Minu eluraamatus on läbi saanud üks peatükk ning olen asunud talletama memuaare 19-ndasse peatükki. Soovin, et see tuleks murranguline ning erinev eelnevast. Ootame ju tavaraamatultki, et see muutuks põnevamaks, mitte igavamaks.
Praeguse hetkeni on küll kõik olnud huvitav. Isegi kui olen mõelnud, et peale tunde lähen otsejoones koju magama, siis ikka kukub olukord nii välja, et peale tunde satun õue kondama. Või satun raamatupoodi, kus umbes tunnikene on mu nina erinevates raamatutes. Eriti tore oli ükspäev välja tulla 5 raamatuga (mis kahjuks polnud minule). Enesele soetasin täna märtsikuu raamatuks "501 must-visit wild places" raamatu. Ma olen üsna kindel, et peale selle lehitsemist on mul iga kord tahtmine kuhugi reisida.
Juba ongi minu peas on käima läinud jällegist üks unistus. Suur ja teostamatu, nii tundub see mulle. Elu on seevastu näidanud, et midagi pole võimatut ning ka suured ja teostamatud unistused võivad olla varsti täidetud. Kuid tahes-tahmata tundub, et pean selle nimel midagi ohverdama.
Oma aega olen viimasel ajal päris palju ohverdanud. Ükspäev ühele, teine päev teise asja jaoks. Nii juhtuski, et olin peaaegu nädal aega ringi rapsanud ning isegi veidi haigeks jäänud. Nüüd olengi üritanud paar päeva lihtsalt olla ja ravida end tee-mee-ja sidruniveega. Kuigi nagu mainisin, siis on juba raskeks muutunud päikselisel ajal toas üksinda olemine. Ega klassiruumidki väga kutsuvad pole... Käisin aga ülikoolis tudengivarjutamas ning seal oli küll hoopis teine tunne.
Ehk siis, kõik märgid nii looduses kui elukäigus annavad märku, et kevad on kohal. Kui jätta ka kõrvaklapid kotist välja võtmata, võib kuulda mahedat linnulaulu. See meeldib mulle.
No comments:
Post a Comment