Tegin silmad lahti, tajusin hommikut, jäin mõttesse. Mida täna teha?
Karjääriplaan oleks vaja ära teha, mõned paberid välja printida, kasida oma tuba.
Suured plaanid, eksole.
Aeg peale vaheaega on möödunud päris kenasti.
Ehk sellepärast, et ma olen kõike väga vabalt hakanud võtma. Tahan teha nii, teen nii.
Tahan minna sinna, lähen. Ei viitsi koju minna, jalutan sihtitult linnas. No problemos. Ja muud seesugust.
Hambaarstitool, kinotool, koolitool, bussitool, rongitool, piiblikoolitool, köögitool ja põrand - neid olen piisavalt kulutanud viimase aja jooksul. Kõike kahjuks mitte vabatahtlikult.
Minu #tahanküpsetadasiisküpsetan tagajärjel sündisid need muffinid üks päev.
PUSH - Pray Until Something Happens
Olen vahepeal palunud, et mingid imed juhtuksid. Midagi suurt ja üllatavat. Aga kõik, mis mul on toimunud, on pigem ikka sellise tavapärase vooluga ning pole mingit märki millestki imelisest. Mingi hetk aga, kui ema rääkis mulle imedest, mis tema lähiringkonnas on juhtunud ja kui üle mere elav sõbranna kirjutas, mis tema elus toimunud on, siis ma sain aru. Sain aru, et ma olen olnud isekas ning oodanud imesid enda elus juhtuvat. Tegelikult mu palvele oldi juba vastanud ning imed, mida ootasin näha, on toimunud teiste eludes.
Ei tasu arvata, et kui meiega pole midagi juhtunud, siis imesid polegi olemas. On, aga lihtsalt teiste eludes. Küll tuleb ka aeg meie jaoks. Senikaua on meie ülesanne kuulata teisi ning näha selle järgi, et vaikus pole saabunud. Samuti tasuks tänulik olla nende inimeste ja sündmuste eest, kellel toimub midagi elus.
Märke on alati igal pool, lihtsalt me oleme liiga isekad ja otsime neid oma nina alt.
Mina olen tänulik nende kaunite inimeste eest, kes jätkuvalt on minu kõrval.
Isegi kui arvan, et kedagi pole, siis tegelikult ikka on. Ka see on ime.
 |
| Kingitud pitsatükk tühjale kõhule on parim photobomber! ;) |
Ingrid
No comments:
Post a Comment