokib ikka veel, seal oli täitsa muhedalt palju lund siis :)


"Tomorrow is a mystical land where 99% of all human productivity, motivation and achievement is stored."

Tulen, kui kevadtuul. Olen, kui leht su unistuspuul

Kes on su sõbrad, see oled sa ise. Nii vähemalt räägitakse. Kui mu sõber on raamat, kas olen ka mina siis raamat? Järelikult.

Minu eluraamatus on läbi saanud üks peatükk ning olen asunud talletama memuaare 19-ndasse peatükki. Soovin, et see tuleks murranguline ning erinev eelnevast. Ootame ju tavaraamatultki, et see muutuks põnevamaks, mitte igavamaks.

Praeguse hetkeni on küll kõik olnud huvitav. Isegi kui olen mõelnud, et peale tunde lähen otsejoones koju magama, siis ikka kukub olukord nii välja, et peale tunde satun õue kondama. Või  satun raamatupoodi, kus umbes tunnikene on mu nina erinevates raamatutes. Eriti tore oli ükspäev välja tulla 5 raamatuga (mis kahjuks polnud minule). Enesele soetasin täna märtsikuu raamatuks "501 must-visit wild places" raamatu. Ma olen üsna kindel, et peale selle lehitsemist on mul iga kord tahtmine kuhugi reisida.
Juba ongi minu peas on käima läinud jällegist üks unistus. Suur ja teostamatu, nii tundub see mulle. Elu on seevastu näidanud, et midagi pole võimatut ning ka suured ja teostamatud unistused võivad olla varsti täidetud. Kuid tahes-tahmata tundub, et pean selle nimel midagi ohverdama.

Oma aega olen viimasel ajal päris palju ohverdanud. Ükspäev ühele, teine päev teise asja jaoks. Nii juhtuski, et olin peaaegu nädal aega ringi rapsanud ning isegi veidi haigeks jäänud. Nüüd olengi üritanud paar päeva lihtsalt olla ja ravida end tee-mee-ja sidruniveega. Kuigi nagu mainisin, siis on juba raskeks muutunud päikselisel ajal toas üksinda olemine. Ega klassiruumidki väga kutsuvad pole...  Käisin aga ülikoolis tudengivarjutamas ning seal oli küll hoopis teine tunne.

Ehk siis, kõik märgid nii looduses kui elukäigus annavad märku, et kevad on kohal. Kui jätta ka kõrvaklapid kotist välja võtmata, võib kuulda mahedat linnulaulu. See meeldib mulle.

Made to go

Jäin ükspäev midagi siit otsima ning märkasin, et veebruaris sai ainult 2 korda siia postitatud. Üritan nüüd asja paranda.

***

Kõik koolipäevad pole õnneks ainult 8.00-14.35 tunnis istumised, vaid vahepeal saab ka mujal ringi käidud. Ühel teisipäeval olime hr.Ratase kutsel oodatud riigikokku. Mõtlesin, et no mis seal ikka, lähen käin siis kolmandat korda seal ära. Kohale jõudes selgus, et saame ka Pika Hermanni torni minna. See oli oojee, sest mõnigi hommik ikka bussiga sõites jälgin seda lippu seal või siis kuulan hoopiski hommikul-õhtul lähedal kajavat meloodiat lipulangetamise ajal. Nüüd sai siis seal käidud... (ja Olli tornis on ikka veel käimata...)
Õnneks oli telefon taskus ning üritasin midagi päälinnast kaamerasilma ette ja sisse ka saada.

See jääväljak seal all on suht cool, nagu peegel või midagi sellist.. ;)

Somenothing

Don't come too close, I don't give away my heart.
lyrics & beat & video